Leedu arhitektuuri tipud

Pilguheit 2017. aasta tähtsamatele sündmustele ja teostele kinnitab Leedu arhitektide mitmekülgsust ja konkurentsivõimet, kuid toob välja ka väljakutseid.

RŪTA LEITANAITĖ

Kuigi on suur kiusatus alustada Leedu arhitektuuri parimatest näidetest, tuleb kõigepealt täpsustada õiguslikku raamistikku. 2017. aasta tõi kaasa märkimisväärse, loodetavasti pikaajalise muudatuse Leedu arhitektuurivaldkonnas – parlament kinnitas uue arhitektuuriseaduse. Seniajani puudus arhitektuuril korralik seadusandlik tugi. Dokumentides käsitleti füüsilisi tunnuseid, aga ei midagi ruumi kvaliteedist ning seega ei saanud seda ka juriidiliselt nõuda. Seaduse eesmärk on kaitsta avalikku huvi. See lihtsustab arhitekti tööd kvaliteetse keskkonna loomisel ja suurendab ühiskonna õigust seda kvaliteeti nõuda, sest määratleb kvaliteedikriteeriumid, arhitekti ja ametnike ülesanded ja vastutuse, kaasamis- ja osalemisprotsessi. Näiteks läbivad linna tähtsamad projektid piirkondliku eksperdikomisjoni. Lisaks kohustab seadus korraldama arhitektuurivõistlusi hoonetele, mis on riiklikel, avaliku huvi, arhitektuurilistel või linnaruumilistel põhjustel olulised ning see kehtib ühtviisi nii avalikele kui ka eraettevõtetele. Arhitektuurivõistluste lähteülesanded peavad vastama võistlusreeglitele, mille on kinnitanud Leedu arhitektide liit ja keskkonna­ministeerium.

Ideoloogiad võistlustules

Viimasel ajal ei ole arhitektuurivõistlused mitte ainult parima projekti valimise vahend, vaid ka erialase ja ühiskondliku arutelu platvorm. Need toovad välja korraldus- ja planeerimisprotsessi kroonilised hädad ja vead, millest õppida: ebapiisav ettevalmistus, avaliku arutelu läbipaistvus, määratlemata ülesanded ja kriteeriumid jms. Hea näide on siin Lukiškėsi väljak. See asub Vilniuse kõige tähtsama tänava kõrval ning Nõukogude ajal oli see okupatsioonivõimu sümboolne keskus, kuna keskel paiknes Lenini skulptuur ja ees KGB hoone. 1990. aastatel, pärast riigi iseseisvuse taastamist, võeti Lenini kuju maha ja algasid kirglikud vaidlused, milline võiks väljak välja näha ja missugune tegevus sinna sobib. Pärast kaheksat ebaõnnestunud arhitektuurivõistlust ilma võitja väljavalimiseta väljak rekonstrueeriti (arhitektid Gintaras Čaikauskas, Linas Naujokaitis) ja avati 2017. aasta novembris. Eri ühiskonnagruppide huvide kompromissina on väljak jagatud kaheks: tagumine osa on argipäevane roheala looklevate teeradadega, riiklikele ja mälestusüritustele on määratud Gediminase puiestee äärne eesmine osa, kus ühtlaselt sillutatud pind sobib sõjaväeparaadideks või ametlikeks tseremooniateks vabaduse eest võidelnute monumendi ees … mida seal veel ei ole. 2017. aasta lõpus kutsus kultuuriministeerium viis meeskonda monumendi ideed välja mõtlema. Vastuolud kestsid, sest sarnaselt väljaku kujundusega ei olnud ühiskond valmis konsensuseks, selleks et sõnastada kunstnikele selge ülesanne. Kas monument peab olema ajakohase või traditsioonilise esteetikaga? Kas see peaks domineerima või pigem märkamatult ümbrusse sulanduma? Oli ilmselge, et kõiki osalisi ükski projekt ei rahulda. Seepärast pole ime, et noore skulptori Andrius Labašauskase žürii poolt parimaks nimetatud ettepanek lõi taas ühiskonna kahte leeri. Taas said Vilniuse linnavalitsus ja kultuuriministeerium raiumiseks Gordioni sõlme, mis teemana oli liiga kuum, et seda üldse mõnda aega puudutada saaks.

Teine võistlus, mis pälvis meedia, linnakodanike ja arhitektide tähelepanu, toimus Kaunases. Pärast 2016. aastal soojenduseks tehtud rahvusvahelist teadussaare kompleksi võistlust kutsus linnavalitsus Suurbritannia konsulteerimisbüroo Malcolm Reading Consultantsi veel üht võistlust korraldama. Čiurlionise kontserdimaja Nemunase jõe kaldal meelitas eri riikidest kokku peaaegu 120 osalejat. Tagasihoidlik, kompaktne, ratsionaalne ja siiski poeetiline arhitektuur tõi loorberid Leedu arhitektuuribüroodele Paleko ARCH Studio (Rolandas Palekas, Bartas Puzonas, Dalia Uogintė, Alma Palekienė, Ugné Morkūnaitė, Karolina Burbaitė, Radvilé Samackaitė) ja Baltic Engineers. Leedu kõige kuulsamale maalikunstnikule ja heliloojale Mikalojus Konstantinas Čiurlionisele pühendatud piimklaasiga kaetud hoone mängib läbipaistvuse ja veepeegeldusega. Kontserdimaja mahutab kaks saali 1500 ja 700 istekohaga ning konverentsisaali. Avalikku väliruumi rikastavad veel amfiteater, parkimisplats, Nemunase saarele viiv sild ja väike sadam. Nii kontserdimaja kui ka teadussaar peaksid valmima 2022. aastal, kui Kaunasest saab Euroopa pealinn, kuigi kummagi rahastus ei ole hetkel päris selge.

Mõlemad näited illustreerivad suundumust teha arhitektuurist mitte ainult kultuuriliste, vaid ka poliitiliste ambitsioonide teostamise vahend. 2019. aastal toimuvad kohalikud valimised, seega otsivad linnapead agaralt külgetõmbavaid ideid ning uus arhitektuurisümbol sobib selleks täiuslikult. Kuid ohjeldamatu tahe linna uuendada ja imposantsemaks muuta võib samal ajal hävitada selle väärtusliku näo.

Kaunase linnavalitsus otsustas mitukümmend aastat vanadele planeeringuettepanekutele tuginedes ehitada uue silla. Hoolimata arhitektide ja muinsuskaitsjate hoiatustest Kėdainiai silla võistlus siiski korraldati. Kahtlused said kinnitust, sest isegi parim projekt (Processoffice, arhitektid Vytautas Biekša, Marius Kanevičius, Justinas Malinauskas, Martyna Kildaitė, Eglė Matulaitytė, Vilius Žeimys) ei saanud mööda tõsiasjast, et sellele kohale ehitatav sild häirib hinnatud vaadet Nerise ja Nemunase jõe ristumiskohale koos tagaplaanile jääva Kaunase vanalinna panoraamiga. Pealegi süüdistab arhitektuuriringkond, et kavandatud transpordiskeem on iganenud ega lahenda valglinnastumisest tingitud liiklusprobleeme.

Linnamustrite uuendamine

Väga edukalt on liiklustingimusi, linna kuvandit ja piirkonna sotsiaal-majanduslikku olukorda parandatud Kaunase teises servas. Erarahaga rekonstrueeritud Kaunase bussijaam (Dviejų grupė, arhitektid Gintaras Balčytis, Jurgita Šniepienė, Kęstutis Vaikšnoras, Paulius Vaitiekūnas) taasavati erialainimeste kiituse ja avalikkuse sooja vastuvõtu saatel. Bussijaama rekonstrueerimisprojekti iseloomustab elegants, mis sobib kokku linna ajaloolise kontekstiga, ning tegevusprogrammi nutikas lahendamine. Varjamatult ajakohane, aga ühtlasi kohalikust arhitektuurikeelest innustust saanud hoone on palju enam kui lihtsalt mugav taristuobjekt: sellest on saanud Leedu suuruselt teise linna sümbol. Vana tellistest jaamahoone on säilitatud ja sulandatud asjatundlikult uude kompleksi. Ja mis kõige olulisem – bussijaam on külalislahke avalik ruum kohalikele ja turistidele, ümbruskonna uuestisünni kiirendaja.

Linnamustri uuendamine ja hoonetele uue funktsiooni andmine ei ole ainult abstraktne sõnum Leedu kahanevate linnade strateegiates või üldine elevus seoses Euroopa pärandiaastaga. See tähistab tõelist muutust, mis kogub vähehaaval hoogu. Vanade tööstus- või militaarpiirkondade asukoht kesklinnas meelitab erasektori investeeringuid ja nii kujundatakse mahajäetud alad elavateks ühiskondlikeks ja ärikeskusteks.

XIX sajandist pärit Kaunase Žemieji Šančiai kaitseehitise rekonstrueerimise (arhitektuuristuudio G. Natkevicius & Co) eesmärk oli säilitada 11 hektari suurusel alal väärtuslik ajalooline osa. Aastatel 1889–1896 tsaariaegse kindluse osana ehitatud kasarmute eripäraks on muljetavaldav sümmeetriliste vormidega, rikkaliku dekoori ja viilkatustega punastest tellistest arhitektuur. Kõik need iseloomulikud tunnused on välja toodud ning lisatud moodsaid elemente, nt Cor-Ten-teras ja ümarakende read. Järgides ajaloolist mõõtkava, täiendavad uued hooned – kaks kortermaja ja lasteaed – kompositsiooni, mille vanust reedab vorm ja rohke puhas betoonipind. Kaunase Juozapaviciaus 13 kvartal väärib esiletõstmist mitte ainult tervikliku rekonstrueerimisprojekti, vaid ka nutikalt seotud funktsioonide poolest – korterid, bürood, kool, lasteaed ja ostukeskus üheskoos tagavad aktiivse mugava linnaruumi.

Samal ajal on Vilniuses XIX sajandi tsaariaegset haiglakvartalit täiendatud üsna omapärase funktsiooniga. Vilniuse tehnopargi range kaitse all olev hoonekompleks on koduks saanud tosinale idufirmale. Arhitektuuribürood A2SM (Aurimas Sasnauskas, Viačeslavas Malenko, Joris Šykovas, Eglė Židonytė, Greta Frišmantaitė, Paulius Venckūnas, Aistė Jankauskaitė) ja Senojo Miesto Architektai (Diana Sabaliauskienė) on hoolikalt täiendanud hoonete välisilmet ja välja töötanud uue ruumiprogrammi. Ajaloolised interjöörielemendid, nt tellismüürid, puitlaed, keraamilised plaadid, kaminad, korstnad jms, lisavad suurtele avatud ruumidele erilisust. Ruumiprogramm erineb tavalise kontori omast, pakkudes idufirma vajadustele vastavat paindlikku büroopinda, konverentside ning ametlike ja mitteametlike ürituste korraldamiseks ruume. Selleks et ei tekiks „nutinooruse tarastatud kogukonda“ oodatakse sinna ka linnaelanikke: park on kõigi käsutuses ja ühes renoveeritud hoones asub kogukonna hariduskeskus.

2017. aastal tõestasid Leedu arhitektid oma oskust tegeleda arhitektuurimälestistega. Mažvydase-nimeline rahvusraamatukogu taasavati pärast põhjalikku rekonstrueerimist. Nõukogude aja riiklik arhitektuur vastas tolleaegsele ettekujutusele raamatukogust kui pühast arhiivist, kus igasugune naer või aevastus hukka mõistetakse. Noore arhitektuuribüroo 2XJ (Jokūbas Jurgelis, Laimis Valančiūnas, Jurga Marcinauskaitė) säästlik ja otstarbekas projekt on ajaloolisele substantsile andnud uue iseloomu ja tähenduse. Kuigi põhistruktuur ja omanäolised elemendid, nt peatrepp, lagi, aatriumi ümbritsevad rõdud, jäid kohale, avati ruumid lugejatele nii, et nad on kutsutud istuma, jalutama, kogunema varem keelatud aladel. Väga tagasihoidlik esteetika, minimalistlikud vormid ja must-valge-hall värvi­skaala tõstab esile inimesed, raamatud ja ruumiesteetika. Suhtumine külastajasse näitab suurt erinevust totalitaarse ja demokraatliku, vana kommunistliku arhitektuuri ja uute väärtuste vahel.

Rahvusvahelised väljakutsed

Rahvusvaheline tähelepanu tõi eelmisel aastal rambivalgusesse veel mõned Leedu bürood. Esimest korda ajaloos nimetati Leedu arhitektuur Euroopas aastatel 2016–2017 ehitatud 40 parima arhitektuuriteose hulka. Arhitektuuribüroode Paleko Arch Studija ja PLAZMA (Rolandas Palekas, Bartas Puzonas, Petras Išora, Rytis Mikulionis, Gytis Vaitkevičius, Povilas Daugis) Rasose elamukvartal Vilniuses sai Mies van der Rohe auhinna väljavalitute ja näitusel osalejate hulka. Selle linnaruum, arhitektuur ja läbimõeldud detailid on põhjaliku analüüsi tulemus ja katse luua moodsat, kuid samal ajal maalähedast arhitektuuri, mis sulanduks ümbritseva loodusega. Kahes reas tee äärde paigutatud majad lähevad astmeliselt Pavilniai rahvuspargi nõlvast alla: ülemised majad on tõstetud postidele ja nende kujundus on leidlikult seotud betoonvarjenditega (sõdadevahelise aja pärand), neid niimoodi säilitades kui ka eksponeerides. Alumised majad naudivad Kaukysa oja lähedust: suured aknad ja terrassid avanevad vee poole. Moodne arhitektuur viitab samal ajal Rasose piirkonna ehitus­pärandile.

Parimate Leedu arhitektide ruumi­kujundusannet tõestab üks rohkelt au­hinnatud näide. Pavilniai pargi metsaga ümbritsetud villa (Arches, arhitektid Arūnas Liola, Rolandas Liola, Edgaras Neniškis, Margarita Kaučikaitė, Enrika Geštautaitė) ebakorrapärane vorm vastab maastikule ja siseruumidele, mis on nutikalt orienteeritud kõige väärtuslikumate vaadete poole, kuna igal ruumil on oma väliterrass. Elegantne esteetika on saavutatud minimaalsete vahenditega, kõik detailid on teostatud väga täpselt.

Koos kohapealsete ülesannete lahendamisega püüavad Leedu bürood oma tööpõldu laiendada välismaale. Kui eratellimusi tuleb harva, siis osalemine rahvusvahelistel võistlustel on üsna levinud, eriti uute büroode hulgas. 2017. aasta tippnimede hulka võib arvata büroo KILD (Ivane Ksnelashvili, Petras Išora, Ona Lozuraitytė, Dominykas Daunys), kes sai Lõuna-Koreas Soulis Yangjaegogae ökosilla võistlusel esimese koha. 29 meetri kõrgusel üle kiirtee kaarduv sild ühendab kaht mäge ning inimeste ja loomade radu Umyeoni ja Maljukgeori mägedes. Loomarada matkib looduslikku mäeveergu, inimeste rada on kujundatud teisel tasandil ja läheb otse.

Inimese ja looduse kooseksisteerimine on üleilmse arhitektuuridiskursuse põhiteemasid ning Leedu arhitektid võtavad selle jutuks ka Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Rahvuspaviljoni kureerivad kunstnikud Gediminas ja Nomeda Urbonai uurivad sood, kutsudes arutlema tuleviku üle, kuidas arhitektuur panustab looduse ja tsivilisatsiooni tasakaalu. 2018. aasta lubab Leedu arhitektidele veel rohkem huvitavaid väljakutseid: alustatud on Leedu riikliku planeeringu ülevaatamist, samuti Vilniuse UNESCO kaitsealuse vanalinna uut planeeringut, lähenevad kohalikud valimised on tõenäoliselt ajendiks mitmele arhitektuurivõistlusele, nt Vilniuse kontserdimaja rahvusvaheline võistlus.

Suur väljaränne, kahanevad linnad, taskukohase eluaseme leidmine ja ebapiisavad sotsiaalsed võrgustikud nõuavad Leedu arhitektidelt leidlikkust nende probleemide lahendamisele kaasa­aitamisel.

Inglise keelest tõlkinud Elo Kiivet

Pärast Mažvydase-nimelise rahvusraamatukogu rekonstrueerimist on lugejatele avatud ruumid varem keelatud aladel. Minimalistlikud vormid ja must-hall-valge värviskaala tõstavad esile inimesed, raamatud ja ruumiesteetika.

2XJ

Kaunase bussijaama moodne hoone on palju enamat kui lihtsalt mugav taristuobjekt – see on saanud Leedu suuruselt teise linna sümboliks.

Dviejų grupė

Lõuna-Korea Yangjaegogae ökosilla võidutöö ühendab kiirtee kohal kaks mäge ning inimeste ja loomade teed.

KILD

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht