Lähme kinno!

Margit Mutso

Margit Mutso intervjuu näituse „Lähme kinno! Kuurist kobarkinoni – sajand eesti kinoarhitektuuri” koostajate Sirli Naska ja Karen Jagodiniga „Lähme kinno! Kuurist kobarkinoni – sajand eesti kinoarhitektuuri” 4. maist suve lõpuni Eesti arhitektuurimuuseumis. Näituse on koostanud Sirli Naska ja Karen Jagodin, kujundanud Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaikla, graafilise kujunduse on teinud Kaarel Nõmmik ja Mikk Heinsoo. Aastal 2012 on eesti film saanud 100aastaseks. Mille muuga võikski arhitektuuri valdkonnas seda tähistada, kui mitte pilguheitmisega kinoarhitektuurile. Arhitektuurimuuseumis eksponeeritud näitus on muidugi midagi enamat kui lihtsalt pilguheit: see on väga sisutihe ülevaade Eesti kinohoonetest, alates XIX sajandi lõpust, kui filmikunst jõudis Eestisse. Karen Jagodin: Näituse algidee käis tegelikult välja Jaak Lõhmus, „Eesti film 100” projektijuht. Jutud sellest algasid juba aasta tagasi. Näituse kontseptsioon on lihtne ja loogiline, ehitatud üles nelja kronoloogilise jaotusena: kõigepealt kino algus ja loomine XIX sajandi lõpus kuni Teise maailmasõjani ja Eesti Vabariigi loomiseni, seejärel vabariigiaegne periood 1920ndad ja 1930ndad, seejärel nõukogude periood ning viimane hõlmab aega aastast 1991. Lineaarse ülesehitusega näitus räägib loo, mis algab kino loomisest, kinode tulekust Eestisse ja lõpeb tänaste saavutustega ses vallas.

Kui kaua kulus aega esimese filmi loomisest Prantsusmaal kuni esimese kinoehitiseni Eestis?

Sirli Naska: Üle kümne aasta, kuid liikuv pilt jõudis siia vaid mõne kuuga. Alguses tekkisid rändkinod.

Milline oli kino selle loomise algusaastatel?

S. N.: Alguses oli kõige olulisem, et kinno mahuks võimalikult palju inimesi. Muule suurt tähelepanu ei pööratudki.

K. J.: Arhitektuur ei omanud mingit rolli, film oli ju see, mille pärast kohale tuldi. Esimesed kinod olid pigem paviljonilaadsed, rahvapärased laadaehitised. Esimene päris kino oli 1908. aastal valminud Illusioon Tartus. Metropol valmis Tallinnas pool aastat hiljem. Kolme-nelja aasta pärast said aga valmis esimesed esinduskinod. Toimus kinohoonete hierarhiseerumine: olid massidele mõeldud odavad kinod ja teatripärased luksuslikumad esinduskinod kõrgemale seltskonnale.

Võib arvata, et esimesel perioodil, pärast kino levikut maailmas, tekkis kinoehitiste buum?

S. N.: Jah, sõja-aastatel oli see üks väheseid meelelahutusi, mis oli rahvale kättesaadav. Tegelikult oli kino levik veel palju laiem, meid huvitasid vaid need hooned, mis olid kinoks ehitatud, ja neid oli palju. Me ei tegelenud näituse koostamisel rändkinodega. Kinosid nii avati kui ka suleti palju. See oli seotud majaomanike vahetusega. 30ndatel olukord stabiliseerus, kinod, mis olid pikalt tegutsenud – need ka jäid.

K. J.: Hakati ehitama spetsiaalselt kinodeks mõeldud hooneid, tekkisid esinduskinod, Tallinnas Vabaduse väljakul kino Gloria Palace näiteks. Enne oli tegemist pigem kinoks kohandatud hoonetega: Foorum Tallinnas Narva maantee alguses oli algselt ehitatud külalistemajaks, Mere puiestee äärne Grand Marina oli kõigepealt elamu, Aia 3, WW-passaaž projekteeriti algselt kaubamajaks, ehitati aga juba kinona, pärast kinofunktsiooni kadumist 30ndate lõpus sai sellest saun-bassein. Nõukogude ajast mäletatakse seda Dünamo ujulana.

S. N.: Alguses, 1910ndatel, olid kinod puitehitised, aga tuleohutusnõuete karmistamise tõttu kerkis järjest rohkem kiviehitisi.

K. J.: Kui vaadata kinode muutumist läbi aegade, siis kõige rohkem ongi see seotud tuleohutuseeskirjade muutmisega. Kui alguses oli filmiaparaat samas ruumis inimestega – see oli ju vaatamisväärsus –, siis hiljem hakati tehnikaruumi põhisaalist eraldama, et tulekahju korral ei leviks tuli saali. Lõpuks läks see juba hoone põhikubatuurist väljapoole. Filmid süttisid väga kergesti ning võrdväärselt filmiprogrammiga reklaamiti ajalehtedes ka hoone tuleohutust: meil on viis väljapääsu, ohu korral on kerge põgeneda, kasutusel on uued aparaadid jne.

Kuidas kinod algusaastatel end ära majandasid?

S. N.: Paljud kinod olid multifunktsionaalsed, seal olid ka öölokaalid, tantsusaalid, kabaree jne. Kinos viibiti pikalt, see ei olnud nii nagu praegu – poolteist tundi ja lahkutakse. Siis istuti mitme tunni kaupa, vahepeal võis väljas käia, tagasi tulla, seansid koosnesid ühest pikemast ja mitmest lühifilmist. Kinos võis suitsetada, see oli meelelahutusmaja.

Nõukogude ajal oli kino üks olulisemaid propagandavahendeid, tol ajal kerkis kinosid päris palju. Filme ei näidatud siis vaid spetsiaalsetes majades. Mäletan Orissaare kultuurimaja, kus suviti noored kaks korda nädalas kinos käisid. Muud meelelahutust ju polnudki ja külalapsed vaatasid ära kõik, mis pakuti – nõukogude propagandast kuni magusate india armastuslugudeni. Esinduskinod olid aga väga uhked.

K. J.: Nõukogude aeg oli kinode kõrgaeg: ruume, kus oli kino sisseseade, oli üle 700. Juba Stalini ajast peale olid kultuuriasutused üldse keskse tähendusega ja linnas olulisel kohal. Kui esimesel positsioonil olid parteihooned, siis järgmiseks tulid kõik kultuuriehitised. Tallinn ja teised suuremad linnad said oma kinoehitised juba vabariigi ajal, neid muidugi lisandus ka hiljem, aga 50ndatel ehitati uusi kinosid peamiselt väiksematesse linnadesse, kus on näha, et need olid osa suuremast linnaehituslikust tegevusest: Sillamäe, Narva, Kohtla-Järve, Jõhvi, Paldiski, Haapsalu kino jne. Tallinna ehitati juurde Sõpruse kino, mis on Tallinna apoteoos, suurteos. See on küll üksik, aga selle tõttu saab kitsaste tänavatega linnaruumist täiesti uus, piduliku väljakuga koht – see näitab, kuidas kinoehitus oli seotud valitseva ideoloogiaga. Stalini-aegsed kinod on väga jutustava arhitektuuriga, uue aja verstapostid.

Nõukogude ajal tehti kinoarhitektuuris väga moodsaid maju, kino Kosmos näiteks. Kuidas teile tänane olukord kinoarhitektuuris tundub?

S. N.: Coca-Cola Plaza on ainus iseseisvuse taastamise järel kinoks ehitatud maja. Teised kinod on kaubanduskeskuste osa: Tartus Tasku keskuses, Tallinnas Solarise keskuses, praegu planeeritakse Lasnamäe kaubanduskeskusesse uut kino. Kohti, kus filme näidatakse, on rohkem, aga kinoarhitektuuri on vähe.

Pelgalt kinona on ilmselt ka maja üsna raske üleval pidada – hommikuti on see üsna tühi.

K. J.: See on kino olemuses sees. Kino on pidanud kogu aeg konkureerima muu meelelahutusega. 1980ndate algul oli üks periood, kus kino pidi oma koha eest kõvasti võitlema – kogu see videorevolutsioon ja muu meelelahutuse tekkimine pani kino positsiooni kõikuma. Sellega seoses on ka meil näiteid, kus kino asus otsima endale uut funktsiooni. 1980ndate alguses tehti näiteks ümber Pirita kino kohvik-kinoks, otsiti uut väljundit, et rahvast sinna meelitada. Kino on olemuselt meelelahutusmaailm ja seepärast peab ta ajaga kaasas käima. Ühtpidi on see kurb: ka praegu võiks olla väikseid ajaloolisi kinohooneid, kuhu minnaksegi ainult üht konkreetset seanssi vaatama, teisalt on see paratamatu.

S. N.: Ma olen siin siiski positiivne. Tundub, et asi hakkab paremuse poole liikuma ja inimesed avastavad loodetavasti väiksed kinod uuesti, need pakuvad omamoodi elamuse. Näiteks Edinburghis, kus ma vahepeal elasin, eelistati just väiksemaid kinosid, need on palju toredamad. Inimesed ei hooli sellest, et seal pole uhkeid kinotoole, et helikvaliteet on võib-olla kehvem kui suures kinos jne.

K. J.: Paljud Eesti kinod on paraku kapitaalselt ümber ehitatud, nii et kui ka tekib tahtmine mõnd ajaloolist hoonet, näiteks endist Eha kino, uuesti kinona kasutada, siis see tähendab sisuliselt uue hoone tegemist. 1990ndatel ja nullindatel on neid nii palju muudetud. Filmi kui sellist näidatakse täna aga rohkem kui varem: ekraani annab tõmmata ju kuhu tehes, kinobuss vurab ringi, igal teisel üritusel on kinonurk jne. Kino külastatavus on hakanud tõusma. Enne sõda tehti Eestis seitse miljonit kinokülastust aastas, nüüd see arv nii suur pole, palju on ju konkureerivaid üritusi.

Kinopilet on üsna kallis ja paljud eelistavad kodukino. Kino eelis on muidugi kvaliteet ja suhtlus. Neid kohti, kus noored käia saavad, linnas palju ju pole. Üks huvitavamaid viimase aja nähtusi on Viru keskuse katusele tehtud katusekino.

S. N.: Eelmine aasta oli ka geriljakino projekt, mis oli väga põnev, pakkus sootuks teist laadi kogemuse.

Kas leidsite seda näitust tehes ka midagi, mis tõsiselt üllatas?

K. J.: Kinoarhitektuuri pole keegi eraldi uurinud, kinohooneid on käsitletud vaid teiste teemade sees. Näitusel on väljas selliseid projekte ja materjale, mida pole varem laialt publitseeritud. Mulle oli üllatusi just varasemate kinode hulgas. Kõige põnevam leid oli ajaloomuuseumi fotokogust Harjumäe paviljoni pilt: XX sajandi alguse ajutine paviljon, mis oli kasutusel ka kinona.

S. N.: Minu kinnisidee oli leida kino Modern kohta materjali, see oli Tallinnas Tartu maantee alguses, arhitekt Edgar-Johan Kuusik. Otsisime infot selle kohta pikalt, Tallinna linnaplaneerimise ameti arhiivist leidsime lõpuks projekti.

K. J.: Meil ei õnnestunud aga leida Moderni välisvaadet sellest ajast, kui kino tegutses. Leidsime 1944. aasta pildi, mis on tehtud pärast märtsipommitamist, kui maja oli juba varemetes. Tahaks aga väga leida ka pildi, kus kino on veel terve. Siit ka üleskutse: kui kellelgi on fotot kinost Modern 1930ndatel, siis palume teada anda.

S. N.: Teine asi, mis mind üllatas, oli see, kui palju oli kino välisfassaadil 1920ndatel 1930ndatel reklaami: see oli sädelev, kirju ja rõõmus – minu meelest väga lahe! Ka tänapäeval võiks kino fassaad olla reklaamirohkem.

Jah, eriti kui vaadata Coca-Cola Plaza kino nukrat välisseina …

S. N.: See on mannetu! Algselt sinna kavandatud grafiti jäi tegemata – see on mage! Praegu mõjub kino lõpetamata majana. Selle saab õnneks muidugi veel teha.

Te olete ära teinud suure töö: kogunud kokku ja süstematiseerinud suure hulga materjali, see on ka suurepäraselt kujundatud. Kas on plaan teha ka kataloog?

S. N.: Alguses oli plaan teha väiksem asi, aga kuna materjali kogunes tõesti nii palju, siis on patt jätta see vaid näitusele. Kataloog tuleb!

K. J.: Kujundusel on kaks kihti. Ühelt poolt tegid Kaarel Nõmmik ja Mikk Heinsoo suurepärase graafilise kujunduse – hekseldasid kogutud materjali läbi ja panid loogilisse ritta. Teine tasand on näituse kujundus. Meie lähteülesanne Urmo ja Tüüne-Kristin Vaiklale oli teha horisontaalne näitus, mis ei ripuks ülevalt alla. Horisontaalset materjali loetakse teistmoodi. Vaiklad mõtlesid välja sellise filmilindi, filmirulli motiivi. Meie nõue oli ka see, et näitust peab olema lihtne transportida, ringreisile saata. Kinoarhitektuur puudutab kogu Eestit ja see võiks kodumaal ringi rännata. Huvi on tuntud isegi Brüsselist.

S. N.: Näitust saab vaadata kahtepidi: võtta seda kui visuaalset jutustust või süveneda tekstidesse. Me oleme selle materjali pannud kokku kui arhitektuurinäituse, aga neil, kes seda vaatama tulevad, elustuvad pilte vaadates isiklikud mälestused: lapsepõlv, noorusaeg, suhted jne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming