Kunstiakadeemia arhitektuuritudengid Pariisis

Margit Mutso

Artur Staškevitš: Pariisi puhul oli kõige kõige toredam see, et elu keeb seal tänavatel. Kui tagasi jõudsime, oli suur kontrast: siin on hästi palju ruumi, kus keegi midagi ei tee. Laura Linsi: Mõnikord on mul Tallinnas tunne, et linn hakkab muutuma suurlinlikuks, aga nüüd, kui Pariisist tagasi tulin sain aru, et ega ikka ei hakka küll. Siin on väga hea ja rahulik. Roland Reemaa: Ma olin väga õnnelik Eiffeli torni üle, sest kõik need klišeed, mis sellega kaasas käivad, on selle nii ära väntsutanud. Nüüd nägin oma silmaga: see on tõesti kihvt! L. L.: Mind tabas immigratsiooni teema väga tugevalt. Võib-olla olen ise ka viimastel aastatel rohkem mõelnud selle peale. Me elasime Belleville’i rajoonis, üks hetk oleks aga nagu Aafrikasse sattunud. Seda mitte tänaval liikuvate inimeste nahavärvi tõttu, vaid tulenevalt õhkkonnast: inimesed istuvad maas oma aafrika tüüpi riietuses, neil on ees suur ämber, kus nad praevad maisi ... See mõjub nagu Kolmas Maailm. Sai mõelda sellele, mida ma tolereerin ja mis mind häirib. Selle prantslase juures, kus ma elasin, elas veel üks korterikaaslane Etioopiast. Tagantjärele ma mõtlen, et jah, tal on teine nahavärv kui mul, kuid kordagi ei tekkinud tema puhul sellist tunnet nagu maisiküpsetajate vastu. Mitte et ma neisse halvasti suhtuksin, lihtsalt teistmoodi ...

R. R.: Kui sõitsime metrooga La Defense’i poole – prantslased ise ei pane võib-olla seda tähelegi – siis selles metroos ei olnud ühtegi tumedanahalist inimest, kõik olid valged ärimehed. Siin tekkis teistpidi imelik tunne – kus nad siis nüüd jäid?

Eve Komp: Esimene kord olin ma Pariisis pigem turistina. Kuigi ma käisin seal päris palju omapäi, oli mul ikkagi Pariisi teejuht ees ja ma käisin vaatamas põhilisi vaatamisväärsusi. Mulle jäi tookord Pariisist palju igavam mulje kui nüüd, ma isegi pettusin Pariisis. Aga seekord saime käia erinevates rajoonides ja ma leebusin selle linna osas, tundus, et see on päris elav linn. Belleville’i rajoon ongi eriilmelisem kui teised Pariisi osad.

A. S.: Üks öö, kui me metroos sõitsime, oli see nii täis, et pidi ennast sinna sisse pressima. Siis toimus seal mingi kaklus, keegi varastas kellegi iphone’i, selle peale vajutas keegi turvakangi ja pool tundi seisis metroo paigal, inimesed närvitsesid ja tulid eriüksuslased relvadega. Teatud olukorras on suured rahvahulgad väga abitud.

L. L.: Minu meelest oli aga talumatu, et lennujaamas kõnnivad ringi automaatide ja kuulivestidega sõdurid.

E. K.: Pariis on nii tihe, et ainult tänaval saab elu nautida. Tallinnas on palju neid „auke”, kus ei toimu midagi.

L. L.: Belleville’is olid juba hommikul kell üheksa kohvikud rahvast täis. Seal on just see võlu, et väikeärid toimivad. Eestis peab olema väga kindel turundusplaan, kuidas hakata endale mingit kontingenti tõmbama.

Johanna Jõekalda: Pariisis teevad elanikud ise linnaruumi aktiivseks, meil Tallinnas teevad seda pigem turistid.

A. S.: Tundus, et Belleville’i kooli tudengid ei tunne oma linna vastu väga huvi. Me Tallinnas teame enamikku kohti, nemad ei teadnud Pariisist kuigi palju.

L. L.: Meile tundus La Defense hästi huvitav, käisime seal omaette, vaid eestlastega. Kui me pariislastele sellest rääkisime, siis nad imestasid: miks te sinna läksite?

E. K.: Üks tudeng näiteks polnud seal kunagi käinud. Tundub et neile on pool tundi kuhugi sõita juba väga pikk aeg.

R. R.: Jah, tudengid elavad peamiselt ühes piirkonnas ega kasuta kogu linna.

L. L.: Eiffeli torni kohta ütlesid nad ka, et ei tea, kas ikka jõuate sinna – see on ju nii kaugel …

A. S.: Belleville’i kool on nii intensiivne, et ega tudengid ei satu sealt eriti välja. Meie tahtsime minna igale poole. Päev läbi tegime kõvasti tööd, et õhtul saaks kuhugi minna. Pariisi tudengid arvasid, et nad on kohustatud meile linna näitama, aga hakkasid vist lõpuks ära väsima.

L. L.: Nad olid meie pärast väga mures, kartsid, et kaome äkki ära.

J. J.: Elasime kohalike tudengite juures ja käisime mitmetes kodudes. Kui õppida parasjagu Mart Kalmu loengutes Hausmanni reforme ja sattuda ehedasse sellest ajast kantud korterisse, on see tõeline elamus. Me nägime sealset kultuuri tema kihistustes. Eluolu on üks neist kihtidest.

A. S.: Neil pole sellist ühiselamu süsteemi nagu meil. Pigem meeldib neile suurema hulga inimestega üürida kuskil korter ja elada koos. Üksi elamine on enamikule ka mõeldamatu, selleks peab olema pärit jõukast perest.

L. L.: Üht sellist kampuse tüüpi kohta käisime siiski Pariisi lõunaosas vaatamas. Cité Universitaire on eri paviljonidest koosnev ülikoolilinnak, mis ehitati 1920ndate alguses, pärast II maailmasõda täiendati seda veel. See on nende ühiselamu variant, ainult äärmiselt eksklusiivne. See on mõeldud vaid magistrantidele ja doktorantuuri tudengitele ning teadustöö tegijatele.

E. K.: Majad on ehitanud eri riigid ja iga riik sponsoreerib oma maja korrashoiu ja ülalpidamise.

J. J.: Cité Universitaire’i puhul oli esialgu tegu ideoloogilise projektiga. Selle mõte oli unustada sõdadevahelisel segasel ajal rahvastevaheline vaen ja arvestada üksteisega. Kompleksis on 40 maja ja need kõik toovad esile eri rahvaste isepära. Kaks neist on Le Corbusier’ projekteeritud ja need on üldpildis selle poolest erandlikud, et esindavad pigem internatsionaalset stiili.

A. S.: Belleville’i koolis on väga head õppetingimused. Maja on põnev, lõunamaine, mõnel pool lahtiste sildadega. Seal ei ole sellist selgust nagu näiteks Viini rakenduskunsti ülikoolis. See on nagu rägastik: ise tead, kuhu pead minema, võõral on raske orienteeruda. Võibolla ongi põnevam, kui ei ole igal pool disainitud silte.

L. L.: Hästi lahe on kooli siseaed iluaiaga, kuhu avaneb kohvik. Seal on muidugi soojem kliima kui meil – septembri lõpus oli peaaegu 30 kraadi –, aga see on see, mida meil ei ole: koht, kus suheldakse tihedalt omavahel.

A. S.: Tegime kohvikus prantslastega mingeid asju, äkki keegi hoovis akna tagant hõikab ja siis hakkab kostuma kiiret prantsuskeelset juttu. Siis jälle keegi hõikab ja veel keegi – kogu aeg suheldakse: tšau, mis tegid suvel? Kes need on? Eestlased? Ahah.

E. K.: Lõuna kestab neil kaks tundi ja kogu aeg käib tihe omavaheline suhtlus, see on väga oluline osa nende päevast. Meie siin oleme harjunud, et käid suts ära, haarad kiirelt midagi hamba alla.

A. S.: Samas on nad väga arhitektuuri ringis kinni, pole ka vajadust mööda linna tiirelda, neil on selline väljakujunenud rutiin.

L. L.: Küsisime, et kas teil ongi alles vaid nn arhitektuurisõbrad. Siis nad korra mõtlesid: ikka keskkoolist on ka, aga neid enam ei näe, nii et on jah ainult Belleville’i kooli inimesed …

E. K.: Ülesanne, mis meile anti, oli mõelda ühise üliõpilaselu peale Pariisis. Probleem on selles, et kesklinn muutub järjest rohkem turistlikuks ja elitaarseks. Oluline on noorte inimeste tagasitoomine siia. Meie eesmärk oli leida üliõpilaselamise mudel, mõtestada seda: mismoodi see võiks välja näha, kuidas üliõpilased kesklinnas hakkama saavad?

J. J.: Krunt, paiknes Seine’i jõe paremal kaldal elitaarses Marais’ piirkonnas. Üliõpilaselamu kavandamine sellisesse mõnevõrra puutumatusse kohta eeldas keskkonna ümbermõtestamist.

R. R.: Pariisi kesklinnas on keskkond täiesti teine kui äärealadel: tänavad on haudvaiksed, vaid üksikud peened baarid möllavad.

A. S.: Eriti just Seine’i lõunakaldal, Ladina kvartalist vasakul pool, kus on rikaste piirkond, seal, kus on uhked korterid läbi kahe korruse.

L. L.: Esimesel päeval oli meil iseseisev ülesanne leida endale linnas n-ö miinimum-pelgupaik. Mõne jaoks tähendas see vaid kohta, kus saab magada, mõne jaoks aga sellist, kus ära elada. Edasi toimus grupiti ideede ühendamine. Tekkis kolm eesti-prantsuse segagruppi. Töö eesmärk ei olnudki jõuda konkreetse hoone lahenduseni, vaid pigem hoone prototüübini.

J. J.: Piltlikult öeldes voltis üks leht meie projektis ennast üle suure ala; eesmärk oli mitte massiga peale tungida, vaid tihendada keskkonda teisel viisil. Seejuures tuli säilitada vaade ühele XIX sajandi majale. Meie hoone voltis ennast ühelt poolt ümber tulemüüri ja tõusis teisel pool samasuguse liigutusega õhku. Avaliku ruumi teema oli väga tugevalt päevakorras.

R. R.: Meie, kes me tuleme EKAst, suhtume keskkonda hästi vabalt, meid õpetatakse pigem esialgu piirangutesse mitte kinni jääma, et tekiks uusi värskeid ideid, mida saab pärast kohandada. Belleville’i tudengid on natuke teistpidi suunitlusega. See oli ürituse kõige parem osa – kuidas ühiselt antud asukohas maja kokku panna.

A. S.: Kõige suurem õppetund oligi töö rühmas, kus osa on ühesuguste vaadetega, teised natuke teistsuguste vaadetega. Kuna meil oli selline rühm, kus enamik tahtis töös tugevalt osaleda, siis oli üsna keerulisi olukordi. Tekkis küsimus, millal ise midagi öelda, millal lasta teistel rääkida jne. See oli aga hea kogemus, nüüd teen mingeid asju rühmas töötades teistmoodi.

L. L.: Need tudengid, kellega meie olime ühes grupis, olid kaks aastat õppinud ja projekte ainult käsitsi teinud. Nende õpetus on selline, et kui sa ei tea, mis kujuga maja teha – tee ruut. Ja kui kahtled, millise telje peale asja üles ehitada, siis muidugi vali sirge telg. Meil ei öelda õiget vastust kunagi nii palju ette.

E. K.: Meie rühm tegeles vertikaalse elamise printsiibiga: linna ülemisse katusekihti jäävad üliõpilaste privaatsemad ruumid, allapoole tulles muutuvad ruumid avalikumaks, kuni tänavatasandil on täiesti avalikud linnaelanike ja üliõpilaste ühised ruumid.

L. L.: Meie mõte oli säilitada individuaalne valik, mitte luua selline eksistentsi miinimum, kus saaks hakkama, vaid pigem valiku andmine üliõpilastele. Eesmärk oli töötada välja tüpoloogia vastavalt sellele, kas ruum on avatud avalikkusele või on täiesti kinnine, luua elamisühikud sellised, et ruumid sobiksid eirnevatele inimestele. Arutelud käisid selle ümber, kas korteris on sees köök ja vannituba või on need ühised mingi arvu magamistubade peale.

A. S.: Pariislased ütlesid, et neile meeldib elada korteris mitmekesi ja sellest tulenevalt me lõimegi erinevad variandid: üks ühik oli rohkem tavakorter, millel on köök ja vannituba jne, ja teine tüüp oli mõeldud ühiselu armastavale prantsuse tudengitüübile. Erinevatel ruumidel oli loogiline järjestus. Tänavapinnal oli võimalus end ka avada – nii nagu poed avanevad tänavale.

L. L.: Töömeetodid on meil erinevad. Töötasime välja ühikud ja hakkasime enda meelest täiesti loogilist käitumismalli pidi minema: plaanisime maketeerida, luua prototüüpe valmis moodulitest. Lõikasime vastavad tükid välja, värvisime vastavalt ühiku tüübile eri värvi ja hakkasime neid siis üksteise otsa sobitama. Meie rühma prantsuse tüdruk vaatas ja ütles, et ta pole kunagi varem midagi sellist näinud. Kui see oleks tema kooli tavaline tund, siis ilmselt sellist jama küll läbi ei lastaks … See oli naljakas, sest meile on see loogiline tööprotsess.

A. S.: Prototüüp ei peagi alguses välja nägema nagu maja. Meil oli mingi hunnik ühikuid ja kui kõik oli kokku pandud, siis pildistasime seda ja vaatasime, et midagi sellist umbes võiks teha. Belleville’i tudengid alustavad projekti tegemist sellest, et uurivad fassaade ja konstruktsioone. Esimese kuuga peab olema projekti maht valmis ja edasi tegelevad nad hästi palju detailidega.

R. R.: See on põnev, kuidas Pariisi linn õpetab tudengitele arhitektuuri. See linn koosnebki vanadest majades ja arhitektid peavadki teadma hästi palju nende fassaadidest. See ongi tänu sellele linnale nende eripära. Meil Eestis on teistsugune lähenemine. See oli küll tore, et nad teavad palju kunstiajaloost ja arhitektuuriajaloost, aga ma imestan selle üle, et nad teevad enne valmis fassaadi ja siis alles vaatavad, mis sinna taha saab mahutada.

L. L.: Oli juttu, et kõige tasuvam on arhitektil olla Pariisi kesklinna arhitekt, tegeleda restaureerimise ja renoveerimisega.

J. J.: Belleville’i koolis oli tunda, et XX sajandi moodsaid klassikuid hoitakse kõrgel au sees ning neist võetakse tõepoolest eeskuju. Nende maju maketeeritakse detailideni ning nende projekte analüüsitakse väga põhjalikult.

A. S.: Nad usuvad, et kui kesklinnas on vaba ruumi, siis modernism on see, mis sinna sobib: lihtsad selged pinnad. Nende makettidel on enamasti ka pruun ümbrus ja maja on valge. Klassikaline.

L. L.: Prantsuse ja Eesti mastaabi erinevus on suur, Belleville’is nad vaevalt teavad inimesi oma kursuselt. Üks prantsuse tüdruk üllatus väga, kui Johanna refereeris Rolandi üht möödunud aasta projekti: kuidas on see võimalik, et te pole ühel kursuselgi ja teate üksteise töid?

E. K.: Neil on üle saja inimese ühel kursusel. Meil on umbes viisteist.

J. J.: Seal on raske ennast kõigega kursis hoida, meil siin tuleb info loomulikumal teel kätte.

L. L.: Üks prantsuse tudeng saatis mulle just meili, küsis, kuidas läheb, ja rääkis 50. maja näitusest, mis on Belleville’i arhitektuurikoolis praegu üleval. Ta oli väga üllatunud, et sellel näitusel oli meie dekaani Toomas Tammise maja …

A. S.: Istusime Lauraga üks hommik ja jõime Belleville’i kooli kohvikus kohvi. Vaatasime inimesi. See tundus olevat suur ülikool ja Laura ütles: „Uskumatu, et nad kõik on arhitektid …”

Üles kirjutanud Margit Mutso

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming