Kui pikk on ühe maja elu?

Margit Mutso

Intervjuu Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaiklaga Eesti ekspositsioon Veneetsia XIII arhitektuuribiennaalil Arsenales 28. VIII – 25. XI. Väljapaneku autorid on Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak ja Veronika Valk. Filmide autorid on Jaan Tootsen, Urmo Vaikla ja Ingel Vaikla. Kataloogi on koostanud Tüüne-Kristin Vaikla. Biennaali Arsenale ala lõpuosas paikneb suletud black box, millel ingliskeelne kiri: „Kui pikk on ühe maja elu?” Boksi sisenemisel vaatab vastu Tallinna linnahalli originaalmakett, selle kohal on elektronkell. Minutid mööduvad ... Ruumis on kaks ekraani: ühel jooksevad kaadrid hiilguse kaotanud modernistlikust megastruktuurist – linnahallist, teisel räägivad inimesed oma lugu ajast, mil maja veel elas. Linnahalli vanadel sohvadel puhata on mõnus. Kuulad lugu ja vaatad närbunud maja, mõtled tema elu ja saatuse peale, kuni meenub, et nii palju on veel biennaalil vaadata ... Biennaali teema on „Ühisväli”. Mis mõtteid see teis tekitas, kuidas sellega haakusite? Tüüne-Kristin Vaikla: Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraatori David Chipperfieldi kontseptsioon andis meile võimaluse suhestuda eelkõige teiste arhitektide loominguga, aga ka teise ajaga. Eesti ekspositsioon tõstatab küsimuse hüljatud modernismipärandi saatusest, aga ka võimalustest; kulgesime mööda Eestimaad, et pildistada üles nõukogudeaegsed arhitektuuriteosed. Neid on väga palju. Vaatasime, millises olukorras need on, mis elu elavad. Kuigi meie ekspositsioon puudutab eelkõige linnahalli, Raine Karbi, Riina Altmäe ja sisearhitektide Ülo Sirbi ja Mari-Ann Haki loomingut, sai teiste hoonete abil luua sellele konteksti. Mul on hea meel, et järgmine Tallinna arhitektuuribiennaal ning hiljuti lõppenud arhitektuurifilmide konkursi võidutöö räägivad edasi samal teemal oma vaatepunktist.

Urmo Vaikla: Arhitektuur on see koht, kus saavad kõik kokku, see on ühine ala, kus huvid kattuvad. Tundus põnev mitte minna esinema oma asjaga vaid vaadata, mida teine arhitekt on teinud, haakuda tema loominguga. Miks just linnahall? Linnahallil on linnapildis oluline koht, see on maja, kust on läbi käinud mitu põlvkonda. See, et ta seisab nüüd üksi ja hüljatuna, sunnib küsima: miks see on nii?

Me ei püüdnud suhestuda arhitektide kui persoonidega vaid majadega, arhitektuuriga. Modernismi puhul on tegemist päris uute hoonetega – need on ju vaid kolm-nelikümmend aastat vanad. Valisime sellest perioodist kõige säravamad, tunnustatud arhitektuuriteosed, mis on olnud omal ajal raamatutes, kataloogides, pälvinud preemiaid. See on väärt arhitektuur, mis ühel hetkel jäi seisma tühjana. Inimesed ei oska nendega midagi peale hakata. Lõpuks nad ilmselt lagunevad. Võib-olla on distants nende loomisajaga nii väike, et me ei oska neid hinnata. Siiski on see vaid aastate küsimus – kui midagi ei tehta, siis kaovad nad igaveseks.

T.-K. V.: Hüljatud maju on Eestimaal uskumatult palju, nagu ka mujal maailmas, aga keskendusime eelkõige Eesti arhitektuuri maamärkidele. Sõitsime ringi mai alguses ja suur osa neist oli mattunud rohelusse. Hüljatud majad olid avatud, sinna sai sisse minna ja siseruum mõjus veel palju jõulisemalt kui välisvaade. Kui väljast tundus pilt veel suhteliselt petlik ja maja ei paistnudki nii lagunenud, siis interjöör oli eriti drastiline. Sealsamas liikusid kohalikud elanikud, mängisid noored poisid, jalutasid emad lastega. Saime juttu ajada, küsida, mida keegi neist majadest mäletab, mis elu seal on kunagi olnud, kui palju on neis majades potentsiaali, mis elu seal võiks tekkida? Hüljatud majad on osa kohalike igapäevasest elust. Inimesed tajuvad neid hoopis teistmoodi kui meie, see on ühtlasi ka põnev. Aga mingid ohumärgid on muidugi olemas – selge, et pikalt see nii ei kesta. Kas tuleks need majad unustada, lammutada, rekonstrueerida, uinutada?

Te ei vasta oma näitusega sellele küsimusele. Ometi korraldasite enne biennaali mitu üritust, kus seda teemat arutati.

T.-K. V.: Ühe näitusega saab püstitada küsimuse. Kui vastus ette anda, siis inimesed ei mõtle kaasa. Eesti ekspositsiooni mõte on dialoog biennaali külastajaga ehk siis panna inimesed mõtlema sellele, missugused modernistlikud hooned on nende kodukohas samas olukorras ja miks ning kuidas edasi.

Linnahallist on räägitud aastaid, eri tasemel, eri vaatepunktist. Maja on väga hea kohal peal: kesklinnas, mere ääres. Siin oli kunagi kohvik, vaatega merele. Isegi see on täna kinni, ehkki Tallinn lausa karjub selliste kohvikute järele. Aastaid ei ole midagi muutunud. Milles asi?

T.-K. V.: Ilmselt ei ole aeg muutusteks veel küps. Siiski on pärast ehitusbuumi tekkinud teised tendentsid, on asustatud näiteks selliseid majad nagu F-hoone ja vana elektrijaam, kuhu tehti Kultuurikatel. Linnahalli aeg ei ole veel kätte jõudnud.

Kultuuriminister rõhutas oma esinemises nii filmis kui näituse avamisel linnahalli väga viletsat ehituskvaliteeti, mille tõttu oleks lihtsam see hoone pigem lammutada ja vana projekti järgi uuesti üles ehitada …

U. V.: Kas peabki lihtne olema? Äkki on mõned hooned nii väärtuslikud, et need tasub rekonstrueerida? Kindlasti on lihtsam lammutada ja ehitada uus asemele, aga kas kõikide hoonetega on mõistlik nii teha. Me ei hakka ju lammutama näiteks Oleviste kirikut, et teha uus ja parema kvaliteediga asemele. Püüame ikka säilitada autentset ehitist.

T.-K. V.: Säilitada ei saa vägisi, siis muutub maja museaaliks. Kõigepealt tuleb leida elanikkonnaga ühine mõtlemine. Igal hoonel on ajas oma võimalused.

U. V.: Konkreetsed põhjused, miks linnahallis midagi ei toimu, on loomulikud ärilis-majanduslikud ja poliitilised põhjused, ärme kardame seda nimetada. Need kokku annavad selle põhjuse, miks üks maja jäetakse lagunema või lammutatakse maha, nagu tehti Sakala keskusega. Oli see mõistlik?

Ärilis-majanduslikud otsused mõjutavad selgelt poliitilisi otsuseid. Siit tulenes ka vahepeal tugev surve linnahall maha lammutada, et teenida fantastilise krundi müügist kiirelt ühekordne kasum. Poliitika kipub meil ruumi mõjutama rohkem kui arhitektide mõttekäik.

U. V.: Päris kindlasti. Tüüne mainis, et aeg ei ole linnahalli rekonstrueerimiseks veel küps, aga mulle tundub, et uus põlvkond, need, kes linnahalli töötoas osalesid – neile just nimelt meeldib see arhitektuur, nad suhestuvad sellega väga hästi. Tundub, et elanikud väärtustavad selliseid hooneid ja nõukogude aeg on seljataha jäänud, neid maju vaadataks juba valgelt lehelt. Aga meie juhtfiguurid – tundub, et nendeni ei ole see väärtus veel jõudnud. Siin on vajalik avalik surve, mis seda mõjutaks.

T.–K. V.: Ma ei ole siiski pessimistlik. See on väga hea, et aeg on maha võetud, ka see, et linnahallil on peal mitmed piirangud, et ei ole võimalik kiiresti läbimõtlemata otsuseid vastu võtta. Kümne aasta pärast võivad need osutuda vananenud mõteteks. Ühiskond peab arenema niikaugele, et suudab anda mingi tõuke.

Ühel välkloengul rääkis Astrid Kannel oma kohtumisest Karl Vainoga, kes olla talt küsinud, kas tema Sakala keskus on ikka veel püsti, mille peale Kannel olla mõelnud, et küll oleks hea, kui see ehitis maha võetaks …

T.-K. V.: Sakalal oli nõukaaja pitser väga tugevalt küljes, siseruum oli selle maja identiteedi kandja, sellest oli võimatu mööda vaadata. Need maamärgid, millega biennaalil tegelesime, neil ei ole sellist mõjuvälja.

U. V.: Aeg töötas ka selle hoone kahjuks – ajaline distants oli liiga lühike. Praegu mõeldakse juba teistmoodi. Praegu oleks kindlasti rohkem inimesi ka Sakala keskuse säilitamise poolt. Linnaruum ei ole kellegi eraomand. Me kõik kasutame seda, füüsiliselt, visuaalselt, selle üle ei saa üks-kaks inimest otsustada.

T.-K. V.: Hiljaaegu arutlesime Klassikaraadio „Delta” saates biennaali teemadel, misjärel paarkümmend inimest helistas raadiosse: kõik peale ühe olid kahe käega linnahalli säilimise poolt.

Linnahall on üks vähestest XX sajandi objektidest, mis on muinsuskaitse all, sellest pole lihtne vabaneda. Kui kaua see aga vastu peab? Kui midagi ei toimu, siis on ühel päeval tema muinsusväärtus hävinud, ta muutub ohtlikuks. Ei ole vist aega pikalt oodata?

T.-K. V.: Peale linnahalli peaks vaatama ka teisi maamärke. See peab olema teadlik poliitiline otsus hoida praegu natuke isegi vägisi neid maju püsti, kuni neile leitakse lõpuks mingi funktsioon. Soosida tuleb isetekkelisi lahendusi ning analüüsida, kuidas selliseid nähtusi stimuleerida, et tekiks sünergia hüljatud majade elustamiseks. See on naabruskonnale väga oluline.

Te tegelesite linnahalliga pool aastat. Kas leidsite selle aja jooksul ka midagi uut, mis üllatas?

T.-K. V.: Avastasin, et inimesed naudivad viibimist selle hoone peal, sees, kõrval. Sõltumata ajast või ilmastikust on seal ikka kulgejaid. Siseruum on väärtus omaette, siin saab pikalt jalutada ringiratast. Need vormid, proportsioonid, see lihtsus, materjalid on ikka veel täpselt needsamad mis 1980ndatel – see mõjub!

U. V.: Kõige suurem üllatus oligi linnahalli siseruum, mis käivitas ka selle ekspositsiooni mõtte. Väljastpoolt on ta olnud juba aastaid uinuvas olekus, justkui ei märkagi teda. Kui aga linnahalli sisse lähed, siis tajud seda imposantsust, eriti nüüd, kui ta on tühi. Mind rabas see kõige rohkem. Sellepärast me tõime biennaalile just hoone sisevaate, interjöörid, originaaldetailid. Vaatame maja pigem seestpoolt väljapoole, tajume ümbritsevat linna väljasurnud maja kõrval. Ja seda teravamalt kerkib küsimus, miks see maja on nii välja surnud, kui ümberringi keeb elu.

Kogu idee saigi alguse sellest, et käisin sügisel Erasmuse arhitektuuritudengitega linnahallis. Nad olid siiralt imestunud, et selline hoone seisab tühjana – miks on see nii? Sealt hakkas kerima. Seisime keset lava ja nad esitasid neidsamu küsimusi, mida meie esitame praegu siin oma ekspositsiooniga.

T.-K. V.: Mõni aasta tagasi käis linnahallis ülemaailmse sisearhitektide liidu IFI juhatus, huvi olümpiahoone vastu oli suur. See on unikaalne.

Näitusel on kaks filmi: üks nukker aeglane pilt kiratsevast majast, teisel ekraanil räägivad inimesed oma lugu linnahallist. Mille põhjal te inimesed lugusid rääkima valisite?

T.-K. V.: Mõte oli, et räägiksid kindlasti selle maja kasutajad, need, kel on sellega seotud mälestusi, ning muidugi see, et oleksid võimalikult erinevad ja põnevad isiksused.

U. V.: Formaat, mille juurde me jäime, on Jaan Tootseni pakutud „Üks lugu”: väga lühike isiklik lugu, mis seotud linnahalli hoonega. Iga lugu kestab paar-kolm minutit, film on 18 minutit pikk. Kuidas üldse sundida inimene peatuma, et tal tekiks huvi, et ta süveneks asjasse? Zaha Hadidi ja Fosteri kõrval ei ole see lihtne. Lood on üles võetud kõik linnahallis, selle peal või ümbruskonnas – nii saab ka infot hoone kohta.

T.-K. V.: Näitusega kaasneb laiapõhjaline kataloog, kus on peale asjalike artiklite ka emotsionaalsed esseed, nii linnahallist kui ka hüljatud modernistlikest majadest, mis on kaotanud oma tähenduse ja elu. Mõte oli kutsuda arhitektuurist rääkima ka inimesed, kes on arhitektuurist kaugemal kui arhitekt, mitmed mõtlejad näiteks.

Järgmine aasta on kuulutatud pärandiaastaks, teema, mis haakub väga hästi ka teie näitusega. Kas on plaan esitleda Eesti Veneetsia ekspositsiooni ka kodumaal?

U. V.: Kui vähegi on rahalisi võimalusi, siis kindlasti. Selle vastu on huvi tuntud ka mujal: Vilniuses, Helsingis, Berliinis.

T.-K. V.: Teema on nii lai ja näituse ettevalmistamise periood jäi lühikeseks, vaid pool aastat. Miks mitte töötada edasi, mõtestada see teema lahti mitmel tasandil.

U. V.: Selle projekti käigus saime palju infot inimestelt, kes on selle hoonega olnud seotud. Toreda loo rääkis mulle enne siiatulekut üks linnahalli valvur. Linnahalli sattus keegi Belgia tüdruk, välistudeng, kes tundis maja vastu huvi. Valvur lasi ta sisse ja tegi talle ekskursiooni, mille peale tüdruk oli imestanud: kas tõesti peab nii kaugele sõitma, et näha nii head arhitektuuri …?

T.-K. V.: Hoonete elustamisega võiks Eestis rohkem tegelda, leida sünergia inimeste vajaduste ja arhitektuuri võimaluste vahel. Tore on ka Reigi pastoraadi näide Hiiumaal. Arutleti, kuidas seda kasutada, ja tellitud ekspertarvamus pakkus hea idee – teeme siia pastoraadi!

Kontserdisaal funktsioneeris linnahallis päris edukalt, kuni valmisid Saku suurhall ja Solarise keskus …

U. V.: See on poliitika. Paraku Saku suurhallis sellist emotsiooni ei saa nagu linnahallis. Kontsert võib hea olla, aga kui tuled majast välja … Linnahallis toimib kõik: mereäär, ühistransport, vanalinn, kohvikud – elu käib, mitte ei pea otsima hiigelparklast autot ja sõitma pool tundi platsilt välja.

T.-K. V.: Ma ei saa Saku suurhallis ka kontserdielamust. Lubasin endale Bob Dylani kontserdi järel, et ei lähe sinna enam.

Kõige uhkem osa linnahallist on kontserdisaal oma tõusvate seintega. Ega seda vist millekski muuks kui saaliks ei saagi kasutada?

U. V.: Saal peaks igal juhul säilima. See on selle koha väärtus, ka see, kuidas kõik inimesed pääsevad peaaegu korraga sisse ja välja. Samuti on võimas sealne garderoobide süsteem: 5000 inimest saab korraga oma riided kätte. Sümbioos messi- ja konverentsikeskusest võiks siin toimida.

T.-K. V.: Chipperfield ütles pressikonverentsil, et kõikidel arhitektidel jääb projekte ehitamata ja põhjus ei ole tingimata rahapuudus, miks see nii on. Järelikult pole need projektid puudutanud piisavalt paljusid inimesi, järelikult polnud neid vaja ehitada. Tööprotsessis on palju arhitekti käes, see, kuidas ta oskab suhestuda – ja mitte ainult tellijaga vaid ka ühiskonnaga, elanikega. Arhitekt suunab seda protsessi. Ta ei ole pelk kohusetäitja.

Möödunud aastal oli meil ees Pärnu mudaravila projekt, kuid tööprojekti staadiumis jäi asi katki – järelikult ei ole aeg küps, pole vaja viietärnihotelli. Võib-olla on vaja midagi muud, näiteks hostelit, kuhu inimesed tahavad tulla.

Linnahallist mõeldakse ikka nagu mingist luksusehitisest, nii, nagu ta alguses oli. Võib-olla peaks lati alla laskma – tegema siia noortekeskuse vms?

U. V.: Jah, teha see neile, kes seda praegu kasutavad. See on linna omandus, linn – see oleme aga me kõik. Võib-olla oleks Tallinna kodanikud valmis maksma ühissõidukites selle nimel, et linnahall alles jääks?

T.-K. V.: Linnahallis toimis ju ka suurepäraselt jäähall, kõik me oleme seal uisutamas käinud. Millegipärast ehitati aga uus jäähall …

U. V.: Me mõtleme kogu aeg, et keegi tuleb välismaalt ja ehitab üles meie rahvuskultuuri. Tuleb ise ehitada, kui me seda tahame. Linnahall on meie asi, mitte mõne rootslase või ameeriklase asi.

Fotod biennaalist leiab aadressil http://www.avaste.ee/veneetsia2012/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming