Läbi tule, kivi ja jää

Õppereis tervele Koko kollektiivile

Karen Jagodin

12. veebruaril pälvisid  Andrus Kõresaar ja Raivo Kotov (Koko arhitektuuribüroo) noore arhitekti preemia.

12. veebruaril pälvisid Andrus Kõresaar ja Raivo Kotov (Koko arhitektuuribüroo) noore arhitekti preemia.

Reio Avaste

Üle-eelmisel nädalal pälvis Koko arhitektuuribüroo noore arhitekti preemia (NAP), vaid paar kuud tagasi esitlesid Raivo Kotov ja Andrus Kõresaar raamatut, mis võtab kokku 15 tegutsemisaastat.

Kõigist võimalikest preemiatest tunnustati teid nüüd just selle noorte omaga. Kuidas te ennast tunnete?

Andrus Kõresaar: Üle maailma on noore arhitekti preemia statuut seotud vanusega kuni 40 eluaastat. Praegu olen siis mina see, kes mahub veel napilt-napilt vanusepiiri, aga paar korda varemgi on NAPiga nii olnud, et laureaat on just enne 40. sünnipäeva auhinna saanud. Hästi tore on see preemia igal juhul.

Teised preemiad, mida meiesugused saada võiksid, näiteks kulka, kultuuripreemia või muinsuskaitse eripreemia, on objektikesksed. Neist ükski ei hinda tegevusvälja. NAPi puhul olime me nominendid justkui Raivo Kotoviga kahekesi, aga preemia anti ikkagi kogu Koko kollektiivile ja hingekirjas on meil ligi 20 inimest.

Kas see Lääne-Euroopalt üle võetud 40. elusaasta mudel toimib Eesti kontekstis? Tegevusvõimalused siin ja Lääne-Euroopas erinevad ilmselgelt ning meie probleem ei ole see, et noored ei saaks tööturule ligi, pigem vastupidi, Eesti noortel arhitektidel on muu maailma kolleegidega võrreldes väga head võimalused konkurssidel osaleda ning tellimusi saada.

Raivo Kotov: Kui me selle preemia kätte saime, siis oli kuulda, et võiks välja anda ka „verinoore arhitekti preemia“… Eesti kontekst on jah selline, et 25aastaselt või hiljemalt kolmekümneselt projekteeritakse juba maju. Kui võrrelda seda näiteks Berliini arhitektidega, siis nemad kujundavad neljakümneselt näitusi …

Kõresaar: … ja unistavad, et saavad oma esimese maja järgmisel kevadel valmis. Vastus su küsimusele on aga, et kui NAPi on kuus aastat järjest välja antud, siis praktikat järsult muuta ei ole ka mõttekas. Küll aga võiks see preemia olla mitmetahulisem ja seda võiks välja anda mitmes kategoorias.

Kas alamkategooriad oleks lahendus? Eripreemia särava mõtte eest või esimese maja eest?

Kõresaar: Kindlasti võiks olla mitu kategooriat, sest Eestis tunnustatakse praegu ainult valmis maju. Mõni maja valmib kolm või viis aastat ja selle aja jooksul me rüsime läbi jää, läbi tule ja läbi kivi ning üsna palju kordi on lootusetuse tunne. Ja see on aeg, kui tunnustus meieni ei jõua, ning tihti ei saagi aru, kas me oleme üldse õigel teel. Sageli on see üldse õnne küsimus, kui maja loodetud kujul valmis saab. Meil on see mõni kord õnnestunud ja nüüd meid tunnustatakse pikema perioodi eest. Aga tegelikult võiks noore arhitekti preemia mõte olla tunnustus entusiasmi või särava mõtte eest. Kui olen 25 või 30 ja mul on säravad ideed, aga ma ei ole neid veel realiseerinud, siis sageli ei ole see ju üldsegi mitte minu süü. See ei sõltu minust.

NAPi kontseptsioon on aastatega siiski juba veidi muutunud. Kui alguses olid nominentideks vaid üksikisikud, siis nüüd on tulnud nende kõrvale bürood. Buumiajal esile kerkinud ja palju projekteerinud bürood nagu Koko ja Salto kandideerivad kõrvuti rohujuuretasandil suhtumise muutjate, pigem mõtlejate kui praktikutega nagu Kadri Klementi või Toomas Paaver. Kui n-ö tehtud tööd ritta seda, siis kas see pole veidi ebaõiglane võistlus?

Kõresaar: Tõsi. Ja ma arvan, et sel aastal tuligi see eriti reljeefselt välja. See teema muutus oluliseks siis, kui NAPi preemia võitis aastal 2010 Hanno Grossschmidt. Siis tekkisid reaktsioonid, et kuidas me tunnustame üht, kui tema taga on tegelikult kollektiivid.

Väliskonkurssidel osalemise olulisusest ja eesti arhitektuuri ekspordist räägitakse viimastel aastatel aina enam ning arhitektuurikeskus on büroodele andnud selleks ka toetust. Millest sõltub väljamurdmise potentsiaal? Milline on teie kogemus?

Kõresaar: Selleks et saada konkursi kaudu tööd, on kaks varianti. Üks on tõesti vedamine: on jube hea ning välja­paistev idee, üksik arhitekti sähvatus. Tõenäolisem on see, et võit tuleb stabiilse tööga. Meid on ettevaatlikuks teinud konkursid, mille žürii ei ole hinnanud vastavust tingimustele. See tekitab arhitektis pettumust: üritad reeglitest kinni pidada, aga parimaks hinnatakse töö, mis kehtestatud mängureeglitele ei vasta. Kerkib küsimus, miks meie seda siis üldse tegime …

Osalesime just Saksamaal ühel kõrge­tasemelisel konkursil, mis nõudis suuri pingutusi, muu hulgas ka materjalide esitamist saksa keeles. Projekt pidi olema ka tehniliselt täpne. Konkurss Saksamaal erineb Eesti omast sellega, et konkursitöö tuleb esitada tööprojekti tasemel fassaadi ja katuselahendustega, vee äravoolu ja soojustusega. See tähendab, et lisaks arhitektile on meeskonnas keegi, kes tegeleb sõlmedega, teksti­kirjutajad, võõrkeelt emakeelena rääkija, illustraator, kes teeb pildid, ja graafiline disainer, kes vormib küljenduse. Sa ajad meeskonna kokku, sul on kümme inimest, kes tegelikult üle päeva selle asjaga tegelevad, omavahel kokku saavad ja kogu aeg asju kooskõlastavad. Väliskonkursist osavõtmine on organiseeritud tegevus ja seda ei tee ühekorraga. Pigem nii, et saad nipi kätte, harjutad ja siis vaikselt jõuad 40. kohalt kaheteistkümnendaks ja kuuendaks ja …

Kotov: Molfsee vabaõhumuuseumi uue pääsla ja näitusehoone konkurss Saksamaal viidi läbi nagu Arvo Pärdi keskuse hoone konkurss Eestis. Kõik võisid esitada portfooliod ja nende põhjal valiti välja 16 bürood, lisaks kutsuti osalema kuus. Nende kuue hulgas olime tänu lennusadama projektile ka meie. Saime edasi 12 hulka. Saksa eripärasid vaadates oli meie välja pakutud lahendus tõenäoliselt liiga keeruline, aga kogemuse mõttes oli osalemine väga hea.

Kõresaar: arhitektuurikeskuse ja prantsuse projektijuhi Joris Fromet juhtimisel toimusid Eesti kultuuri päevad Nantes’s, mille tulemusel teeme siiani koostööd Nantes’ arhitektuuribürooga Tetrarc. Nemad on teinud maju, mida me isegi oleksime tahtnud teha. Nüüd teeme koostööd ja osaleme nendega koos ühel arhitektuurikonkursil Bordeaux’s, esialgu kvalifikatsioonivoorus. Ja siit koorubki üks põhjustest, miks üksi ei saa rahvusvahelisi konkursse teha: büroolt nõutakse pikaajalist töökogemust, spetsialistide kvalifikatsiooni, majanduslikku stabiilsust ning käivet.

Mainisite lennusadamat. Kas Lennusadam on hakanud kõikidest teie objektidest kõige rohkem „oma elu“ elama?

Kotov: See on kindlasti saanud kõrgeima tunnustuse ja usun, et täiesti teenitult. Aga praegu Pariisis avatud Prantsuse arhitektuuriinstituudi näitusel on väljas ka Fahle maja. Fahle maja, Rotermanni kvartali laudsepa töökoda ja Lennusadam on need kolm, mis on kõige enam kõlapinda leidnud.

Kõresaar: Lennusadama tähendusväli on selgelt kõige tugevam. Pariisi näitusel on lennusadam kõrvuti Herzog & de Meuroni, MVRDV ja teiste selliste meeste tehtud transformatsioonidega. Selle näituse eesmärk on näidata, mida hoonetega üldse teha annab.

Mereääre temaatikat puudutas ka president preemiat üle andes, öeldes, et meil puudub see urbanistlik ruum, kus saaks mugavalt mere ääres olla. Lennusadama rekonstrueerimine on üks esimesi püüdlusi kvaliteetse mereääre loomise poole. Kas tundub, et see, mis praegu planeerimisel on ja kunagi lennusadama kõrvale tuleb ning Tallinna mereäärt hakkab looma, lähtub samadest tõekspidamistest kui teie oma?

Kõresaar: Ma ei ole kindel, kas on endale seatud samad kvaliteetse linnaruumi eesmärgid.

Kotov: Äkki lootust ikka natukene on? Positiivne näide on eelmisel aastal Tallinna sadama korraldatud linnaruumiliste eskiiside arhitektuurivõistlused, millest ühe võitis arhitektuuribüroo Salto ja teise Villem Tomiste. Ka Kalasadama planeerimise ümber käivad vaidlused on vajalikud – kui nii pikalt vaieldakse, siis äkki midagi ikka lõpuks sünnib. Ma olen optimistlik.

Kodanikualgatuse ja rohujuure tasandi kaasamisest ja tähtsustamisest räägib ka tõik, et esimest korda anti NAPi raames välja arhitektide liidu eripreemia, millega tõsteti esile Toomas Paaveri tegevust.

Kõresaar: Me töötame Toomas Paaveriga praegu koos ühe asja kallal, kus meie oleme arhitekti rollis ja tema kogukonna esindaja, analüütik. Tegu on Balti jaama turu renoveerimisega: säilitame turu funktsiooni ja ühtlasi korrastame turuala.

Kotov: Balti jaama turule ja selle kvartalile on 2003. aastast saadik tehtud detailplaneeringuid, mille Telliskivi selts on vaidlustanud. Kui nüüd arendaja, arhitekt ja rohujuure tasand omavahel mõistlikult kokku saavad, siis ma usun, et ka tulemus saab hea ja kõik on lõpuks õnnelikud. Ei teki ka seda suurt vaidlemist ja vastandumist. Paaveri panus eelkõige Põhja-Tallinna tänava- ja linnaruumi arengusse on märgatav.

Kuna NAPi preemia auhinnaks on rahaline panus reisifondi, siis lõpetuseks küsimus: kas sihtkoht on juba valitud?

Kotov: Ei, sihtkoht ei ole veel valitud, kuid kindlasti tuleb meil õppereis tervele Koko kollektiivile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht