Kus on tõde ja kellel on õigus?

Tartu planeerimiskonverentsil arutati, miks jääb planeeringuvaidlustes sageli kokkulepe saavutamata, sest just ruumis avalduvad konfliktid eriti reljeefselt.

MART HIOB

Seekordse juba neljanda Tartu planeerimiskonverentsi teema oli tõde ja õigus ruumi planeerimises. Teemavaliku ajendasid viimastel aastatel ulatusliku vastuseisu esile kutsunud planeeringud: äsja lõpetatud puidurafineerimistehase eriplaneering, Rail Balticu maakonnaplaneeringud, Hiiu mereala planeering, aga ka rohked kohaliku kõlapinnaga konfliktid. Vastupidiselt planeerimise ideaalile ei ole vaidlustes sugugi saavutatud kokkulepet, vaid on jäädud lõpuni eriarvamusele ning kõik nimetatud planeeringud on jõudnud kohtusse. Konverentsil otsiti vastust küsimusele, miks jääb planeeringuvaidlustes sageli kokkulepe saavutamata ning lahkhelisid ei õnnestu lahendada. Kus on tõde ja kellel on õigus?
Sobiva provokatsioonina viskasid Garri Raagmaa ja Heiki Kalberg oma avaettekandes õhku, et teravate vastuolude põhjus on õigusaktide suutmatus toime tulla uute digiajastu mõjutusvahenditega, mida toidab inimeste kitsarinnaline oma huvide eest seismine ehk NIMBY-efekt (mitte minu õue peale). Küllap on protestijate taandamine omakasupüüdlikeks egoistideks paljudel puhkudel õigustatud, kuid see ei seleta siiski suure osa inimeste muret Eesti metsa või raudtee tuleviku pärast. Selline sildistamine pigem süvendab konflikti.
Ootuspäraselt ütlesid konverentsil esinenud erialainimesed korduvalt, et planeeringuvaidlustes ei võeta spetsialiste kuulda ja just see teeb ennekõike tuska. Seejuures on arusaadav vaidluste tekkimine poliitiliste kaalutlusotsuste langetamisel, kui sageli põrkuvad erinevad väärtushinnangud. Viimaste üle aga sageli ei arutleta, vaid võideldakse. Siin tulebki otsus langetada oma südametunnistuse järgi, sest tõde ei ole, aga õigus on kõigil. Õigustatult häirib aga see, et tärkavas tõejärgses ühiskonnas saab vaidlustada ka objektiivsed tõsiasjad. Kuigi seni oleme tunnistanud pärast andmete võrdlemist ühe väite tõeseks ja teise vääraks, siis nüüd on levima hakanud hoiak, et ka kontrollitud faktid on kaheldava väärtusega.

Küllap on protestijate taandamine omakasupüüdlikeks egoistideks paljudel puhkudel õigustatud, kuid see ei seleta siiski suure osa inimeste muret Eesti metsa või raudtee tuleviku pärast.

Alar Truu / Õhtuleht / Scanpix

Õnneks andis mõned juhtnöörid tõe ja õiguse mõistmiseks konverentsi peaesineja Ilmar Raag. Kommunikatsiooni asjatundjana tõi ta välja tõsiasja, et infoga kokkupuude ei avalda inimeste käitumisele sageli sellist mõju, nagu eeldame. Seejuures on oluline märkida, et totaalse infotulva ehk propagandaga ei saavutata kunagi täielikku kontrolli inimeste üle. Samamoodi ei suuda kardetud peavoolumeedia inimesi midagi reservatsioonideta uskuma panna. Näiteks sobib vaktsineerimisvastasus, mis ei ole kadunud, vaatamata pidevale ühekülgsele infovoole.
Ilmar Raagi väitel on tänapäeva ühiskond killustunud kogukondadeks, mis suhtlevad piiratult. Halb uudis on see, et isegi grupisisene mõttevahetus ei pruugi mõjutada osaliste käitumist. Kommunikatsiooni puudulikkusel on kolm põhjust. Esiteks, semantilise killustatuse tõttu võib sama lause tähendada kontekstist sõltuvalt erinevat asja: tähendus sõltub ütlejast, kohast, ütlemisviisist jne. Teiseks ei ole inimese emotsioonide tõttu neutraalset informatsiooni olemas. Evolutsioonile toetudes töötleb inimene enne ratsionaalset kaalutlemist sõnumit instinktiivselt, nt kogukonna ohutunde seisukohast. Kui tuvastatakse oht, ei asutagi ratsionaalselt asja kaaluma, vaid teave heidetakse kõrvale. Kolmas põhjus on kognitiivne dissonants: üks osapooltest võtab positsiooni, mida vastaspool ei tunnusta ega kuula seetõttu ka sõnumit. Vastuvõtja ei hakka sõnumit isegi analüüsima, kui sõnum on vastuolus tema reaalsustunnetusega.
Dialoogi tekkeks tuleks Ilmar Raagi järgi avalikus arutelus üle saada emotsionaalse äratõuke etapist ja läbirääkimiste ajaks lisaks oma grupile leida ühine nn lahenduskogukond. Ühisosa leidmata ei ole võimalik grupisurvest üle saada. Tänapäeva killustunud, sageli riigist võõrandunud ühiskonnas saavad suured projektid õnnestuda vaid pikaajalise töö tulemusel. Alustada tuleks eelteadmiste viimisest sihtrühmani, kusjuures teavet tuleks levitada ilma vahendajateta, vastasel korral sõnum moondub. Küsimuste tekkimisel ei tohiks ühtegi arutelu edasi lükata vastusega, et selle juurde tullakse hiljem tagasi. Sel juhul tundub inimestele, et kui praegu on liiga vara arutada, siis järgmine kord on kindlasti juba liiga hilja. Soovitud sõnumi toimima hakkamiseks tuleks luua pilt tulevikust, kus tahetakse elada. Praegu ei ole Eestis sellist visiooni, mis mõjuks positiivselt, ja võib kuluda kümmekond aastat, enne kui ühiskond selleni uuesti jõuab.
Ilmar Raagi seletus ei puuduta muidugi ainult ruumi planeerimist, kuid seal avalduvad konfliktid silmatorkavalt reljeefselt – ruum on ühine ja seda juurde tekitada ei ole võimalik. Seepärast ei tohiks olla üllatus, et uue pöörde võib ühiskonnas käivitada mõni suurem või suurena näiv planeering. Praegu on raske hinnata, kas puidurafineerimistehase-vastane võitlus Tartumaal jääb üksikjuhtumiks või oli see esimene vaatus murrangus, mida oleme näinud juba teistes lääneriikides: peale USA on ka Prantsusmaal ja Itaalias uued jõud moodustanud valitsuse.
Kahepäevasel planeerimiskonverentsil haakus peaesinejaga hästi üks viimastest esinejatest, kes käsitles samuti konfliktide lahendamist tulevikku puudutavate otsuste tegemisel. Majandusteadlane Erik Terk tõi oma ettekandes välja, et asi pole mitte selles, et inimesed on suurprojektide vastu, vaid me ei suuda kokku leppida, mille üle vaidleme. Planeerijad ja otsustajad ei valda piisavalt ei horisontaalset (valdkondadevahelist) ega vertikaalset (tasanditevahelist) mõõdet ja seeläbi alahinnatakse katkestuste tekkimise ohtu. Kuna tulemuseks on vastaspoolte üksteist välistavad narratiivid ehk lood, siis ei jõutagi tõsiasjade ehk arvnäitajate võrdlemiseni. Jääb vaid vaidlus, kus vastaspoolt süüdistatakse valetamises ja objektiivse reaalsuse eiramises.
Ilmselt tahtmatult illustreeris Erik Terk ka ise kohe oma mõtet, kui pakkus välja oma narratiivi Rail Balticu vaidluse küsimuses. Väljapakutu ei paistnud sugugi haakuvat vähemalt praeguse lahenduse vastaste argumentidega ja jäi kaugeks ka pooldajate omadele. Nii astus ettekandja ise täpselt samasse auku, mille eest oli kümne minuti eest kuulajaid hoiatanud, ehk esitas oma loo, mis teiste omaga kokku ei lähe, tehes seeläbi ratsionaalse arutelu võimatuks.
Üleliia usku helgesse homsesse konverentsil ei sisendatud. Paistab, et meid ootavad ees rasked aastad, mis täis vaidlusi ja vastastikuseid süüdistusi. Lennuka kujutlusvõime korral võiks lausa arvata, et lääne ühiskonnas toimunud mentaalne murrang tõrjub välja valgustusajast tuttava ratsionaalse mõtteviisi ja toob tagasi usu kui tähtsaima argumendi. Ilmar Raagi sõnul võib tegemist olla ka reformatsiooniaegse pildirüüste uue vormiga, millele järgneb veel meie eluajal masinate valitsetav tulevik. Inimesed püüavad alateadlikult takistada arvutitehnoloogia arenguga kaasnevat hüpet suurandmete maailma, kus kellelgi ei ole enam reaalsusest ülevaadet ega kontrolli selle üle. Värkvõrk on käivitumas vaid vähestele arusaadava ja kõike fikseeriva, analüüsiva ja reageeriva taustana. Kõlab nagu tavapärane ulmeromaan. Kas oleme selliseks tulevikuks ette valmistatud, kui see on meil käes?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht