Kreenholm on Narva ja Narva on Kreenholm

Eesti tööstuse ajaloos oli Kreenholmi manufaktuur kui riik, mille kuulsusetu lõpuga jäi meile kaela üüratu ja esmapilgul üle jõu käiv pärandus. Või kas siiski?

MADIS TUUDER

Eelmisel aastal täitus Eesti ühe eredama tööstusettevõtte Kreenholmi manufaktuuri asutamisest 160 aastat. Sellest tähtpäevast ajendatuna pandi Narvas kokku kogukas raamat „Kreenholm = Kreenholm = Kreenholm“* selle hiiglase ajaloost.

Narva ühe alustalana tormiliselt arenenud ettevõte pankrotistus 2010. aastal, pärandina selle hiilgusest on linna jäänud endiste tööliste hordid ning mastaapne vabrikute ja asula kompleks. Möödaniku vaikiva tunnistajana Narva lõunaosas lösutav ning praegu tühjana seisev tööstuskompleks on siiski üks väheseid mentaalseid ja füüsilisi telgi, mis ajaloos fataalselt räsida saanud Narvas sõjaeelse ja -järgse aja kuidagigi ühte seob. Tänastel arendajatel on üsna palju peamurdmist, mida selle pärandiga peale hakata. Kui endised töölismassid on suuresti pensionile siirdunud, siis Kreenholmist jäänud füüsilist pärandit, vabriku- ja administratiivhooneid, pole põhjust vanaduspuhkusele saata.

Kreenholm kui fenomen

Narva tööstuse emaks võib auga pidada võimsat Narva jõge, mille veed on nii mitmedki rattad käima pannud ja seda kuni tänaseni – saavad ju Eestit toitvad elektrijaamad ka praegu oma jahutusvee sellest jõest. Narva jõe voogusid on tööstuslikul otstarbel kasutatud juba sajandeid, XVIII sajandi lõpus rajati siia esimene kalevivabrik, millega sai alguse Kreenholmi tekstiilitööstus. Tõenäoliselt sellest ajast pärineb ka koskede vahel paikneva saare tänaseni kasutusel nimetus. Kuni selle ajani kandis lage ja asustamata (kui tööstusettevõtted välja arvata) saar ühe versiooni järgi Krokeholmi (rootsipäraselt Kråkeholm) ehk Varesesaare nime. Kui 1760. aastatel omandas saare Narva kaupmees Carl Joachim Sutthoff, ehitas ta sinna ka puistuga ümbritsetud suvemaja. Arvatavasti sel ajal kinnistus saare nimena Kreenholm ehk Roheline saar.

Meie loo peategelane Kreenholmi manufaktuur saab alguse aga 1857. aastal. Siis asutas Moskvas tegutsenud tööstur Ludwig Knoop oma kompanjonidega ettevõtte, samal aastal pandi esimesele vabrikule ka nurgakivi ja juba järgmisel valmisid esimesed meetrid toodangut. Saksamaal Bremenis sündinud ja tekstiilitöösturi peres üles kasvanud Knoop suutis oma teadmisi ja sidemeid ära kasutades lühikese ajaga luua Venemaal ühe mõjukama tekstiiliga tegeleva äriimpeeriumi. Seetõttu hakati teda hiljem võrdlema ka Ameerika ärimehe Rockefelleriga. Knoop juhtis Kreenholmi kuni surmani, tema perekonna kätte jäi ettevõte aga kuni 1940. aasta natsionaliseerimiseni.

Praegu saab koskede vetemöllu nautida vaid paaril korral aastas. Narva kose läänepoolne astang suurvee ajal koos Kreenholmi Georgi vabrikuga, taga Joala vabrik.

Madis Tuuder

Knoopi äristrateegia oli tegelikult üsna lihtne: tagada väheste toodete (peamiselt lõng ja toorkangas ehk mitkal) masstootmine ja selle oskuslik müük. Kuna ettevõtte rajasid Inglise ja Saksa taustaga töösturid, imporditi siia ka sealne kogemus, juhtivkaader ning sisseseade. Tööliste kaader värvati aga lähiümbrusest. Enamasti olid need Eesti maapiirkondadest pärit inimesed, kusjuures XIX sajandi lõpul oli töötajaist eestlasi umbes 70%. Kreenholmi edu ei suutnud summutada ei streigid ega tööliste vastuhakud ning 1900. aastal anti manufaktuurile ka kõige silmapaistvam auhind – grand prix Pariisi maailmanäituselt.

1911. aastal jõudis Kreenholmi manufaktuuri tööliste arv 10 000ni. Sellest oli kujunenud mammutettevõte, millesarnast ei Venemaal ega Euroopas naljalt ei leidnud. Ühtlasi oli aeg enne Esimest maailmasõda nii Kreenholmile kui ka kogu Tsaari-Venemaale majanduslikult kõige edukam ja jõukam periood. Sõda ja sellele järgnenud Eesti Vabariigi sünd panid ka Kreenholmi keerulisse seisu. Turu kadumine ja sõjajärgsed näguripäevad sundisid töötajate arvu ja toodangu mahtu drastiliselt vähendama, kuid 1930. aastatel saadi taas jalad alla.

Pärast laastavat Teist maailmasõda oli Kreenholmi manufaktuur Narvas esimene suurem ettevõtte, mis tööle hakkas, ning see ehitati lööktöö vaimus veelgi suuremaks. Nõukogude Liidu lõpu eelõhtul, 1980. aastate keskel, töötas siin ligi 14 000 inimest, enamasti naised ehk ligi pool toonastest tööealistest Narva naistest. Seetõttu võib õigustatult väita, et Narva naised on Kreenholmi nägu ja tegu ning vastupidi. Just siis hakkaski levima hüüdlause „Kreenholm on Narva ja Narva on Kreenholm“. Linnas oli küll teisigi suurettevõtteid, näiteks võimsad elektrijaamad, masinatehas Baltijets jms, lihtsalt Kreenholmi emotsionaalne mõju oli linnas kõige tuntavam.

Pärast Nõukogude Liidu kokku­kukkumist sai Kreenholmile saatuslikuks pea ees sukeldumine vabaturumajandusse ning halastamatu konkurents nobedate Aasia riikidega, kus töövägi on peamiselt muidu käes ning kust oli suuresti pärit ka tooraine puuvill.

Kreenholmi jälg Narva linnaruumis

Koos tööstusega kerkis Narva külje alla Joala mõisa maadele ka eraldi asula kangrutele. Mõisast on alles küll riismed, kuid Joala nime kannab siiani kunagine tee mõisakeskusest linna. Sellest kujuneski XIX sajandi lõpus Kreenholmi asula peatänav, mis nõukogude ajal kandis paatoslikult Lenini prospekti nime.

Oma praegused mõõtmed sai tsaariaegne asula XX sajandi alguseks, olles koduks kuni 8500 elanikule, aga sugugi mitte kõik Kreenholmi kangrud ei mahtunud vabriku asulasse ära. Ülejäänud töötajad pidid otsima üüripindu, mis kerkisid mitmete puiteeslinnade näol XIX sajandi lõpul pärjana ümber Narva ajaloolise südalinna. Üheks selliseks kujunes ka raudteest põhja poole kerkinud Juhkentali asum, kus paiknes ka kaks Kreenholmi kirikut: Aleksandri kirik luterlastele ja Ülestõusmise kirik õigeusklikele.

Nii nagu toonastele tehaseasulatele omane, toimis ka Kreenholm nii halduslikult kui elukondlikult eraldi linnakuna. Narvaga ühendati Kreenholm ja mitmed teised linna ümbrusesse kerkinud asumid alles 1917. aastal. Kuni selle ajani asusid Narva ja Kreenholm isegi eraldi haldusüksustes, esimene Peterburi, teine Eestimaa kubermangus. Autonoomseks eluks olid asulas peale elamute olemas koolid, lasteaiad, haiglad, saunad, poed, pesumajad jm vajalik.

Asula ja tööstuskompleksi arhitektuuri ilme kujundasid manufaktuuri oma arhitektid, keda tsaariaja jooksul jõudis ametis olla kolm: esmalt Roman Heinrichsen (1857–1883), seejärel Paul Alisch (1888–1907) ning viimasena Aleksandr Vladovski (1908–1919). Igaühel oli ka oma käekiri, mis joonistub Kreenholmi arhitektuuris ka kihiti selgelt välja: maskuliinsele kroonulikkusele järgneb hõrk historitsism ja viimaks joovastav akademism. Tõsi, Vladovski jälg on Kreenholmis kõige väiksem, kuna tema ajaks oli asula enam-vähem välja ehitatud. Sellele vaatamata õnnestus tal kavandada mitu olulist avalikku ehitist, mida tänapäevani Kreenholmi sümbol­objektideks peetakse: turuhoone, millest hiljem kujunes rahvamaja, ning 1913. aastal Romanovite dünastia 300. valitsemisaastaks valminud paleelik haigla. Asulapildis annab kõige rohkem tooni Alischi ajal rajatu: tema laualt on tulnud manufaktuuri visuaalselt kõige tunnuslikumad Joala ja Georgi vabrik, samuti Joala tänava elitaarsed juhtkonna elamud. Arhitektuurikeel imporditi peamiselt Inglimaalt ja just Alischi-aegsed ehitised seovad Kreenholmi toonaste Inglismaa töölisasulatega.

Eesti vabariigi aeg andis Narva tööstusele tagasikäigu, mis väljendus ka ehitustegevuses, töötajate arvu languse tõttu jäid mitmed kasarmud tühjaks ja ripakile. Sama protsessi tõi kaasa ka taastatud Eesti vabariik 1990. aastatel, kui mitmed töölisasulad kippusid majandusliku ja poliitilise kollapsi tõttu tühjaks jääma, eriti Ida-Virumaal. Teiselt poolt võimaldas see senised pisikesed säärvanditubadega kasarmud ümber ehitada suuremate ja mugavamate korteritega elamuteks.

Teine maailmasõda mõjus Narvale ääretult traagiliselt: linn hävis – ja mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mentaalselt, kuna linna elanikkond pillutati mööda ilma laiali. Kreenholm pääses siiski pisut kergemate kahjustustega. Alles olid jäänud asula kivielamud ja abihooned ning vabrikudki õnnestus peagi töökorda saada. Maha põlenud puitbarakkide asemele rajati esinduslikud stalinistlikus stiilis kortermajad, mis täiendavad ja mitmekesistavad küllaltki sobivalt Kreenholmi linnaosa tsaariaegset fluidumit, lisades nõukogulikku ülevust ja pidulikkust. Tõsi, stalinistlikud sirged alleed ja paleelikud elamud mõjuvad inglispärase vaoshoituse kõrval ajastule iseloomulikult pisut etendatuna.

Nõukogude aeg tõi muutusi ka Kreenholmi maastikku. 1955. aastal valmis Narva hüdroelektrijaam, mille tarbeks tuli jõevood tõkestada tammiga ning vesi juhtida tammi taha tekkinud veehoidlast kanalit mööda jaamani. Seetõttu jäi tammi ja jaama vaheline lõik jõesängist kuivale, kuid just see lõik läbib ka ajaloolist Kreenholmi ja sinna jäid ka kuulsad Narva kosed. Nüüd saab koskede vetemöllu nautida vaid paaril korral aastas.

Praegu lapitakse Kreenholmi vanas asulas eelkõige katuseid ja putitatakse rõdusid, et need alla ei kukuks. Uus Eesti aeg pole silmatorkavat arengut sellesse Narva ossa toonud, kui välja arvata 2013. aastal valminud hooldushaigla, mille kohta liigub Narvas kalambuur, et see valmis nüüd Romanovite dünastia 400. aastapäevaks!

Vaade argipäevast tulevikku

Pärast ettevõtte pankrotistumist 2010. aastal oli selge, et traditsioonilises mõttes tööstust pole Kreenholmi ajaloolises kompleksis enam arendada mõtet. Juba 2007. aastal omandas Kreenholmi kinnisvara Rootsi investoritele kuuluv OÜ Narva Gate, mille peamine ülesanne ongi Kreenholm uuele elule äratada, kuid seda juba teistes funktsioonides. Arvestades, et ajaloolise tööstusala suurus on 30 hektarit ja ajalooliste vabrikute kogupinda 200 000 ruutmeetrit, on tegu Eesti mõistes üüratu kompleksiga. Võrdluseks võib tuua Tallinna Rotermanni kvartali, mis on kõigi näitajate poolest Kreenholmist kümme korda väiksem, kuid mille käimatõmbamine on osutunud pikaks ja vaevaliseks, hoolimata selle ülirentaablist asukohast pealinna südames.

2008. aastal valmis arhitektuuribüroos Urban Mark ala detailplaneering, mis näeb ette rajada tööstusalale uus multifunktsionaalne linnak, kus paikneks peale äride, büroode ja vabaajakeskuste ka hulgaliselt elamispinda. Pärast tekstiilitootmise lõpetamist on omanik peamiselt nõukogude ajast pärinevat väheväärtuslikku kihistust lammutanud. Samal ajal on püütud alale meelitada ka investoreid, siinseid võimalusi on pakutud isegi riigile. Ere näide on poliitilistesse vaidlustesse uppunud ning juba algusest peale habras ettepanek rajada Kreenholmi alale sisekaitseakadeemia kompleks. Nüüdseks on akadeemia Narva tulek päädinud hoopis väiksemat sorti filiaali rajamisega Narva kesklinna.

Manufaktuuri alal ei valitse siiski päriselt vaikus. Seal tegutseb ligi 30 ettevõtet peaaegu 1000 töökohaga, kuigi tekstiilitööstusega siin enam tegemist pole. Küll aga on alles Kreenholmi kaubamärk, mis elab edasi linna teise omaaegse tööstushiiglase Narva kroom­nahavabriku kompleksi rajatud tööstuspargis. Uusarendusega on esimesena kavas ellu äratada saare lõunaosas laiuv vana ladude kompleks, kuhu peaks lähiaastatel tulema tööstusajaloo ja vabaaja keskus, mille tööpealkirjaks on esialgu „Kreenholmi tekstiilimaailm“. Loodetavasti tõmbab avaliku raha paigutamine siia ka erakapitali juurde.

Väljapool tööstusala asuvate hoonetega on lihtsam, sest need on inimmõõtme tõttu kergemini hallatavad. Enamik elumaju on asustatud ja hooldatud, samuti elavad oma funktsioonis edasi ajaloolised haiglahooned.

Algset otstarvet pole minetanud ka endine turuhoone ja arestimaja, mida kasutatakse taas rahva kooskäimiskohtadena – nüüd tegutsevad seal ususektid. Endised manufaktuuri haldushooned on lähiaastatel aga plaanis korda teha büroo- või kortermajadeks ning oma koha on siin leidnud ka mitteärilised algatused, mis annavad aimu hiilivast gentrifikatsioonist. Nimelt tegutseb manufaktuuri kunagise direktori villas Eesti kunstiakadeemia residentuur ning koostöös Narva Gate’i ja kultuuriministeeriumiga on sellest plaanis kujundada rahvusvaheline kunstikeskus, mis kaasaks seal pesitsevate väljastpoolt Narvat saabunud kunstnike kõrval ka narvakaid endid. Ka Kreenholmi tööstusala on külastajate seas aina populaarsem: Narva muuseumi ekskursioonid on rahvast tulvil, vabrikute alal korraldatakse kontserte ja bankette. Üks suuremaid Kreenholmi saarele plaanitavaid selle suve üritusi on Jaak Joalale pühendatud Tartu Uue teatri lavastus „Kremli ööbik“. Kus siis veel kui mitte Narvas Joala tänaval Jaškat meeles pidada!

Identiteedikriisis vaevlevale post­industriaalsele Narvale oleks Kreenholmi edulugu hea hüppelaud, et välja murda paljuski nõukogude ajast kivina kaelas rippuvast isolatsioonist. Eesti mastaabis ainulaadsel kompleksil on eeldusi liita kokku nii ajalugu kui ka tänapäev, raha ja kreatiivsus, töölisklass ja boheemlus, ida ja lääs jpm. Vähehaaval on Narvas peale kasvanud ka uus põlvkond noori, kelle puhul on nõukanostalgia üha virtuaalsem ja igatsus turvalise mineviku järele asendunud riskilembese maailmajanuga, mis ei takista muutustega kaasa minna. Loodetavasti on mõnekümne aasta pärast tavaline, et peale Jaak Joala varju näeme tulevases Kreenholmi kontserdimajas etendusi ka näiteks ABBAst, Rolling Stonesist või Arvo Pärdist.

* Merike Ivask, Madis Tuuder, Svetlana Andrejeva, Irina Solodova, Kreenholm = Kreenholm = Kreenholm. Kujundanud Tarmo Käärik. Narva Muuseum, 2017. 392 lk.

Teisest maailmasõjast pääses Kreenholm kergemate kahjustustega: alles jäid kivielamud ja abihooned ning vabrikudki õnnestus peagi töökorda saada. Hauakivina nõukogude aega mälestav tühi ja lagunev kangrute kunagine kultuurimaja Võidu pargis.

Madis Tuuder

Kreenholmist kujunes mammutettevõte, millesarnast ei leidnud naljalt Venemaal ega Euroopas. Vaade Kreenholmi asulale Georgi vabriku tornist, taamal Narva südalinn (eestiaegne foto).

Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti arhiiv

2008. aasta detailplaneeringuga (Urban Mark) on ette nähtud rajada tööstusalale uus multifunktsionaalne linnak, kus paiknevad ärid, bürood, vabaajakeskus ja hulgaliselt elamispinda.

Urban Mark / Narva Gate

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht