Kuidas portreteerida Eigit

Mart Kalm

Karin Paulus. „Ado Eigi”. Solnessi Arhitektuurikirjastus, 2013. 160 lk. Kujundaja Tanel Eigi. Sari „Eesti arhitektuuriklassika”.

Ado Eigi (1938–2008) 75. sünniaastapäeva tähistav näitus kuulub tema põlvkonna arhitektide järjestikuste ülevaadete ritta. See ei tähenda, et üle kaheksakümneste tipikate põlvkonna arhitektide arenguteed oleksid meil selged, aga kümmekond aastat nooremad varased erkikad on ka juba klassikud. Pärast 70. eluaastat on enamasti suurem osa elutööst seljataga ja on, millele tagasi vaadata. Pole ju see ka veel unustusehõlma vajunud.
Peep Jänes dokumenteeris oma loomingu hoolsamalt, kui suutnuks ükski uurija. Ka Toomas Reinul on lisaks kõigele muule arhivaari talenti. Näitused on iseenesestmõistetavalt enamasti aset leidnud arhitektuurimuuseumis, kuid Veljo Kaasiku näitus Parikaste majas oli hoopis värskem: tema loomingule sobis vanade ruumide tubane formaat. Soolalao keldrisse Ott Kadariku ja Mihkel Tüüri puiduga kujundatud tunnelvõlvid annavad Eigigi näitusele teistmoodi intiimse formaadi. Ma ei osanud küll leida sellel mingit erilist seost Eigiga, kelle looming täitnuks rahulikult suure saali. Kui Rein ja Jänes on ajalukku jäädvustatud mahukate köidetega, siis suurejoonelisest Raine Karbi näitusest ei tulnud mingit raamatut. Eigi kataloog, mille kujundas tema poeg Tanel Eigi, on „lakkadele” vaatamata väga pehmekaaneline, mistõttu mõjub ajakirjalikult. Palju huvitavat materjali sisaldavas raamatus võluvad omaaegsed pildid arhitektist, silma riivavad aga nõukogudeaegse halli raamatu skemaatiliste põhiplaanide suurendused. Ükski elus arhitekt poleks sel juhtuda lasknud.
Elusa klassiku käsitlemine on kunstiteadlasele alati pähkel ja analüüs jääb paratamatult kammitsetuks. Hiljuti lahkunud klassik on ainult veidi lihtsam juhtum, sest ühtepidi tema tegemisi veel mäletatakse, teistpidi soovib perekond teda marmorisse raiuda. Ikka räägitakse lugusid sellest, kuidas Lenineid ja akte maalinud rahvakunstniku lapsed jälgisid kiivalt monograafiat kirjutava kunstiteadlase iga isa kohta öeldud sõna. Eigi puhul tundub Karin Pauluse sulg olevat jooksnud üsna vabalt, tekstis pole kunstiteaduslikku ambitsiooni, on aga ajakirjanduslikku haaravust. Viidetest nähtub, et küsitletud on mitmeid Eigi kaasautoreid, mis osutab, et mitte kõik kogutu pole läbitöötatult kirja saanud ja tõtt-öelda tahtnukski näha pikemat, süvenenumat teksti. Küllap pole nagu teistegi muuseuminäituste puhul olnud põhjalikkuseks aega.
Kui ammu lahkunud arhitekti kohta ilmub uurimus, siis on aeg olulisemad asjad välja selitanud. Elava või hiljuti meie seas olnud klassiku puhul tundub kõik nii huvitav. Seejuures teame, et keegi pole suutnud olla terve elu ühtlaselt kõrgvormis, mõnel hetkel on looming olnud tähenduslikum. Mõni arhitekt on aga klassikuks saanud ainult ühe olulise ehitise tõttu. Kas tuleks kataloogis esitada kõik klassiku tööd võrdselt või peaks näituse kuraator-koostaja olulisemaid rohkem esile tõstma ja teised varju jätma? Tasapaks esitus võib osutada nii tänapäevasele neutraalselt dokumenteerivale hinnangute vältimisele kui vanamoodsa positivistlikkuse viigilehele. Eigi kataloogis on paljud tööd saanud omaette esitlemise osaliseks, see aga ei vabanda ülevaatliku ja andmeküllase loomingu nimekirja puudumist. Vahva, et Eigi lülitus pärast nõukogude aega aktiivselt uue ühiskonna ülesehitamisse, sest paljud põlvkonnakaaslased enam ei jaksanud. Teiselt poolt jäänuks temast kui arhitektist võib-olla tugevam mulje, kui uue aastatuhande loomingut oleks esitatud kaalutletumalt.
Eigi-vanuste 1960. aastate noorte arhitektide saatus on mu meelest olnud keerulisem kui vanematel tipikatel ja noorematel Lapini-Künnapu põlvkonna arhitektidel. Mõlemal juhul oli neil noorte vihaste meeste eas selge vaenlane: vanematel stalinism ja noorematel modernism, mis tuli tappa ja siis võidukalt oma paradigmat juurutama hakata (tipikate puhul modernismi ja Tallinna kooli puhul postmodernismi). Eigi-vanused aga lülitusid kooli järel sujuvalt modernismi tõusulainesse: Karp tegi TPI spordihoone, Rein Tsooru, Jänes Kännu Kuke, Eigi Haapsalu kultuurimaja jne. Siis tuli aga nende karjääri keskel nooremate radikaalne pööre, millega nad pidid kohanema. See oli nende põlvkonnale peavalu koht, millele Eigi Kirovi-nimelise kalurikolhoosi lasteaed oli üks edukamaid lahendusi. Soovimatusest uuele mitte alla jääda sai omamoodi kreedo, mistõttu tegi Eigi lõpuks oma nii-öelda väiksed Urbelid ja Vellevood.
Üheks Eigi põnevamaks tahuks on olnud tema töö Sergei Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi arhitektuuribüroo ühe sisulise juhina. Kolhoosiarhitektuur kui selline on ju tänapäeval rehabiliteeritud ja keegi ei eita, et majandid oskasid nõukogude süsteemi piire kombates olla majanduslikult edukad ning olid üksiti oma aja parimad arhitektuuri tellijad. Mulle on meeldinud näidata, et erinevalt muust NSVList olid Eesti kolhoosid (tänu egalitaarsele põllumajanduspoliitikale?) edukad suhteliselt ühtlaselt, kogu maa kattus enam-vähem ühesuguse kolhoosiarhitektuuriga ja tipparhitektuuri võis sattuda ehitama ka täiesti tavaline majand. Olen pigem peljanud näidis-tiitliga erisoosingus majandi esiletoomist. Ehk leidub ühtluses ENSV bürokraatias säilinud protestantliku kultuuri traditsiooni, millele vastandub suurustlevale eksponeerimisele orienteeritud pokazuhha kultuur.
Tegelikult on Kirovi kalurikolhoosi eduloo tüüpi juhtumid alles uurimata ja nende taga võib aimata väga põnevat vastastikku kasulike suhete võrgustikku. Nii tahtnuks lähemalt teada saada Kirovi kolhoositegelaste rookatustega suvilate kohta Kaberneemes, mis ilmselt, nagu seda on Jüri Jaama Pärnu KEKi meeste Papli tänava ridamaja jms, on süsteemile nii iseloomulik näide poolvarjatud ruumilisest eristumisest. Selle taga polnud siiski tagurlik ENSV nomenklatuur, vaid endale paksemat suppi keeta üritav tehniline intelligents.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming