Kuidas näidata arhitektuuri?

Ingrid Ruudi

Eelmisel nädalal kuulutati välja seekordse Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni võistluse tulemused. Laekunud 14 võistlustööst valiti välja viis, lisaks esimesele ja teisele kohale anti ka kolm ergutuspreemiat. Otsiti lahendust, mis käsitleks praeguse Eesti arhitektuuri kontekstis olulisi aspekte, kõnetaks ka rahvusvahelisel tasandil ning haakuks ka seekordse biennaali üldkuraatori David Chipperfieldi kuraatorinäituse teemaga „Ühisosa” („Common Ground”). Kui esimeses ringis jäi osa töid selgelt kõrvale kas seetõttu, et ekspositsioonidisaini kõrval jäi nõrgaks sisuline sõnum või vastupidi, siis võitjat valida ei olnudki nii kerge. Selleks, et leida sisuliselt ja kujunduslikult parim lahendus ning tagada töö tegelik teostatavus, võttis žürii omale julguse ja vabaduse lisada võistlusele teine voor, kus kahe välja valitud töö autorid – Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Ingel Vaikla, Ivar Lubjak, Maria Pukk ja Veronika Valk tööga „Aeg” ning Andro Mänd ja Mait Väljas tööga „Aja pulss” – said võimaluse tutvustada žüriile oma ideid lähemalt. Väljavalituks osutus projekt „Aeg”. Ilmselt oli esimest korda Veneetsia biennaali kohaliku ekspositsioonilahenduse võistluses olukord, kus mõlemad esikohapretendendid olid keskendunud üheainsa objekti esitamisele: esimene Tallinna linnahallile, teine Tartu ülikooli Narva kolledžile. Kui pidada silmas biennaali mahtu, tihedust ja vaatajat tabavat infotulva, siis võib otsus keskenduda Eesti napil näitusepinnal ühe objekti loo igakülgsele, kogemuslikule lahtirääkimisele olla aga päris otstarbekas. Samamoodi lähtusime võidutöö valikul just sellest, kummast objektist saaks tõenäoliselt toimivama ja hoonet adekvaatsemalt representeeriva näituse. Oma valikuga ei andnud me hinnangut kummagi objekti arhitektuursele väärtusele.

Võistlustöö „Aeg” püstitas ühe selge küsimuse: kui pikk on hoone eluiga? See on küsimus, mis puudutab nii meil kui Euroopas aktuaalset modernismi pärandi säilitamist ja taaskasutamist, kuid täpselt samavõrra on see suunatud kõigele tänapäeval ehitatavale. Linnahall – üks nõukogudeaegse modernismi tähtteoseid, mida ootab hetkel teadmata tulevik nii hoone enda rekonstrueerimise mõttes kui lähiümbruse pretensioonikate arengukavade valguses – on selle probleemide ringi esitamiseks ilmselt kõige kohasem hoone Eestis. Tema kõigest mõnekümnesse aastasse mahtuv mitmekihiline lugu toob esile ka arhitektuuri paratamatu politiseerituse, linnaehituslikud küsimused ja arhitektuuri võime mahutada kõige erinevamaid taotlusi, emotsioone ja kasutusviise. Need ulatuvad kunagistest pleenumitest, estraadikontsertidest ja jääspordist kuni tänapäevase tänavakultuuri või politseikoerte treeningkeskkonnani. Linnahalli sümboolne laeng on ühtviisi tugev nii ametliku kultuuri märgina kui isetekkelises argikultuuris. Pakutud audiovisuaalsetele vahenditele toetuvas ekspositsioonis saavad need kihistused loodetavasti ka emotsionaalselt esile toodud.

Auhinnatud tööde väljavalimise järel arutasid žürii liikmed Kalle Vellevoog (Eesti Arhitektide Liit), Yoko Alender (kultuuriministeerium), Ülar Mark (Eesti Arhitektuurikeskus), Liina Siib (Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstnike Liit) ja Ingrid Ruudi (Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstiteadlaste Ühing) aga veel kord protsessi käigus üles kerkinud üldisemaid teemasid; mis kasu on üldse Veneetsias esindatusest, milline peaks olema Veneetsia ekspositsiooni ja arhitektuurinäituste vahekord ning kust kasvab kaasaegse arhitektuuri näitusekultuur?

Kalle Vellevoog: Esimest korda käis Eesti Veneetsia arhitektuuribiennaalil 2000. aastal näitusega „Simulacrum City”. See aga ei kõnetanud kuigivõrd arhitektkonda ega leidnud ka mingit meediakajastust – õigupoolest polnudki siis veel eriti midagi näidata. Ministeerium rahastas tollal vaid kunstibiennaali, arhitektuuri valdkonnas ei olnud veel selget osalemise otsust.

Ingrid Ruudi: „Simulacrum City” oli tehtud kriitilise kunsti võtmes ja selle kontseptsioon – peegeldada pseudosuurlinlikku keskkonda – oli omas ajas igati adekvaatne. Märksa rohkem aga tundus arhitekte kõnetavat neli aastat hiljem tehtud järgmine katse, 2004. aasta hobupeldik, küllap osalt ka vastuolulisuse tõttu.

Liina Siib: See projekt sai küllalt rahvusvahelist tähelepanu.

K. V.: Sel teemal olid tookord arhitektide liidus ka tulised vaidlused. Sellise sümbolobjektiga on võimalik tõstatada mingi teema või joosta ka hoopis rappa. Jõupaberist peldikuarhitektuuri kataloogi asemel oleks võinud selle najal sõnastada hoopis muid ja huvitavamaid teemasid.

I. R.: Hobupeldiku populaarsus tuli osalt justkui huupi või kobistades. Seesama tunne jääb kohati ka konkursitöödest. Need kipuvad olema selles mõttes amatöörlikud või huupi tehtud: ei ole õiget arusaamist, mis asi see biennaal on, ei mõisteta, et see on täiesti omaette diskursus. Aga seda ei saa ka väga ette heita, kui puudub pidev näitusetegemise baas. Arhitektid teevad kaks aastat praktilist tööd ja siis korraga lülituvad biennaali tarvis hoopis teisele mõtterežiimile, seda muul ajal kuigipalju ei tehta.

Ülar Mark: Siiski, sellega tegeletakse koolis, tehakse kontseptuaalseid projekte, mõeldakse sisuliste sõnumite ja nende esitamise peale. Aga niipea kui koolist välja lähed, ei vaja seda enam mitte keegi. Sinust saab tehnik või joonestaja – tabab reaalelu külm dušš.

Yoko Alender: Tõsi, biennaal ei ole kindlasti lihtsalt uue arhitektuuri esitamise koht, seal peab olema mingi lisaväärtus, sõnum. Millal mõtleb arhitekt, miks ma üldse midagi teen? Või kui paljud selle küsimuse üldse endale esitavad?

I. R.: Sõnum on muidugi primaarne, aga sellest üksi ei piisa – hea sõnumi korral võib kirjutada lööva artikli või raamatu. Oluline on vallata ka näituse formaati, teha see visuaalselt haaratavaks. Arhitektuurinäitus on keeruline ja nõudlik formaat, see nõuab balansseerimist info ja atraktiivsuse vahel.

L. S.: Selleks, et mõtestada, on vaja partnerit, kes otseselt ei produtseeri ega projekteeri. See peaks olema teoreetik, kuraator, kes paneb asjad perspektiivi ja tajub protsesse.

Y. A.: Kui tahame tugevamat teoreetilist positsiooni, peaks konkurss olema konkreetsem. See on väga suur osa eelarverahast, mis läheb Veneetsiale, seega peaks seda suunama. Mujal riikides nimetatakse kuraator tihtipeale otse.

K. V.: Võib-olla tuleb nõuda otsesemalt arhitekti ja kuraatori tiimi, kes töötaksid algusest peale koos?

I. R.: Avalik konkurss peab siiski olema. Riikides, kus kuraator nimetatakse, on näitusepraktika palju laialdasem, kuraatoritel on võimalus ennast näidata. Eestis selline nähtus nagu arhitektuurikuraator peaaegu puudub: kui kunstiväljal on veel mingi võimalus vabakutselise kuraatorina tegutseda, siis arhitektuuris pole väljaspool institutsioone peaaegu mingit väljundit.

Y. A.: Seekord konkursil kasutusele võetud teine voor mõjutas tulemust tegelikult väga palju. Võib-olla peakski selle võtma mudeliks?

L. S.: Üks märkimisväärne erinevus kunstibiennaaliga võrreldes on see, et konkurss kestab palju kauem: kunstnikud saavad projekti üle mõelda pool aastat ning enamasti esitatakse teema, millega on niikuinii tegeletud või mis on hinge peal. Arhitektuuribiennaali konkursi tegemiseks on aega umbes kuu. See tundub olevat meeletu rabelemine. Siit ehk ka põhjus, miks tööd tundusid rabedad. Arhitektuuribiennaali konkurss on rohkem „tellimuse peale” tegemine.

K. V.: Hilise konkursi põhjus on alati olnud see, et üldkuraator ja -teema ei selgu varem.

I. R.: Enamik riike seetõttu seda üldteemat ei arvestagi. Kommunikatsiooni käigus püütakse oma teema tagantjärele üldteemaga kokku haakida. Üldteema annab küll mingi fooni vastuvõtuks, aga otse sellelt pinnalt rahvusväljapanekuid üksüheselt pigem ei hinnata.

K. V.: Oluline küsimus on hoopis see, milline on jätkutegevus, mitte ainult ekspositsioon vaid ka meediasuhtlus. Iga Eesti näitus avab mingid võimalused, iseasi on, kuidas seda ära kasutatakse. Veneetsias on võimalik sõlmida suhteid, saada rahvusvahelist meediakajastust, seega peaks olema hoolikalt läbi mõeldud meediaprogramm. See on seni olnud kõigi ekspositsioonide kõige nõrgem lüli.

Y. A.: Olgem ausad, meil on väga vähe selliseid inimesi, kes on selleks suutelised, kellel on selleks suhteid.

L. S.: Järgmine samm pärast avamist jääb sageli olemata, seda tuleb ette ka kunstibiennaali puhul.

I. R.: Avamispäevade elu on väga intensiivne, isegi agressiivne. Kui biennaali korraldus on esmakordselt su õlgadel ja sul pole mingit tugistruktuuri, siis asja enda realiseerimine võtab liiga palju tähelepanu, et jaksata veel sealt edasi mõelda. Iga kord peaks eestlastel olema üks ja sama mänedžer, kes tunneb kohapealset süsteemi ja ametnikke.

Y. A.: See võiks olla koht, kus just keskus on järjepidev. Tugistruktuuri roll peaks olema see, et autoritele jääb rohkem aega ja energiat tegeleda sisuga.

I. R.: Sellegipoolest, isegi kui varasemate aastate suhtekorraldustöö ei ole olnud kõige tugevam, ei takista miski ka nüüd tagantjärele seda ehitamast osalt ka eelmistele näitustele, viitamast tagasi kordadele, kui meie ekspositsiooni kajastati palju. Kõigest hoolimata on Veneetsia koht, kus järjepidev kohalolu on oluline. See on koht, kus suhete sõlmimine on su enda kätes erinevalt arvukatest rahvusvahelistest sündmustest, kus osalemisvõimalus ei ole enda teha, vaid sõltub ainult kohapealsetest kuraatoritest.

Ü. M.: Kui tulla tagasi küsimuse juurde, kus on kuraatorid või miks ei kontseptualiseerita, siis see taandub väga lihtsale küsimusele: mis on see päästik, mis su selles suunas tööle paneb? Peab olema mingitki laadi tellimus – keegi ei mõtle, et teeks ajaviiteks mõned kontseptsioonid. Veneetsia konkurss on olnud üks väga vähestest sellistest päästikutest ja see vastabki teisest küljest küsimusele, miks seda meile üldse vaja on.

I. R.: Tõsi, üks päästik kord kahe aasta jooksul on hõredavõitu. Septembris esmakordselt toimunud Tallinna arhitektuuribiennal (TAB) võiks seda hõredust tihendada. Esimesel korral korraldasid selle need, kes tundsid vajadust ja tahtmist seda teha. Kuidas edasi?

Ü. M.: Esimese korra põhjal tekkis mingigi arusaam, mida me üldse tahame. TABi ette valmistades otsisime arhitektide liidu, kunstiakadeemia, arhitektuurikeskusega pikalt sellele mõistlikku formaati. Nüüd peame otsustama, kuidas edasi minna, kuidas olla avatud ja hoida kvaliteeti.

K. V.: Kui Veneetsias on formaat ette paigas, siis TABi puhul saame ise seda suunata.

I. R.: Kas TABi formaat on ka nüüd esimese korra põhjal paigas?

Ü. M.: Plaan on teha kolm plokki: sümpoosion, näitus ja linnaga koos korraldatav arhitektuurikonkurss. Lähiajal on plaan korraldada näituse ja sümpoosioni ideevõistlus.

K. V.: Ka arhitektide liidu ülevaatenäitusi tahame jätkata avalike kuraatorikonkurssidega, ka seeläbi saab seda hõredust tihendatud. Kolm asja kokku peaks juba andma küllalt sagedase võimaluse mõtete avaldamiseks.

L. S.: See on hea, sest näituse vormis mõtlemine saab areneda ainult praktika käigus.

I. R.: Hiljuti toimus arhitektuurimuuseumi valges galeriis ajakirja Projekt Baltija algatusel näitus „8 x 8”. Näitusele oli kutsutud Läänemere maade arhitekte tõlgendama taani arhitektuuribüroo BIG nn 8-maja. Ma ootasin väga seda näitust, sest harva on tänapäeva arhitektuuri puudutavaid näitusi, mis on probleemikesksed ja poleemilised, mitte esinduslikud kogumid. Kahjuks oli see näitus erakordselt nõrk, mitte niivõrd osalejate tõttu, vaid just kuraatori ülesandepüstituse pealiskaudsuse pärast. Sellegipoolest võiks see näidata üht võimalikku suunda. Selline praktika puudub Eestis täiesti. Oleme harjunud näitustega, mis esitavad valmis seisukoha või uurimistöö lõpp-produkti, aga üldse mitte näituste kui diskussioonivormiga, kus pigem visatakse õhku küsimusi, kas või spekulatiivseid. Samamoodi on suhtutud ka arhitektuuriajaloo näitustesse, kus kuraator oma valikuga peitub objektiivsuse maski taha. Muidugi on inspireerivaid erandeid, selliseid nagu oli muuseumis Andres Kure ja Mari Laanemetsa Tallinna kooli näitus või hiljutine Villem Tomiste koostatud TABi näitus. Kuna näituse tegemine on üldjuhul tõesti väga aja- ja ressursimahukas, siis võiks poleemiliste näituste traditsiooni püüda edendada just sellises väikeses mahus, see oleks justkui eksperimentaalgalerii.

L. S.: See oleks näitus kui laboratoorium, praktilise uurimistöö vorm – näituseruum, mis loob keskkonna mõtetele. Ja muuseumi valge galerii kaasamine selle rakendamiseks on väga hea mõte. Võimekate ja huvitavate kujundajatena on ennast näidanud ju mitmed arhitektid, kas või Raul Kalvo või Ralf Lõoke koos Neeme Külmaga, samuti Urmas Muru.

Ü. M.: Kultuuriaastaks pidanuks valmima arhitektuurikeskuse Katla galerii, kus oli plaan produtseerida arhitektide näitusi ja üritusi. Sellest pidi saama koht, kust kasvab välja see, mida väljapoole viia. Kahjuks Tallinna linn nullis selle võimaluse. Seda sorti tegevus vajab paraku ruumi.

K. V.: Arhitektuurikateeder on kasutanud Draakoni galerii vastutulelikkust.

I. R.: On veel disaini- ja arhitektuurigalerii, kuid see on kommertsgalerii, mille profiil liigub esindusnäituste ja brändingu suunas ega soosi kuigivõrd näitust kui poleemika kohta. Arhitektuuri eksponeeriv sõltumatu pind hetkel puudub.

Y. A.: Selle asemel et muudkui otsida ja luua uusi ruume, peaks siiski maksimaalselt ära kasutama neid, mis olemas. Arhitektuurimuuseumi võimalused on alakasutatud. Loomulikult on teretulnud, kui tekib ka selliseid omaalgatusi nagu oli Märzi projektiruum, kuid institutsionaalselt tuleks esimeses järjekorras senised hästi tööle panna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming