Kus lõpeb monument ja algab tänavakivi?

Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni näituse kuraatorid kutsuvad üles mõtlema avaliku ruumi erinevatele tähenduskihtidele.

GREGOR TAUL

26. mail avanes Veneetsia arhitektuuribiennaal, mis tänavu kannab alapealkirja „Vabaruum“ („Freespace“). Eesti paviljon asub Arsenale ja Giardini näitusealade läheduses kunagises Santa Maria Ausiliatrice kirikus, kuhu on sisse seatud arhitektide Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeáš Říha kureeritud näitus „Nõrk monument“. Pealkiri näib esmapilgul viitavat sellele, et üks postsotsialistlik väikeriik tegeleb suurel laval taas oma paratamatute kasvuraskustega, mis väljenduvad monumentide peal välja­elatavas vägivallas. Lähemal vaatusel selgub, et teemapüstitus on sootuks nüansirikkam ja mängulisem: fookusesse on asetatud ehitatud keskkonna nõrgad kohad. Kuraatoreid huvitab küsimus, kas ja kuidas suudab väljapaistmatu ja enesestmõistetavaks peetav arhitektuur enda eest kõneleda, nagu monumendid seda väidetavalt teevad. Nüüd, kus ettevalmistused on tehtud ja väljapanek avatud, räägivad autorid lähemalt näituse sisust.

Kuidas on näituse sisu ja vorm muutunud, võrreldes sellega, mille esitasite 2017. aasta kevadel Eesti ekspositsiooni konkursile? Kas esialgne nõrkade monumentide jaotamine varemeteks, tühjuseks, masinateks, tellinguteks, alusteks ja argimuteks esineb ka näitusel?

Roland Reemaa: Näituse vorm on muutunud, kuid sisu on sama. Oleme oma esialgse pakkumise paljudele elementidele kindlaks jäänud, näiteks ka näituse asukoht ning koostöö väliskriitikutega raamatu näol. Töö paljude näidete ja võrdlusmaterjaliga oli meile üsna loomulik töömeetod, sellest tuleneb ka peatükiddesse jaotamine. See tuleb enam esile näituse kataloogis ehk raamatus, kus teksti ja piltide jaoks on rohkem ruumi.

Laura Linsi: Projektis tegeleme kahe võrdse mõistega: monument ja nõrkus. Olime huvitatud sellest, kus, kuidas ja millisel viisil arhitektuur end representeerib. Monumentide puhul on see otseselt niimoodi, paljude teiste, igapäevasemate ruumielementide puhul aga pigem kaudne ja varjatud ehk ilmeb nõrgalt. Kuid nõrkus ei pruugi alati olla vähem tähtis. Vastupidi, mõnikord on see just väga kõnekas. Vaatleme avalikku ruumi ja kutsume üles mõtlema selle tähenduskihtidele: kus lõpeb monument ja algab tänavakivi?

Eesti paviljoni sisse seatud näituse „Nõrk monument“ kuraatorid on arhitektid Laura Linsi, Tadeáš Říha ja Roland Reemaa.

Tõnu Tunnel

Reemaa: Protsessi käigus olime tihedalt kontaktis kataloogi koostamisse panustava ümarlauaga, kelle kogemus ja kriitika olid olulise tähtsusega näituse kujunemisel. Alguses plaanisime valmis ehitada Leonhard Lapini projekti „Antiinternatsionaali monument – Eeslitall“ aastast 1973, mis jäi tollal vaid paberile. See oli mõeldud tema sõbra Valdur Ohaka eeslile Kütiorgu. Tekkis kohe küsimus, kas näitus keskenduks siis nn Tallinna kümne tegevusperioodile, mis, olgugi et tegu on olulise ja inspireeriva arhitektide grupiga, ei olnud meie eesmärk. Selle asemel et kitsendada näitusega kaasnev uurimus väga spetsiifiliselt ja akadeemiliselt, tahtsime just avada teema laiemalt, vähem klanitult.

Kuivõrd sarnaneb kureerimine arhitektuuripraktikaga?

Reemaa: Ka näitus on projekt, kus on tellija, arhitekt, ehitaja, kasutaja ning lisaks kureerimise roll ja ka kõiksugune igapäevane toimetamine. Näituse asukohta Veneetsia interjööri tuleb tunnetada ja mõõdulindiga mitu korda mõõta. Tekivad tööjoonised, materjali näidised. Peab organiseerima logistika Eesti ladudest Veneetsia kanaliteni. See kõik on väga tavaline arhitektuuripraktika osa ning tegevuse käigus projekt kindlasti muutub – ja nii on iga projektiga. Kureerimine on suuresti administratiivne tegevus.

Reemaa: Veneetsia biennaali projekt on avalik ning on palju asjaosalisi, kellele peab ideed esitlema ja kellel on sõnaõigus seda kiita või laita või ka lasta ümber teha, kui vaja. Kindlasti peab võtma vastu otsuseid, mis ei pruugi meeldida kõigile, aga endale peab ka kindlaks jääma. See, et otsustasime esialgset kujundust muuta, vajas kindlasti selgitamist, aga ka selginemist. Ma arvan, et on tähtis olla aus ja süstemaatiline, siis ollakse ka usaldusväärne, mis on alati kõige olulisem. Siis saab ka vabamalt otsuseid teha.

Linsi: Näituse tegemine on arhitektile ikkagi ka igapäevasest arhitektuuripraktikast väljaastumine. See on tunduvalt lühiajalisem projekt ja külastaja ehk kasutajaga peab arvestama hoopis teistel tasanditel. Mänguruumi on rohkem, saab võtta riske, mida kauem kestva projekti puhul teha ei saa. Näitust tehes saab autor enesekesksem olla, tavalise arhitektuuriprojekti puhul näen silmapaistvas autorikesksuses pigem ebavajalikku edevust. Veneetsia arhitektuuri­biennaali näitusega astume arhitekti igapäevast välja ja analüüsime seda hetkeks distantsilt. Selles seisnebki sellise näituseformaadi tähtsus. See on eriline sündmus.

Määravaks teguriks, mida me alguses niivõrd ei tajunudki, kuid millele biennaalikogemusega inimesed viitasid, sai toimumiskoht. On suur vahe, kas teha ruumiteemaline näitus mõnes Tallinna galeriis või Veneetsias samal ajal veel saja teise ruumiga tegeleva näituse seas. Esialgu tahtsime teha midagi märksa rahulikumat.

Millises vahekorras on näituse tekstiline ja visuaalne informatsioon, esteetiline kogemus ja kirikuruumi enese atmosfäär?

Reemaa: Näitus koosneb mitmest tasandist: ruumiinstallatsioon on eelkõige sissejuhatus ja olemuselt provokatiivsem, siis installatsiooni taga asuv näitus valitud betoonist makettide ja fotodena ning seejärel näituse laiendus kataloogis uurimuse ja tekstide näol. Vältisime selgitavaid diagramme või pikki tekste ning töötasime materjalide ja olemasoleva ruumiga.

Otsuse tegeleda atmosfääri loomisega ja ruumiinstallatsiooni ehitamisega tegime siis, kui otsisime spetsiifilisemat ruumi Veneetsias. Lõpuks osutus sobivaks endine Santa Maria Ausiliatrice kirik. Tahtsime kasutada kindlasti füüsilisi ehitusmaterjale, mis astuksid olemasolevaga dialoogi ja isegi rikastaksid üksteist. Nii kohtub Eesti tsemendist hall tänavakivi Veneetsia punase ja valge marmoriga. Uurisime põhjalikult näiteks Saksa stsenograafi Anna Viebrocki lavaseadeid, mis on justkui igapäevaelu fragmendid. Meie lähenemine peegeldab huvi sellise arhitektuuri vastu, millega ei üritata justkui ühe pintslilöögiga õige lahendus leida, vaid nauditakse erinevas mõõdus detaile ja ootamatut materjalide kõrvutamist. Selline meetod nõuab üsna palju katsetamist, et tekiks õige sisetunne ja leiaks õige joone.

Näituse keskne installatsioon avaneb lavana kohe kunagisse Santa Maria Ausiliatrice kirikusse sisse astudes. Siin kohtub Eesti tsemendist hall tänavakivi Veneetsia punase ja valge marmoriga.

Tõnu Tunnel

Millist rolli täidab teie näituse juures trükis? Keda olete kataloogi koostamisse kaasanud?

Linsi: Trükise roll on väga oluline. See on küll rohkem nagu raamat, mis elab oma elu ka ilma näituseta, mitte ainult näituse kataloog. Seetõttu saime näitusel olla veidi eksperimenteerivamad ja tekstivabamad. Kuna Veneetsia arhitektuurbiennaali ettevalmistus kestab veidi vähem kui aasta ja platvormina toob see kokku hulga oma ala entusiaste, siis on see hea võimalus veidi vähem igapäevaste arhitektuurimõtetega katsetamiseks. Kindlasti ei ole tegu akadeemilise raamatuga, kuid ruumimõtte arendusena on sel kaalu küll. Meil on hea meel, et raamatu kirjastas Šveitsi arhitektuuri- ja disainikirjastus Park Books. See andis meile usku, et „Nõrga monumendi“ teemas nähakse potentsiaali kõnetada ka laiemat lugejaskonda.

Reemaa: Raamatu ideega hakkasime tegelema väga varakult. Eesmärk oli teadlikult eemalduda arhitektuuris tavaks saanud tüpoloogiatest või kategooriatest. Selle asemel kasutame sõna „peatükk“, mille alla on koondatud sellised ruumilised vormid nagu vare, tühimik, tellingud, alus ja peavari. Aga need ei ole kindlasti õpetussõnad, kuidas nõrka monumenti ehitama hakata. Pigem avavad peatükid arhitektuuri sõnavara ja näitavad, kui rikas on tegelikult meie ehitatud keskkond. Sellise lähenemise juures aitas meid kunstnik, arhitekt ja õppejõud Mark Pimlott, kes on ise mitmed väga head raamatud kirjutanud.

Linsi: Raamat koosneb peamiselt kahest osast: tekstiplokist ning nõrkade monumentide kataloogist. Tekstiplokis on kolme kuraatori ühisessee kõrval veel arhitektuuriteoreetiku professor Tom Avermaete, kunstiajaloolase Margrethe Troensegaardi, kunstiakadeemia filosoofia ja praktikapõhise teooria lektori Eik Hermanni, arhitektuurimõtleja Klaus Platzgummeri esseed ning meie intervjuu arhitekt-aktivisti Toomas Paaveriga. Kõik autorid olid tihedalt projektiga seotud ning osalesid protsessis nõuandjate ja nn väliskriitikutena. Otsustasime kaasata pigem vähem autoreid, et nad meiega kogu aeg kaasa töötaksid, projekti oma teadmised suunaksid, ühtlast kurssi hoiaksid ning lõpuks ka oma tekstidega raamatus osaleksid.

Märgilise tähtsusega näituse kureerimine evib paratamatult arhitektuuriajaloo kanoniseerimise potentsiaali: uurimisobjektide valikuga tõstate need püünele, omistades neile väärtuse, ja kui kultuuriruum need teosed aktualiseerib, siis tagate ka neile koha kultuurimälus. Kuidas tajute ja mõtestate oma võimupositsiooni kuraatoritena?

Linsi: Mängime selle mõttega teadlikult. Oma uurimisobjektide kanoniseerimisele me ei pretendeeri ja töötame suunas, mille eesmärk pole tõsta üksikuid projekte üheselt püünele. Seejuures tahtsimegi just nõrgematele ruumidele tähelepanu pöörata ning arutleda, kas ka nõrkus saab olla tähenduslik. Ja väike provokatsioon on selleks hea vahend, sest mida muud sõnapaar „nõrk monument“ tegelikult on. Mäng võimuta ruumi võimestamise mõttega tuleb hästi välja näiteks esitletavates makettides. Need on betoonist valatud suuremõõtmelised ja raskepärased objektid, mille vorm on traditsioonilise monumendiga sarnane, kuigi sisu võib olla täiesti erinev. Näiteks Tallinna maja kivist trepikoja makett. Kui see endale kontekstiväliselt ilma külgnevate puidust tiibadeta silme ette manada, on trepikoja vorm ise monumentaalne. Käsitleme Tallinna maja trepikoda nõrga monumendina, sest omal ajal elanike kaitsmiseks kehtestatud eeskirjadest ja ehitamise ning maakasutuse efektiivsusest välja kasvanud hoonetüüp mitte ainult ei kujundanud linnapilti, vaid sellest sai ajapikku Tallinna sümbolehitis. Sisuliselt on tegu ikkagi täiesti igapäevase ehitisega, mida on projekteerinud väga palju arhitekte väga erinevas stiilis.

Reemaa: Pöörame tõepoolest tähelepanu võimuta olukordadele. Nii oleme selle ka endale sõnastanud. Selles ei ole küll midagi uut. Näiteks võib ka 1995. aastal ilmunud Jüri Okase „Väikest moodsa arhitektuuri sõnastikku“ pidada katseks tõmmata tähelepanu muidu märkamatuks või tähelepanuta jäävatele ruumidele, mis ometi on ruumi loomisel ja tajumisel olulisel kohal.

Kui visuaalkunstis on viimasel sajandil olnud keskne roll alaesindatud identiteetide esitlemisel, siis arhitektuur on domineerivate võimusuhete kinnistamisel mänginud pigem antikangelase, et mitte öelda konventsionaalse monumendi osa. Kas nõustute selle väitega? Kas teie igapäevatöös on kohta ka nõrkadele monumentidele? On ju teie elu- ja töökohal Londonil määrav roll globaalse visuaalkultuuri kujundamisel.

Reemaa: Ehitatud keskkond kui konventsionaalne monument on tõsiasi ja ka paratamatus, sest see esindab võimusuhteid väga ausalt. Ehitamine on kallis lõbu, maailma suurim äri, ja kui võtta arvesse materjalide tootmine, siis ka maailma suurim keskkonna reostaja. Seega on vastutus väga suur ning see seab palju piiranguid arhitektile, projekteerijale ja ehitajale, ka tellijale. Vead tuleb minimeerida, tootmine standardiseerida ning krunt kiirelt raha tagasi teenima panna. Ruumi arutleda ehitatud keskkonna marginaalsetel teemadel on kasinalt. Ei ole vist palju aknatootjaid, kes tahaksid näha kriitilist projekti, mis on juba harjumispärane kunstivallas. Ma arvan, et Veneetsia biennaal on üks sellisteks arhitektuurialasteks aruteludeks sobivatest kohtadest.

Linsi: Ehitatakse tõesti palju, kuid inimestele jäävad tõepoolest meelde projektid, mis mõjuvad üksikobjektidena ja domineerivad ümbruskonna üle. Sama näeb ükskõik mis teisel elualal: kõige paremini teatakse ikka neid, kes kõva häält teevad ja oma tähtsust suurelt välja näitavad. Ruumiline sulandumine, sidumine või fragmenteeritus ei leia üldiselt palju kajastamist. Aga võib-olla võib ka neis peituda jõud? Sellepärast ongi huvitav arutleda nõrkuse rolli üle arhitektuuris. Arhitektuur kujutab endast ruumiotsuseid laiemas mõttes.

Reema: Mind köidab, et ehitamine on aeganõudev füüsiline protsess. Isegi kui kõik ümberringi digitaliseerub, nii inimtöö kui ka logistika, ning lahendame probleeme nuppudega, siis betoonil on ikka vaja kuivamisaega ja keegi komistab valesti valatud trepiastmel. Ehitatud ruumis on midagi väga inimlikku, sest see koosneb paljudest osadest ja hulgast inimestest, kes peavad väga hästi koos töötama. Seetõttu mulle väga meeldib, kui kusagil on mingi ruumiline nihe või kõrvalekalle, sest see näitab, kui aeglane ja etapiline on ehitatud keskkonna loomine. Tekib vigu, vahepeal mõeldakse asju ümber, aga sellest on palju õppida.

Linsi: Mina töötan Londonis arhitektuuribüroos East, mille peamine tööpõld on avaliku ruumi projekteerimine. Töö seisneb Londoni linnaosade peatänavaid ümber korraldatavates projektides, kuid ka uute elamurajoonide tänavavõrkude ja majadevahelise ruumi planeerimises ning ümbrusega paremini ühendamises. Minu igapäevatöö ja „Nõrga monumendi“ projektiga seotu on päris tihedalt läbi põimunud. Rolandi ja Tadeáši töökogemus ei kattu, kuid ka nende büroode tegevus ärgitab nõrga mõjuga monumentidele mõtlema. Alati on õhus projekti rõhuasetuse küsimus. Mis võib olla standardne, et kuskil mujal saaks kasutada erilahendust? Milline on juba olemas ruumi potentsiaal? Ehk saab midagi üldse puutumata jätta? Arvan, et meie huvi, mis on rakendamist leidnud biennaaliprojektis, ja igapäevase töö kattuvused pole juhuslikud.

Reemaa: Näiteks arhitektuuribüroos Sanchez Benton Architects, kus töötan, on üks meie kliente kunstnik Richard Wentworth. Ta on aastaid pildistanud täiesti juhuslikke ebakõlasid ja planeerimata nähtusi linnaruumis ning on arhitektide seas väga tunnustatud, sest märkab ootamatuid lahendusi ja esteetilisi kujundeid täiesti teisejärgulistes kohtades.

XX sajandi ruumikäsitlust iseloomustab kaks äärmust: sotsiaalne konstruktivism, mille järgi on igasugune ruum põhimõtteliselt sotsiaalselt toodetud, ning hermeneutiline fenomenoloogia, mille kohaselt on ruumi tunnetav indiviid võimeline kogema selle essentsi. Nii nõrkust kui ka monumentaalsust on mõlemas paradigmas üksikasjalikult analüüsitud, ehkki tihti on keeruline öelda, kust jookseb piir kahe mõttemalli vahel. Näiteks Leonhard Lapin on neid lähenemisi pidevalt sünteesinud. Kumb paradigma aitab nõrkade monumentide lugu paremini jutustada? Reemaa: Nõrga monumendi teemapüstitust on ilmselt lihtsam tutvustada kollektiivse äratundmise ning seega ka sotsiaalse konstruktivismi kaudu, kuid meil on kataloogis ka näiteid, mis taandatavad väga isiklikele mälestustele ja väärtustele. Võib-olla mõne meelest ei vääri see üldse paberile trükkimist, teisele võib avada uusi vaatenurki.

Linsi: Kui vaadata raamatu peatükke, tundub, et kahe pooluse süntees on omane ka meile. Kui näiteks peatükid „Vare“ ja „Tühik“ on pigem sotsiaalse konstruktivismi poole kaldu, siis „Aluses“ ja „Tellingus“ on vaatluse all just ruum kui materjal. Hea näide on peatüki „Vare“ avapilt, Hubert Roberti XVIII sajandil tehtud maal Rooma Marcus Aureliuse portikusest. Maalil on näha varemeis portikus ning imperaatori ratsamonument, kuid neis puudub igasugune pidulikkus või hierarhiline positsioon, sest inimesed on portikuse sisemust kasutanud varjulise ja toeka paigana lihtsa maja ehitamiseks. Maja aknast ripub välja pesunöör, mille teine ots on kinnitatud imperaatori monumendi külge. Portikus ja monument on lihtsalt ruumi materjal. Nende ümber teeb hulk inimesi täiesti igapäevaseid toimetusi. Inimesed maalil kasutavad nagu pesa ehitavad linnud ruumi võimalusi, mõtlemata selle koostisosade semantikale – varemed on asustatud kui maastik.

Reemaa: On huvitav, et tood paralleeli Lapiniga, sest tema Kütioru eeslitalli projektist on jäänud võnkuma mitmeid ideid – see projekt on natuke nagu näituse arhetüüp. Lapini sünteesi nimetada on oluline, sest toona kritiseeris ta väga avalikult linnaruumi ja sidus arhitektuuri tugevalt poliitikaga. Ja samal ajal on tema tööd väga isiklikud ja isegi egoistlikud, mis teeb need jõuliseks, nii et need puudutavad vaatajat isiklikult. Eeslitalli joonised on siinkohal hea näide: ta kritiseerib seal tervet suurt ideoloogiat, aga kirjutab juurde täiesti marginaalseid märkusi. Kas aga jooniste ringikujuline objekt taevas on kuu või päike, pole ka ta ise kindel.

Lõpetuseks üks etteruttav küsimus. Tavapäraselt, kuigi mitte alati, esitletakse Veneetsia biennaali Eesti näitust ka kodumaal. Kas „Nõrga monumendi“ näitust õnnestub siin näha? Milline võiks olla ideaalne ruum selle väljapaneku esitlemiseks?

Linsi: Kui näitus Veneetsias novembri lõpus läbi saab, rändab see vähemalt osaliselt Eestisse tagasi ja tõepoolest saab seda siis, küll mõneti muudetud kujul, 2019. aastal ka näha. Vara veel öelda, kus täpselt, aga kindlasti katsume ka siin leida mõne juba laetud ruumi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht