Linnaplaanidest kahe esindusliku raamatu taustal

Holger Kaints

Tõnu Raid, Tallinn ajaloolistel linnaplaanidel 1634–1989. Toimetanud Lauri Suurmaa, tõlkinud Alexander Harding, Anne Burghardt ja Boris Tuch. Grenader, 2011. 194 lk. Tõnu Raid, Eesti ajaloolistel linnaplaanidel 1584–2011. Toimetanud Lauri Suurmaa, tõlkinud Kerli Hurt, Mari-Ly Kirkmann ja Boris Tuch. Grenader, 2013. 304 lk. Olgu kohe öeldud, et see kirjatöö pole mõeldud hiljaaegu Grenaderi kirjastuses välja antud raamatute „Tallinn ajaloolistel linnaplaanidel 1634–1989” (2011) ja „Eesti ajaloolistel linnaplaanidel 1584–2011” (2013, mõlema koostaja Tõnu Raid) tavapärase arvustusena. Seda peaks tegema kartograafias rohkem kodus inimene. Tahan vaid väljendada mõningaid mõtteid, mis vastsed üllitised minus kui mingil määral asjahuvilises tekitasid ja millest mõned lähevad konkreetsetest raamatutest isegi kaugemale.

Arvan, et oma põhiülesande – anda ülevaade, missugust kaardimaterjali võib Tallinna või Eesti väiksemate linnade kohta leida – täidavad mõlemad raamatud üsna hästi. (Kuna Tartu pole teistele Eesti linnadele pühendatud osas esindatud, võib oletada, et selle linna kohta on kavas eraldi köide.) Arusaadavalt on valikut mõjutanud nii koostaja parem äranägemine kui kaartide kättesaadavus, sest nii nagu Tõnu Raid raamatute eessõnas märgib, on kaardid laiali paljudes kogudes ja täit ülevaadet on neist raske saada. Kõigi kohta ei pruugi infotki olla.

Kuna tean rohkem hilisema aja kaartidest, siis on ka siinsed mõtted eelkõige neist. Kõige positiivsem üllatus oli, et aastatest 1880–1940 on kaarte-plaane peaaegu kõigi linnade kohta olemas meeldivalt palju ja mitmesuguseid. Üht-teist on muudes trükistes äratooduna nähtud, aga tegelikult on see olnud tühine vähemus. Seega, avastamist küllaga.  

Raamatupoeriiuli ääres esimest korda Tallinna köidet (edaspidi TALP; Eesti köide vastavalt EALP) avades huvitas mind kohe, kuidas on lahendatud ajavahemikul 1945–1990 ilmunud linnaplaanide küsimus. On ju vähemalt kõigile sel ajal elanuile teada, kui suures ulatuses tookord kaarte moonutati.1

Näeme, et TALPis on ära toodud päris mitmeid tolle aja plaane ja skeeme, valdavalt need, mis ilmusid avalikuks tarbeks, s.o sellised, mille suuremad või väiksemad kõrvalekalded on kõigile näha. Näidiste arvu poolest on periood päris hästi esindatud, iseasi kui palju infot igaüks oma aja kohta sisaldab. See-eest saab väga hea ülevaate salastamise absurdsustest nõukogude perioodil. On kaarte, mis levitavad puhtakujulist desinformatsiooni. Näiteks ühel 1968. aasta linnaplaanil (nr 101, lk 144) on Lilleküla jaam paigutatud Endla viaduktist linna poole.      

EALPis on nõukogude perioodi kaarte vähe. Köite sissejuhatuses mainitakse, et neid antigi vähe välja. Leiame Kuressaare (Kingissepa) kesklinna plaani 1986. aastast (lk 74), samast aastast pärit Narva ja Ivangorodi venekeelse turismikaardi (lk 107), ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud Viljandi ümbruse plaani 1966. aastast (lk 244) ning samuti salastatud olnud Nõmmet kujutava kaardilehe suuremast 1976. aastal koostatud Tallinna topokaardist
(lk 284), millest üks leht on näha ka TALPis (lk 145). Tõenäoliselt leidunuks mõningaid lihtsamaid plaane nende linnade kohta nõukogude ajast veel. Mul endal, ehkki ma ei ole spetsiaalselt kaarte kogunud, on olemas üks A4 suurusel paberil, raamatuformaati kokku murtud Pärnu plaan (paraku sine anno, aga kaudselt paigutatav 1970ndate esimesse poolde: kitsarööpmeline rong enam Pärnusse ei sõitnud (1972),2 Mai elurajooni veel ehitama polnud hakatud).  

Seoses Pärnu kaartidega on mul esitada ka ainus kriitiline märkus, mida oskan vaadeldavate väljaannete kohta teha. Nimelt on EALPis
lk 184 Pärnu kaardi (nr 41) dateering kas ekslik või vajanuks lisakommentaari. See visandlik plaan, mille ilmumise aastaks on märgitud 1988, kujutab tegelikult Pärnu linna arengufaasi aastate 1970 ja 1980 vahel, mitte mingil juhul hilisemat aega, olles minu plaani kaasaegne, ehkki mitte sellega identne. Kinnituseks asjaolu, et plaanil kannab Suur-Kuke tänava pikendus üle Tammsaare puiestee Raeküla poole veel Suur-Kuke nime (tänava linnapoolne osa puudub plaanil üldse, aga sellised väljajätud olid toona tavalised). Hiljemalt 1978. aastaks oli see pikendus nimetatud 9. Mai tänavaks ja on praegu lihtsalt Mai tänav. Ka asjaolu, et Mai elamurajoon (Pärnu Mustamäe või Annelinn) 1980nate lõpul valmistatud kaardil üldse puuduks, on mõeldamatu. Siiski, EALPis toodud kaardi trükkimise aasta 1988 võib-olla isegi ei ole vale. Sel juhul on tegemist kooperatiivide aja rahategemisüritusega, kus parasjagu käe­pärast linnaplaanist tehtud koopia on ilma igasuguste muudatuste ja märkusteta lihtsalt uuesti ära trükitud. Seesuguseid kurioosumeid juhtus.3 Küll aga olnuks vajalik, et kaardile lisatud lühikeses kommentaaris oleks mainitud, et sellel kujutatu pärineb 1970ndatest.

Niisiis on meil olemas kaks esinduslikku raamatut, mis annavad üsna hea pildi Eesti linnade (esialgu ilma Tartuta) kaardistamise ja kaartide publitseerimise käigust kaugest minevikust kuni tänapäevani. Nüüd aga kaante vahelt välja.

Usun, et nii TALPi kui EALPi lehitsedes avastasid mitmedki huvilised, et selleks otstarbeks, mis neile kõige olulisem, ilmunud raamatud päriselt mõeldud ei ole: nimelt ei saa seal ära trükitud vanu kaarte alati kasutada. Saab küll teada, missugused kaardid on olemas, ka linnade ülevaatlik areng on hästi näha, ent detailsemad – ning just seetõttu huvipakkuvamad – kaardid on tugevasti vähendatud, nõnda et näiteks tänavanimesid pole iga kord isegi luubiga võimalik välja lugeda. Loomulikult pole see etteheide ilmunud väljaannetele. Tulemuslikult saab pühenduda ainult ühele ülesandele.

Öeldu aga tähendab, et asjahuvilised on huvitatud sellest, et edaspidi antaks välja Tallinna, aga võib-olla ka muude linnade vanu kaarte nende originaalsuuruses, näiteks valitud komplektina vutlaris. Pole sugugi vähe seesuguseid ajaloohuvilisi, kes tahavad kangesti teada, mis oli ühe või teise koha peal varem, kuidas miski kant viiskümmend, sada või rohkem aastat tagasi välja nägi, iseäranis siis, kui tänapäeval on olnu asemel hoopis midagi muud. Viimasest annab tunnistust kas või hiljuti ilmunud Are Olanderi „Kadunud vaadete” suur menu. Kõiki seda sorti pildiraamatuid, aga ka näiteks Robert Nermani asumite ajalugu uurides läheb tõsisel huvilisel vaja ajaloolisi linnaplaane. Ehkki nois kultuuriloolistes trükistes endis leidub ju ka skeeme ja kaardi­osade äratrükke, pole need mitte alati piisavad. Samuti pole mõeldav, et igaüks jookseb vanu kaarte raamatukokku uurima – mis neist vähestest eksemplaridest siis järele jääks! Valik komplektis võiks olla väiksem, ühest perioodist kõige informatiivsemad.

Kui selline idee kunagi teoks saab, siis on selge, et nõukogudeaegseid moonutatud kaarte pole küll mõtet uuesti välja anda. 50aastast perioodi ei saa samuti katmata jätta. Kahjuks ei anna kumbki ilmunud raamatutest toonast linnategelikkust tõepäraselt kujutavate kaartide olemasolust just kuigi head pilti. Küllap ongi kunagi salastatud kaartide jälgi kõige raskem ajada. Näiteid on toodud ainult mõni üksik, kas või eespool mainitud 1976. aasta seisu fikseeriv Tallinna kuueleheline 1 : 10 000 topokaart. Tegelikult olid ju sellised kaardid mingil kujul olemas – mille järgi siis toona linnu planeeriti? Ja loodetavasti on need kusagil ka alles.      

Kui rääkida ainult Tallinnast, siis selle linna nõukogudeaegse arengu jätkuvuse jälgimiseks piisaks kolmest seesugusest kaardist: 1) 1940.-1950. aastate vahetus sõjapurustuste aladega ning läbi nende tõmmatud uute tänavatega, 2) Mustamäe-eelne aeg umbes 1960 ning 3) Suur-Lasnamäe-eelne aeg tollase teede ja tänavate võrgu ning Lasnamäe lennuvälja territooriumiga, mis nüüd on valdavalt uusehituste all. Viimati nimetatud ajahetke katab arvatavasti ära 1976. aasta topokaart, kahe varasema kohta tuleks võimalusi selgitada.

Mõte läks isegi sellele, et kui sobivaid kogu linna katvaid kaarte neist aegadest tõesti ei ole, tuleks ehk reaalsete koordinaatidega kaardid tagantjärele konstrueerida. Esmapilgul tundub see ehk fantastiline ja isegi otstarbetu, kuid tegelikult oleks neil kaartidel nii praegu kui tulevikus hoopis laiem kasutajate ring kui ainult hobiajaloolased: linna- ja arhitektuuriajaloo uurijad, sotsiaal- ja rahvastikugeograafid jne. Pealegi, praegu on veel elus inimesi, kes olid omal ajal linnaplaneerimise või maamõõdistamistöödega seotud ja võiksid oma kogemuste ja mälestuste toel head nõu anda. Kuidagi tuleks too nõukogude ajast jäänud valge laik ära täita.

 

1 Põhjalikumalt võib lugeda: H. Mardiste, Kõveraks väänatud Eesti. Pool sajandit meie maakaartide moonutamist ja salastamist. – Akadeemia 2010, nr 7.

2 M. Helme, Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896–1996, 1996, lk 255.

3 Näiteks soome keele sõnaraamatute karjuva põua tõttu andis AS Roto 1991. aastal uuesti välja Lauri Kettuse algselt 1917 (!) ilmunud eesti-soome sõnaraamatu.    

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming