Linnaplaneerimine, evolutsioon ja demokraatia

Miks on vaja hakata mõtlema uues mõõtkavas ehk keskenduda konkureerimise asemel koostööle ja asendada probleemidele reageerimine nende ennetamisega?

MERLIN REHEMA

Kultuurikatlas kahel päeval peetud Tallinn Music Week’i konverentsil oli sedakorda neli fookust: muusikatööstuse arengusuunad, uus majandus, inimkesksed linnad ning disainmõtlemine. Kui esimese hooga võib see tunduda kummaline ja ehk isegi ootamatu, siis ühisnimetajana koorub sellest välja loovus kui ühiskonna vormija, uute lahenduste eeldus ja elujõuliste linnade kujundamiseks vajalike muudatuste käivitaja.

Küsimusele, kuidas on omavahel seotud linnaplaneerimine, evolutsioon ja demokraatia, otsisin vastust koos Elka Gotfrydiga 6. aprilli arutelul avaliku ruumi ja ühistranspordi kui avaliku hüve teemal. Elka Gotfryd on juba 40 aastat tegutsenud vabaühenduses Project for Public Spaces, mis on pühendunud kohaloomele (placemaking) ja kogukondade arendamisele. Oma tegemistes toetub ta komplekssuse ja süsteemiteooria uuringutele, kus rõhutatakse, et kulissidetagune immateriaalne sotsiaalne võrgustik on sama tähtis (või isegi tähtsam) kui füüsiline maailm. Siinkohal võtan kokku arutelust koorunud mõtted, sidudes need Eesti ja eeskätt Tallinna linnaplaneerimisega.

Ühiskond kui teaduse vili

Gotfryd ei alusta oma linnateemalist ettekannet tüüpiliselt, vaid rõhutab hoopis praeguse ajahetke ainulaadsust evolutsiooniprotsessis: nii suuri muutusi ei ole nähtud üle neljasaja aasta ning olukord meenutab teatud määral valgustusajastut. Just seetõttu on praegu õige hetk mõelda valitsemise ning kogukonna ja avaliku ruumi arendamisele, et jõuda linnadeni, kus on kõigil parem elada. Konverents konverentsi järel räägitakse, et midagi on senises asjakorralduses viltu ning vaja on muutust. On aru saadud, et ühel hetkel saavad ressursid otsa, mistõttu on maakeraga küll kõik enam-vähem okei, aga meiega enam mitte. Pealegi, vaatamata sellele, et peaaegu kõigis valdkondades (kunst, haridus, rahandus, linnaplaneerimine jms) otsivad inimesed võimalusi ühiskonna positiivsele teele (tagasi) suunamiseks, jäädakse enamasti vaid oma valdkonna piiresse.

Gotfrydi arvates tuleneb seda laadi osakaupa mõtlemine paljuski reduktsionismist, millele tuginedes on arenenud suur osa tänapäeva läänemaailmast. Kuna inimene ei suuda hästi hakkama saada kaose ja segadusega, on maailma mõtestamiseks vaja asju lihtsustada. Juba 300 aastat enne Kristust sõnastas Aristoteles oma vastuoluseaduse „Ükski asi ei saa korraga olla ja mitte olla“. Newtoni gravitatsiooniseadusega arendati edasi empiirilist teadust ja kinnistus arusaam, et A põhjustab B-d ning kõik töötab justkui masinavärk, mida on võimalik oma kontrolli all hoida. Samalaadset lineaarset mõtlemist kontrolli all keskkondadest ja mehhanismidest kohtab Gotfrydi sõnul peaaegu kõigis institutsioonides, kus ei nähta suuremat pilti ja süsteemi ning piirdutakse kitsalt oma valdkonna problemaatikaga. Selles masinavärgis ei ole kindlasti kohta kõrvalekaldele: mis ei sobitu praeguste normide ja mõttemallidega, jäetakse kõrvale kui tähtsusetu.

Ent linn ei ole alati samamoodi toimiv masinavärk, linn on elav süsteem. Sellele vaatamata käsitletakse seda jätkuvalt suletud süsteemina, millel on sisendid ja väljundid, ning iga eelarve kulurea juures pannakse rõhku selle tulu mõõtmisele. Gotfryd ei mõista, miks ei ole tegevuse tulemina piisav argument tervisliku eluviisi väärtustamine. Miks on vaja mõõta, mitu eurot tulu tõuseb igast rattatee meetrist või pargipingist?

Kapseldumise ilmingud linnaruumis

Kuna tüüpiline planeerimine pole paindlik, ei suudeta ka muutustele reageerida. Kui peamised töövahendid on tsoneerimine ning pika koostamis- ja kehtivusajaga üldplaneeringud, on üsna loogiline, et selleks ajaks, kui planeering valmis saab, on linn jõudnud juba muutuda. Vaja on pidevalt protsesse jälgida ja kiirelt kohaneda, mitte koguda pakse paberkaustu riiulile tolmuma.

Gotfrydi meelest on põhihäda, et ametkondadel puudub paraku võimekus või tahtmine näha oma tegevust laiemas kontekstis. Ollakse kapseldunud ja tegutsetakse ettemääratud piires. Näiteks liiklusinsenerid mõtlevad ainult sellele, kuidas liiklus, eeskätt just autoliiklus maksimaalselt kiireks ja sujuvaks muuta, kuigi tänavatasandil äride huvides on vastupidi võimalikult aeglane liiklus ja liikumine. Või näiteks ehitatakse sotsiaalmaju ilma teadmiseta, milliseid teenuseid on tarvis nende edukaks toimimiseks. Nii lahendatakse kitsaskohad sel viisil, et iga lahendus tekitab omakorda uue probleemi kusagil mujal. Leiutatakse üha uusi tehnoloogilisi lahendusi, näiteks isejuhtivad autod ning autonoomsed taksod, püüdmatagi jõuda probleemi juurteni – reageeritakse sümptomitele tulevikku vaatamise ja ennetamise asemel.

Olukorda ei lihtsusta ka pidev ametkondade omavaheline võistlus nii eelarve kui võimalikult paljude projektide elluviimise nimel ega linnade omavahel konkureerimine maksumaksjate kui ainukese väärtuslikuks peetava ja (rahaliselt) mõõdetava elemendi pärast.

Ka Tallinna linnaruumis võib iga päev näha killustatud ruumiloome tulemusi. Linna ja lähipiirkondade koostöö puudumine uute elurajoonide, teenuste ja transpordivõrgu planeerimises on viinud olukorrani, kus vaatamata palju kiidetud tasuta ühistranspordile on autokasutuse osakaal igapäevasõitudes tegelikult ühistranspordiga võrreldes suurenenud. Pole ka harvad juhud, kui uue kergliiklustee keskel ilutseb lambipost või liiklusmärk, kuna iga tegija on töö käigus ette võtnud ainult oma kaardikihi, mõtlemata lõpptulemile või kasutajale.

Probleemide lahendamine

Albert Einstein on öelnud: „Me ei saa lahendada probleeme, mõeldes samamoodi, nagu mõtlesime enne nende probleemide tekkimist.“ Gotfryd selgitab avaliku ruumi (olgu see park, tänav või ühiskondlik hoone) loomise protsessi arsti juures käimise näite varal. Tohter pärib kõigepealt kaebuste kohta. Kui kaevatakse näiteks peavalu üle, siis ei kirjuta arst kohe morfiini välja. Selle asemel määrab ta analüüsid ja koostab raviplaani, mis ei tähenda vaid ravimi sissevõtmise juhist, vaid sisaldab soovitusi, kuidas stressi vähendada või oma toitumist muuta, et edaspidi peavalude tekkimist vältida. Ja selleks et olla kindel ravi mõjus ja vältida soovimatuid kõrvalmõjusid, tuleb käia ka järelkontrollis. Linnateemadega tuleb Gotfrydi sõnul alustada inimestega rääkimisest, et selgitada välja nende probleemid, väärtused ja soovid. Järgmise sammuna tuleb minna ja vaadelda, kuidas inimesed linnaruumi tegelikult kasutavad, et välja selgitada, millele lahendusi luues keskenduda. Just tegelikus füüsilises ruumis avaldub kogukonna vaimse ja emotsionaalse heaolu tase. Nagu meie keha annab stressist füüsiliselt märku, avalduvad samasugused psühhosomaatilised sümptomid ka linnaruumis.

Olukord ei ole Gotfrydi arvates siiski lootusetu. Tuleb vaid loobuda kapseldunud mõtlemisest ja hakata probleemidele lähenema distsipliinide­üleselt, süsteemselt ja holistiliselt. Hea näide on ka TMW konverents, kuhu kogunesid väga erinevate valdkondade inimesed, et otsida koos lahendusi, kuidas jõuda sotsiaalse, kultuurilise ja keskkonnaalase kestlikkuseni.

Gotfryd rõhutab, et looduse kontrolli all hoidmise ja selle osiste kopeerimise asemel peab õppima universaalsetest looduse seaduspärasustest nagu sünergia, voolavus ja koostöö. Tuleb mõista, et elavad süsteemid on pidevas arengus, mistõttu on olulised ennekõike protsess ja kohandumine, mitte tulem. Loodus näitab ka, et teatud hetkel kasvamine lõpeb, ent seda ei saa öelda evolutsiooni kohta. Seega tuleks lõpetada pidevast kasvust rääkimine ja hakata rääkima evolutsioonist.

Seeläbi saab väljuda poliitika piiridest, kuna küsimus ei ole enam sekkumises või sekkumata jätmises, vaid inimeste eest hoolitsemises nende unikaalsusest lähtuvalt. Poliitika-, kultuuri-, majandus- ja keskkonnaküsimuste otsustusmehhanismid tuleks viia tagasi võimalikult rohujuure tasandile, et saaks keskenduda konkreetse kogukonna vajadustele. Selline majandusmudel on palju kestlikum kui tavaline kasumipõhine majandusmudel oma range ülalt alla ette antud eelarve ja Exceli tabeliga. Rikkus pole vaid raha pangas – see on ka sotsiaalne ja kultuuriline kapital, mida tuleb samaväärselt majandada. Just nagu inimese tervis sõltub hapniku ringlusest, sõltub majanduse tervis raha, informatsiooni ja vahendite ringlusest ning tasakaalust mõõtkavade, koostöö ja konkurentsi ning efektiivsuse ja kestlikkuse vahel.

Linna- ja avaliku ruumi planeerimise vaatepunktist on koht holistiline üksus. Selmet vaadata suuri ülelinnalisi teemaplaneeringute kihte, kus üks käib transpordi, teine maakasutuse, kolmas kultuuri kohta, peaksime alustama väga kohalikult, piirkondade elanikest. Gotfrydi arvates peaksid planeeringud moodustuma kogukondade endi koostatud visioonidest. Seeläbi jõutaks ka omavahel koostööd tegevate ametkondadeni, kus protsessi tähtsustataks rohkem kui tulemit. See aga ongi parema linnaruumi loomise võti. Samasugust väärtustel ja ootustel põhinevat koostööd tuleb vastandumise asemel arendada linnavõimu ja inimeste vahel. Siinjuures tuleb meeles pidada, et kannatlikkust, valmidust avatult rääkida, aga ka aktiivsust on vaja ilmutada mõlemal poolel.

Mõnikord on siiski õigustatud ka ülalt alla tüüpi planeerimine ja kavandatu elluviimine, kui tegemist on piirkonna arenguks olulise projektiga, ent elanikud pole veel mõistnud, et suurte muutustega kaasneb elukeskkonna paranemine. Ülemineku pehmendamiseks võib kasutada ka ajutisi lahendusi ja näidisprojekte, näiteks Tallinnas Hobujaama ristmiku foorikorraldus või äsjane TMW Viru ringi ruumikatsetus autoliikluse piiramise näol. Gotfryd toob näiteks New Yorgis Times Square’i autodele sulgemise projekti, mille puhul olid avalikkus ja ka ametnikud kaua ja häälekalt selle mõtte vastu, muretsedes, kuhu kõik need autod sel juhul lähevad. Kas ei tundu nii olevat ka Tallinna peatänava projektiga? Lõpuks nõustuti ajutiselt ruumimuudatust katsetama tingimusel, et katastroofi korral sellega kohe ka lõpetatakse. Niipea kui ajutisele väljakule inimestele istumiseks aiatoolid paigutati, nihkus aga arutelu autodelt küsimusele, kas saaks ehk ilusamad toolid. Inimesed võtsid uue olukorra omaks, nagu ei olekski seal kunagi midagi muud olnud.

Avalik ruum kui demokraatia tagatis

Üks avaliku ruumi olulisemaid rolle on muu hulgas anda võimalus koguneda demokraatlikele protestiaktsioonidele ja meeleavaldustele. Vaja on head ja turvalist ruumi piisavalt mõjukas asukohas, kus elanikud saaksid kokku tulla ning oma arvamust avaldada. Sellele peab ka igaüks ligi pääsema, olenemata vanusest või liikumisvõimekusest. See ei tähenda sugugi, et tuleb hakata eraldi väljakuid ehitama, vaid võrdsed võimalused avaliku ruumi kasutamiseks ja linnas liikumiseks tuleb luua ühiskonna kõigile rühmadele.

Muuta on vaja prioriteete, kelle jaoks ja kelle vajadustest lähtuvalt ruumi kavandatakse ja kujundatakse. Ei, see ei ole auto ega arendaja, vaid jalakäija ehk iga inimene linnas. See on ka ainus võimalus teha edusamme säästva transpordi kasutamises, mis on Tallinnas vähemalt deklaratiivsel tasandil oluline siht. Hommikul koduuksest väljudes vaevalt keegi mõtleb, kas ta ikka kasutab kõige keskkonnasõbralikumat liikumisviisi. Ei, tahetakse jõuda sihtkohta võimalikult lihtsalt, mugavalt ja kiirelt. Linna- ja transpordiplaneerimise peamine eesmärk ongi luua taristu, mis suunab inimesed alateadlikult tegema keskkonnasäästliku liikumisvaliku, kuna see on nende endi huvides. Selleni jõudmine eeldab aga sotsiaalsete gruppide ja kogukondadega suhtlemist, et mõista nende vajadusi, ootusi ja ka mõtteviisi.

Meil on vaja jalakäijasõbralikke linnu, kus nii vanad kui ka noored saavad turvaliselt ja rahuloluga jalutada toidupoodi või kooli ning kus töökohad ja teenused jäävad vaid lühikese bussisõidu kaugusele. Miks inimesed ei kasuta praegu tasuta ühistranspordi võimalusi ega sõida jalgrattaga? Ilmselt seetõttu, et see ei ole piisavalt lihtne. Ühistransport on planeeritud kesklinnapõhiselt ega ühenda aja jooksul asukohta vahetanud elu- ja töökohti. Rattateed aga tekivad tänava äärde ja kaovad sealt sõltuvalt mõne teejupi ehitamise ajast. Seega ei vasta võimalused inimeste vajadustele, kuna seda pole neilt keegi kunagi küsinud ning planeerijad on tegutsenud kabinetivaikuses kitsalt etteantud raamistikus.

Ühissõidukite kasutamine sõltub samavõrra nii piisavalt lähedal peatuse olemasolust kui ka kvaliteetsest teekonnast peatuseni. Kui see kulgeb üle isetekkeliste mudateede või ületamatute ristmike, siis inimene ei hakkagi sinna minema. Sihtkohtade vahele on vaja tihedat ja heas korras teede võrgustikku, mis sobib nii jalutajale, ratturile kui ka ratastoolis inimesele. Samad tingimused on ka hea avaliku ruumi eeldus. Demokraatia ja säästev liikumine on omavahel tegelikult tihedalt seotud, aga selleni jõudmiseks tuleb mõelda laiemalt kui ühe ametkonna vastutusala.

Ükskõik millisest otsast vaadates on selge, et senine lineaarne, probleemi- ja teemapõhine ning konkurentsi õhutav mõtlemine peab linnaplaneerimises taanduma, kui tahta, et linnades käib elu ja need on pikka aega elujõulised. Lahendustele tuleb läheneda süsteemselt, arvestades, et keskkonna-, majandus- ja sotsiaalküsimused on omavahel seotud. Reageerimisest ennetamiseni jõudmiseks tuleb olla paindlikum, areng peab olema pidev ja tagasisidest tuleb õppust võtta. Olgu eesmärgiks demokraatia, ligipääsetavus või majanduslik õitseng, ruumi planeerimist tuleb alustada linna väikseima ühiku ehk inimese muutuvatest vajadustest, unustamata seejuures käsitada linna kui holistilist elavat süsteemi.

Kadaka teel on näha, mis juhtub, kui projekteerijad omavahel ei suhtle. Pole ka harvad juhud, kus uue kergliiklustee keskel ilutseb lambipost või liiklusmärk, kuna iga asjaosaline on töö käigus ette võtnud ainult oma kaardikihi, mõtlemata lõpptulemile või kasutajale.

Kõigile ühiskonnas tuleb luua avaliku ruumi kasutamiseks ja linnas liikumiseks võrdsed võimalused, kuid Vilmsi tänaval on jalakäija, liikujatest haavatavaim, unustatud ja omapäi teed otsima jäetud.

2 × Merlin Rehema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming