Kriitikakunst: Kriitika ja kulka

Carl-Dag Lige

Eestis on vähe neid väljaandeid, kus ilmub arhitektuurikriitikat. Trükiajakirjandusest saab Sirbi kõrval esile tuua erialaajakirjad Ehituskunst ja Maja. Arhitektuuriteemat käsitletakse ka elustiili ajakirjas Eramu ja Korter, nädalalehes Eesti Ekspress, väliruumi ajakirjas Õu ja Müürilehes. Arhitektuuriteemad sulanduvad või vahelduvad sageli aga disaini, sisearhitektuuri, linnasotsioloogia, urbanistika ja teiste elukeskkonda puudutavate valdkondadega. Aeg-ajalt ilmub arvamuslugusid päevalehtedes. N-ö klassikalist arhitektuurikriitikat, kus analüüsitakse konkreetset ehitist, näitust, arhitektuurikultuuri tendentsi või muud selletaolist, on suhteliselt vähe, sest see eeldab süvenemist.
Jooksev arhitektuurikriitika on suhteliselt mandunud seisus. Andekamad kirjutajad on siirdunud teadustööle või teistesse valdkondadesse. Noori eriti peale ei tule – honorarid on väikesed ning vastukaja osas, mis innustaks edasi tegutsema, on eestlased kidakeelsed. Teemadest kütavad kirgi peamiselt raha ja asjakorralduslikud või võimuga seotud küsimused. Suur osa avalikust arhitektuuriteemalisest infovahetusest puudutabki just institutsionaalset poolt, mitte arhitektuuri kui ruumikultuuri sisu. (Tunnistan, et olen ka ise sellele tendentsile siinsamas Sirbi külgedelgi kaasa aidanud.)
Eelmise nädala Sirbi juhtkirjas tõstatas peatoimetaja Ott Karulin küsimuse, kas kultuurkapitali vahendeid ei peaks loomeliitude ja teiste institutsioonide tegevustoetuste ning administreerimiskulude katmise asemel kasutama pigem loomingu motiveerimiseks ja kultuurisündmuste korraldamiseks. Arhitektuuri sihtkapitali esimehe Kalle Komissarovi sõnul on arhitektuuri valdkonnas kasvanud tegevustoetuste proportsioon 1990. aastate 4%-lt praeguseks lausa 22%ni. Kui kultuuriministeerium võtaks tegevustoetused tulevikus enda kanda, peaks Karulini hinnangul valdkondade peale kokku vabanema kuni pool miljonit eurot, mida saaks otseselt kasutada loometöö toetamiseks ja motiveerimiseks.1
Ma pole detailideni kursis, kas kultuurkapitali teised sihtkapitalid on kriitikat ja publitsistikat varem eraldi esile tõstnud. Valdkondade peapreemiate laureaatide seas kriitikuid seni igatahes ei leia.2 Seega on mul ettepanek: kui kultuurkapital institutsioonina tunnistab, et kultuuri- ja kunstikriitikal on oluline funktsioon meie kultuurielus ning et tegemist on loomingulise valdkonnaga, siis kas ei võiks seda senisest selgemalt ka toetus- ja preemiasüsteemiga motiveerida? Teen kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitalile ettepaneku asutada regulaarsed mõõduka suurusega ja perioodilised (nt veerandaastaks) arhitektuurikriitika stipendiumid. Eesmärk on ärgitada kirjutama just lühema ja keskmise pikkusega kriitikatekste, mis on sisukad, poleemilised ning atraktiivsed päeva- ja nädalalehtedele ning veebiportaalidele. See aitaks kultuuriteemasid viia laiema publikuni ning mitmekesistaks kriitikavälja. Stipendiumid tooksid juurde ka uusi kirjutajaid ning toimiksid lisamotivatsioonina neile, kes väikse honorari tõttu sulge ei haara (või teevad seda harva).
Ideaalis võiks ühtsetele põhimõtetele rajatud kriitikastipendiumide süsteem rakenduda peale arhitektuurivaldkonna ka teiste sihtkapitalide haldusalas. Kultuurkapital võiks kaaluda ka valdkondadeülese kultuurikriitika või publitsistika aastapreemia väljaandmist. Stipendiumid võiksid motiveerida pigem jooksvat tegevust, aastapreemiaga tunnustataks saavutuste, juba tehtud töö eest.

1 Vt Sirp 24. I 2014, „Kui palju on Eesti Kultuurkapitalil vaba raha?”
2 Kõige lähemal on kriitika/publitsistika-preemiale olnud Inga Raukas, keda sihtkapital autasustas 1997. aastal muu hulgas teoreetiliste artiklite eest, ning
Triin Ojari, kes pälvis 2001. aastal tunnustuse arhitektuuriajakirja Maja sisulise kvaliteedi loomise eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming