Kümme aastat miljööalasid

Riin Alatalu

Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juures tegutseb juba 2001. aastast miljööalade osakond, kes reguleerib Tallinna seitsmeteistkümnel kehtival ja ka neljal kavandataval miljööalal toimuvat. Ennekõike seisneb meie töö omanike nõustamises ja projektide läbivaatamises ning kooskõlastamises. Miljööalade ajalugu ei ole kuigi pikk, aga selle aja jooksul on nende kaitse põhimõtteid üsna palju täiendatud ja täpsustatud. 10. aprillil korraldasime koostöös Eesti Arhitektide Liiduga arhitektidele ja planeerijatele teabepäeva, et tutvustada vastastikku oma lähtekohti miljööalade korrastamisel ja mõistlikul ning mitmes mõttes säästval arendamisel. Suur tänu arhitektide liidule koostöö eest. Huvi teabepäeva vastu oli tõesti suur, sestap siinkohal põgus ülevaade sellest üritusest koos ettekannete kommentaariga. Kohalike ootused Miljööväärtuslike hoonestusalade mõiste tuli käibele 2002. aasta planeerimisseadusega. Praeguseks on omavalitsustele pakutud võimalus kehtestada reegleid terviklike alade eripära säilitamiseks end tõestanud läbiproovitud ja toimiva meetodina, mida rakendatakse peale linnade ka külades. Kümne aasta eest nii omaniku õigusi kui ka arhitekti loominguvabadust piiravana tundunud ettekirjutustest on kujunenud ühiskondlik kokkulepe. Valdkonna ametnikuna julgen väita, et nüüdne rangus alguses suhteliselt leebete nõuetega kavandatud miljööaladel tuleneb pigem kohalike inimeste täpsemate piirangute ja üldkehtivate kokkulepete ootusest kui ametkonna mugavusest normeerida oma tegevusvälja. Miljööalad on aidanud kujundada piirkondlikku identiteeti, seda eriti ajal, kui ajaloolistes asumites on suur osa elanikkonnast vahetunud. Kohatunnetust toetavad ka üha tegusamad asumiseltsid, kes kõik tegelevad hoogsalt ka piirkonna arhitektuursete ja planeeringuliste küsimustega. Tallinna, aga ka Tartu ja teiste linnade miljööalad on kinnisvaraturul tipus ning inimesed, kes seal juba elavad või sinna korteri soetavad, tahavad kindlustunnet tuleviku suhtes.

Puitasumid nõukogude ajal

Teabepäeva juhatasin sisse ajaloolise ülevaatega eeslinnade väärtustamisest. Ennekõike Kadrioru, aga ka teiste puiteeslinnade kaitseks võeti sõna juba 1970ndatel. Üks olulisemaid avalikke tähiseid eeslinnade väärtustamisel oli ENSV Arhitektide Liidu noortesektsiooni 1980. aastal korraldatud ja palju vastukaja tekitanud Tallinna seminar, kus ennekõike tunti muret toona Nõmmet ohustanud tihendamise pärast, aga käsitlemist leidsid ka Tallinna vanemad puitlinnaosad. Kõige rohkem puudutas laiemat avalikkust 1980. aastate keskpaigas valminud Kalamaja detailplaneering, mis nägi ette suure osa puithoonete asendamise uue samas mahus hoonestusega, ja Tallinna keskosa detailplaneering, mis kuulutas Rävala (toona Lenini) puiestee läbimurdega kadu Süda tänava piirkonnale. Lisaks neile taheti toona lammutada hooneid ametlikult kõdurajoonideks taandatud eeslinnades peaaegu kõikjal Tallinnas.

Nõukogude ajal ähvardas eeslinnu kvartalite kaupa lammutamine ja asendamine, kuid ettevõtmise laia haarde tõttu selleni sageli ei jõutud. Pärast omandireformiga kaasnenud tagastamist ja erastamist hakati aga arendama kruntide kaupa. Ehitajad/arendajad keskendusid ennekõike tagastatud kinnistute ülesostmisele, sest südalinna-lähedastes eeslinnades oli mugavalt olemas vajalik taristu. Sadade omanike üheaegne tegutsemine ning vastupidiselt 1980. aastate eelarvelisele virelemisele pöörlema hakanud raha viis olukorra pärandikaitsjate seisukohalt lootusetult kontrolli alt välja. Just 1990. aastatel, s.t enne miljööalade moodustamist, kaotasid eeslinnad väga palju oma ajaloolisest ilmest ja hoonestusest.

Ajalooliste hoonete korrastamine

Erja-Liina Raidma rääkis miljööalade peaspetsialisti ametikogemusele tuginedes ajalooliste hoonete korrastamise põhitõdedest, ennekõike keskendus ta sobilikule materjalikasutusele, alates soklist ja lõpetades korstnatega. Väga suurel osal miljööalade hoonetest on vanust saja aasta kanti ja need on ehitatud nn tervest talupojamõistusest lähtuvalt. Nende korrastamine ei ole keeruline, kui teha endale selgeks omaaegne ehitusloogika. Materjalide valikul tuleb esmalt välja selgitada, millest ja kuidas on maja ehitatud, ning jälgida, et ei tekiks pöördumatuid tagajärgi põhjustavat konflikti nii kasutatud materjalide kui ka arhitektuurse lahenduse vahel. Siia valdkonda kuulub ka sageli eriarvamusi tekitav maja soojustamise küsimus. Energiasääst pole oluline mitte ainult omaniku rahakotti, vaid ka keskkonda kui tervikut silmas pidades. Seejuures tuleb iga üksiku juhtumi puhul põhjalikult kaaluda, kas üldlevinud arusaam, et vatitekk tuleb tõmmata ümber välisseinte, ikka on antud maja puhul säästlik tegevus. Sageli on soojapidavuse tagamiseks palju lihtsamaid võimalusi.

Kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik, aastaid kultuuriväärtuste ametis töötanud arhitekt Yoko Alender tutvustas ajaloolise hoone restaureerimise/rekonstrueerimise projekti soovituslikku ülesehitust senise kogemuse najal. Kultuuriväärtuste ametil on oma spetsiifikast lähtuvalt ajaloolise hoone puhul õigus nõuda enne ehitusloa väljastamist detailset seletuskirja ja detailide ning sõlmede jooniseid. Olgugi et miljööalade hooneid saab nende konstruktsiooni ja ehitusaja järgi üldistavalt rühmitada, on iga vana maja siiski isemoodi ja vajab eraldi süvenemist. Erinevad ka hoonete välisilmet kroonivad dekoratiivsed detailid ja tarindid. Kui projektis on need teemad kajastamata või liiga üldistatult käsitletud, jäävad hiljem hätta nii omanik kui ka ehitaja. Ideaalis peaks projekti ja ehituse tellija oskama projekti lugeda vähemalt sedavõrd, et ta suudaks ise ka ehitustöid mõnevõrra jälgida. Väga sageli käib remont majades, kus inimesed elavad samal ajal sees.

Vana ja uus arhitektuur

Eestis on senine arhitektikoolitus hõlmanud üsna vähe vanade hoonete rekonstrueerimist ja restaureerimist, ometi tuleb arhitektidel üha sagedamini kohandada oma eelkäijate tööd vastavaks tänastele oludele, täiesti uusi hooneid õnnestub projekteerida üha vähem. Arhitektid Jaanika Saar ja Toomas Paaver tutvustasid Köie tn 9 hoone uurimise, projekteerimise ja restaureerimise lugu ja arhitekti rolli selles nii uurija kui ka tellija nõustaja ning sageli ka veenjana. Ka näiteks uute puitakende valimine vajab nõustamist, sest aastatega üha laienenud ja ka rõõmustavalt miljöösõbralikumaks muutunud tootevalikus võib kogemusteta tellijal olla väga raske orienteeruda.

Juba teabepäeva esimesel poolel tõstatus küsimus, et tänased arhitektid jäävad eelkäijate loomingut korrastades tänamatult varju. Ehitusprotsess on nii kiire, et autori järelevalveks jääb vähe võimalusi. Ometi on nii tänavapildis kui ka enim tähelepanu pälvinud restaureerimistööde juures ilmne, et parim tulemus ja seega ka väärikas tunnismärk läbimõeldud projekteerimisest tuleb siis, kui arhitekt osaleb läbivalt hoone korrastamise protsessis, mitte ei taandu bürokraadiks, kes kooskõlastab lihtsalt omavalitsuses kohustusliku paberihulga. Paraku juhtub ka seda, et arhitekti töö ehitaja näppude vahele ei jõuagi.

Arhitekt Jaan Tiidemann rääkis uute hoonete projekteerimisest ajaloolises keskkonnas. Näited nii maalt kui ka linnast andsid tunnistust vajadusest õppida enne projekteerima asumist tundma ja tunnetama kogu piirkonda. Samavõrra oluline kui teadmine ajaloolisest materjalikasutusest on ka enne ajaloolisse keskkonda projekteerimist teha omaaegse krundistruktuuri, hoonete paiknemise loogika ja ehitusmahtude analüüs, harmoonia ajaloolise keskkonnaga võib saavutada väga erinevate võtetega. Oma viimases projektis pikalt miljöökaitsjatele muret valmistanud ja linnaehituslikult väga keerulise Luise 25 ja 27 kinnistu korrastamisel on Tiidemann ajalooliste hoonete õuele uute tänapäevaste hoonete kavandamisel lähtunud kvartalile juba vähemalt XIX sajandi lõpust iseloomulikust hoonete paigutusest ning mahtude sobitamisel tsaariaegsest süllapõhisest mõõtkavast.

Uued raamatud

Kultuuriväärtuste amet algatas paari aasta eest nii omanike kui ka arhitektide nõustamiseks majatüüpe tutvustava trükiste sarja. Seekordne „Stalinistlik maja”, mis valminud Leele Välja ning ameti koostöös, on selles seerias juba neljas. Raamatu laiem tutvustus saab teoks ringkäikudena: 25. aprillil Uues-Maailmas, 2. mail Pelgurannas, 9. mail Laevastikus ja 16. mail Sikupillis. Peale ameti uue trükise esitles ka Eesti vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse teadur Joosep Metslang raamatut „Vana maamaja. Korrashoid”. Raamatu toimetajana ei pidanud Metslang õigeks seda nimetada käsiraamatuks, enam kui 20 autori ühistöös sündinud raamat annab põhjaliku ja hästi illustreeritud ülevaate paljudest ajalooliste elamute korrastamisega seotud teemadest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht