Kultuuripärand 3.0 väärtustab koosloomist ja digitehnoloogiat

Kuba Snopek: „Paigal ei pea alati olema universaalne väärtus, kultuur on oluline kohalikul tasandil."

MERLE KARRO-KALBERG

„Elu peab olema lõbus! Ärge võtke pärandit nii tõsiselt!“ hüüdis joviaalne hollandlane Eppo van Nispen eelmisel neljapäeval ERMis konverentsil „Kultuuri­pärand 3.0“ ettekannet tehes. Parajasti oli juttu e-raamatutest ja arhiivi­säilikute digiteerimisest ning sellest, kuidas kõikvõimalike rakenduste abil sihtrühmani jõuda. Eesti Euroopa Liidu eesistumise üritused olid jõudnud ka Tartusse. Kahe päeva vältel püüti mõtestada, kuidas tehnoloogia areng pärandit puudutab – millised kitsaskohad digiteerimisega kaasnevad ning kuidas uus ajastu ka pärandi kaitset mõjutab.

Konverentsi peaesineja Pier Luigi Sacco Milano ülikoolist tõi alustuseks välja, mida „pärand 3.0“ all üldse mõista tuleb. Pärandikaitse esimeseks perioodiks loetakse industrialiseerimis­eelset aega ja see oli patroonikeskne, s.t pärandi peale mõtles väga väike jõukas eliit, pärand oli luksuskaup, mida ei käsitatud majandusliku väärtusena.

Pärandikaitsjate teine põlvkond kerkis esile XX sajandi alguses. Kultuur sai omaette majandusharuks, kujunesid kultuuritööstus ja lai publik ning kultuurist sai meelelahutuse osa. Ka pärandit hakati vaatlema majanduse osana ja keskkonnale väärtuse lisajana. Kultuuripärand 3.0 tähistab aga praegust digipööret, kus pärandi mõtestamises ja kaitsmises on määravad osalemine, mitmekülgne suhtlemine ja kogu­konnad. Hoolimata tehtud muudatustest, kultuuri­klastritest ja loomelinnakutest tõdeti, et praegune seadusandlus on teise põlvkonna keskne ja tookord seatud raamid on toimuvale väikseks jäänud.

Esinejate – ametnike, asutuste juhtide ja poliitikute – seas paistis silma Poola urbanist Kuba Snopek, kel ilmselt ainsana lavale astunutest oli kogemusi, kuidas rohujuuretasandil töötatakse inimestega nii, et ruum ja arhitektuur säiliksid. Ta esindas ehedalt alt üles protsesside kavandajat, kellesarnaste vajadusest paljud rääkisid ja ideaaliks sättisid.

Kuba Snopek on uurinud nii Moskva paneelelamurajoonide mittemateriaalset pärandit kui ka Poolas 1980. aastatel rahva ehitatud kirikuid, mida ta käsitles antikommunistliku liikumise ühe ilminguna.1 Hoolimata sellest, et esmapilgul tunduvad tema projektid väga erinevad, sest keskkonna mõttes on üks massehitus, teine rohujuure­tasandil partisaniliikumine, on need väga sarnased, sest koha loovad inimesed. Ta ütles, et tuleb üles leida paiga lugu ning see välja tuua, sest see ongi elus pärand, mille ümber koonduda, mida ei saa kanda nimekirjadesse ega luua säilitamiseks reegleid. Sellesse peavad pärandihoidjad ja -viljelejad ise uskuma. Alljärgnevalt räägib Kuba Snopek oma projektidest lähemalt ning arutleb selle üle, mida tuleks uue ajastu pärandina väärtustada.

Kuba Snopek: „Kui kultuur oli varem justkui peale surutud, siis nüüd panustatakse sellesse vabatahtlikult.“ Strelka instituut

Alustaksime sinu projektist, milles uurisid nõukogudeaegseid paneel­elamurajoone. Nende pärandina käsitlemine on uudne vaatenurk. Kuidas sa selle peale tulid, et pidada neid väärtuslikuks mitte ainult füüsilise, vaid ka sotsiaalse ruumina?

Hakkasin selle teemaga tegelema juba ülikooliajal. Moskvas Strelka instituudis võtsin osa Rem Koolhaasi juhendatud kultuuripärandi säilitamise kursusest. Uurisime üldist anonüümset arhitektuuri, püüdsime põhjendada, miks see hoolimata omanäolisuse ja unikaalsuse puudumisest on säilitamist väärt. Avastasin Moskvas Beljajevo mikrorajooni. Selles asumis on kõik majad täiesti ühesugused, teisalt on sel paigal rikkalik kultuurilugu. Omal ajal koondus sinna palju kunstikke ja kontseptualiste, kes piirkonda nii mõnigi kord oma loomingus kajastasid. Leidsin, et säilitamist väärib selle rajooni kultuurilugu tervikuna, mitte ainult füüsiline ruum. 2

Pärast Beljajevo uurimistöö avaldamist hakkasid ka sealsed elanikud oma kodukanti teise pilguga vaatama ning selle üle uhkust tundma. Seal avati taas kunstigalerii ning võin kinnitada, et kunagine kontseptualistide vaimsus elab seal edasi. Saavutasin selle projektiga just selle, mida kõige tähtsamaks pean: jutustasin paiga loo.

Järelikult erineb Beljajevo teistest omasugustest. Kas just oma kultuurilise mitmekesisuse poolest?

Kuidas me seda teame? Niimoodi ei saa ka väita. Säärased naabruskonnad peidavad endas uskumatult palju kultuurinähtusi, kuid tihti ei ole me sellest teadlikud. Paigal ei pea olema alati universaalne väärtus, kultuuril ja mõttemaailmal on väga oluline kohalik tähtsus. Füüsilist pärandit ei saa vaimsest pärandist lahutada, neid tuleb vaadelda koos.

Monotoonseid ja üheülbalisi paneel­elamurajoone rajati üle terve Nõukogude Liidu. Mil määral saab Beljajevo puhul rakendatud meetodit kasutada teiste samasuguste rajoonide elustamiseks ja väärtustamiseks?

Beljajevo projektiga tahtsin näidata, et on väärtusi, mida üldjuhul ei peeta väärtuseks, kuid neidki tuleb käsitada pigem piirkonna tugevusena. Ühest küljest võib tõesti tõdeda, et paneelelamu­rajoonid on anonüümsed ja seal puudub inimlik mõõde: ruumi ja avarust on nii palju, et seda on raske oma tegevuse ja kontrolliga täita. Teisalt peaks seda ruumiküllust võtma kui võimalust teha midagi, milleks mujal ruumi pole.

Moskva paneelelamurajoonid on tõesti erilised, sest sellise ruumitüübi kontseptsioon töötati välja just seal. Venemaa ja Moskva on sellise mõtteviisi sünnikodu. Poolas ja mujal suhtutakse paneelelamutesse hoopis teisiti. Sellist ruumitüüpi ei nimetata seal modernismiks, vaid kommunistlikuks arhitektuuriks ja niimoodi, sunniviisiliselt pealesurutuna, seda ka käsitatakse.

Ma ei oska teha üldistusi, mis sobiksid kõigi või paljude paneel­elamu­rajoonide sotsiaalsete ja ruumiliste probleemide lahendamiseks. Igal paigal on oma eripära. Ühesuguste hoone­tüüpide pudistamine üle Nõukogude Liidu oli juba omaette liigne üldistus. Arvati, et üks suurus ja üks mudel sobib paljudele. See oli vale. Kui neid piirkondi lähemalt vaadelda, süveneda ja kaevuda, siis selgub ikkagi, et iga rajoon on erinev, näiteks põhjas elatakse hoopis teistmoodi kui lõunas, Aasias kasutatakse sedasama ruumitüüpi hoopis teistmoodi kui Euroopas.

Kõige selle märkamiseks ongi vist tarvis kedagi väljastpoolt.

Kõrvalseisjal on kindlasti palju värskem vaatenurk ja ta näeb üksikasju, mida seesolijad enam ei märkagi.

Konverentsil räägiti ka sellest, et uue pärandi kontseptsiooni – pärand 3.0 – tekkimise ja levimise taga on paljuski ka uued tehnoloogiad. Kas sina võid oma projektide põhjal sama järeldada?

Uued tehnoloogiad on tõepoolest avanud nii mõnegi uue võimaluse, kuid endiselt on väga vaja silmast silma kohtuda ka füüsilises ruumis. Virtuaalsed tehnoloogiad pakuvad võimaluse tuua inimesed füüsilisse ruumi. Ma ei poolda mõõdutundetut virtuaalset sisu ja visuaalide levitamist. Mind paelub loo avaldamine ja sellele tagasiside saamine. Selleks kasutan ühismeediat ja kohalikku, jah just nimelt kohalikku meediat päris palju. Selles peitub minu arust uue meedia kõige suurem jõud. Loo põhituuma kättesaamiseks kasutame tihti ka statistikat, fotosid ja muid traditsioonilisemaid meetodeid. Ühildame neid vastavalt olukorrale.

Pärast Teist maailmasõda ehitati Poolas rohkem kirikuid kui mujal Euroopas. Ehitati kirikuid, et protestida valitsuse vastu, ning valitsus lubas seda teha, sest nii lõppesid häälekad ametlikud protestid.

Igor Snopek

Mida sa loo all silmas pead, too palun mõni näide.

Arhitektuur pole pelgalt majad, nende taga on alati peidus mingi narratiiv. Võtame näiteks Poola 1980. aastatel mitteametlikult ehitatud kirikud. Need on hooned, mis püstitati peaaegu illegaalselt, materjali ja vahendeid ühiselt kokku kogudes. Nende ehitamiseks ei võetud ega antud ühtegi ehitusluba. Mõnes mõttes võib kirikute ehitamist nüüdisaegses tähenduses pidada ühisrahastuse ja -töö projektiks, mis teostati riigi abita. Pärast Teist maailmasõda ehitati Poolas rohkem kirikuid kui mujal Euroopas. Ehitati kirikuid, et protestida valitsuse vastu ning valitsus lubas seda teha, sest nii lõppesid häälekad ametlikud protestid.3

Nendes kirikutes avalduv vastu­panu­jõud on muljetavaldav. See ongi see lugu, mille üle tuleb uhkust tunda. Me vaatleme arhitektuuriliselt väga meisterlikku ja ambitsioonikat hoonet, kuid see ei pruugi kasutajaid kõnetada. Esmapilgul kole hoone võib kasutajatele palju enam tähendada. Loo jutustamine ongi selle tähenduse väljatoomine.

Oleme harjunud, et mingit objekti saab pärandiks nimetada siis, kui keegi ametnik on selle heaks kiitnud, nimekirja kandnud ja paremal juhul ka märgise fassaadile kinnitanud. „Pärand 3.0“ tähendab, et sellist ametlikku heakskiitu ei ole enam tarvis. Rahvas teab, mis on väärtuslik ja oskab seda väärtuslikku ka ilma kõrgemalt peale sunnitud kohustuseta hoida.

Ma ei olnud mõistet „pärand 3.0“ varem kuulnud ega sellega kokku puutunud. Ometi selgus, et olen selle sees ebateadlikult olnud juba pikemat aega ning just sellega tegelengi. Minu arust on oluline, milliseid mälestusi ruum esile kutsub, kuidas inimesed ja ruum suhtlevad.

Minu arvates on suurima muutuse läbi teinud tagasisidestamine. Kui kultuur oli varem justkui peale surutud, siis nüüd panustatakse sellesse vabatahtlikult. Mõnikord on see hea, mõnikord halb, mõnikord teeb sisukamaks, mõnikord jällegi mitte. Hea, et kultuurist ja pärandist on saanud midagi avatut ja suhtlemine toimub nii ülalt alla kui ka alt üles.

Konfliktid on sellisel puhul vältimatud, kuid neid ei tohi karta. On loomulik, et kui oli palutud panustada, siis on uurijatel lõpuks palju ka sellist andmestikku, millega ei ole midagi peale hakata. Ka selle hulgas on palju tavatuid lugusid ja talente.

Mõnikord on otsustajatel neist väga lihtne mööda minna.

Väga kerge on kalduda äärmustesse: kas väga innustuda või siis olla ülikriitiline. Esmalt tuleb toimuvat jälgida, aru saada, kuidas ja miks asjad toimivad.

Pärandi kaitset tuleb mõista paindlikult. Mõnikord häälestab koha või objekti ametlikult kaitse alla võtmine elanikke pärandikaitse vastu, näiteks tahetakse viletsad puitaknad vahetada plastakende vastu, kuid seda ei lubata. Võib juhtuda, et rohujuuretasandi liikumine ehk elanikkond, kel on kohaga side, on tegelikult paiga kaitse alla võtmise vastu.

Minu silmis on arhitektuur nii füüsiline kui ka mittemateriaalne. Tihti lahutatakse üks teisest ning kaitstakse füüsilist osa. Institutsioonid arenevad aeglaselt ega suuda ühiskonna muutustele nii kiiresti reageerida, kui me ehk sooviksime. Kuid tajun, et nüüd see juhtub, on vaid vaja aega.

1 Vladimir Gintoff, These Churches Are the Unrecognized Architecture of Poland’s Anti-Communist ”Solidarity” Movement. – Archdaily, 7. III 2016.

2 Uurimistööga saab tutvuda aadressil http://strelka.com/en/research/project/belyayevo-forever-the-intangible-heritage

3 Kirikute veebikaardiga saab tutvuda aadressil http://architektura7dnia.pl/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht