Maastik on maailma tajumise viis

Maastikuarhitektuuri tuleb käsitada kui proovikivi, sest selle raamistik muutub lakkamatult.

FRIEDRICH KUHLMANN

Järgmine mahasõit „Maastik“.

Järgmine mahasõit „Maastik“.

Erakogu

Ma olen maastikuarhitekt, kes on üles kasvanud internetieelsel ajal Saksamaa agulis. Kui sain 18aastaseks ja juhiloa, hakkas minu isiklik ruum kiiresti paisuma. Sõpradega ringi sõites ei mõelnud me ei oma koduaguli, piirkonna kiire arengu ega tüdimuse peale, mis tekkis pidevast linna vahet pendeldamisest, pigem soovisime korraks põgeneda oma vanemate mõttetute unistuste juurest (niisugused need meile tollal tundusid). Ringi sõites avastasime tuttavat maastikku hoopis teise nurga alt. Tekkis uus, reisimisel, läbimurdel või kogemata vale pöörde tegemisel ilmnev ühine, juhuslik ja eksperimentaalne ruum. Sellist tüüpi mobiilse maastiku kultuur ühendab minu meelest Saksamaad Eestiga päris hästi.

Alates 2005. aastast õpetan maaülikooli maastikuarhitektuuri osakonnas. Minu eriliseks huviks on lähimineviku maastikud. Olen õpetanud disainikursusi, arendanud õppekavasid, juhendanud lõpu- ja uurimistöid ning olnud uurimisteemade juht. Olen püüdnud oma loengutes, seminarides ja töötubades käsitleda maastikku mitmes mõõtkavas – üleriigilisest kuni väikeste objektideni. Kui Eestis alustasin, oleks mitmeaastane uurimistöö ja õpetamise kogemus Saksamaal pidanud olema mu kindlustanud küllaldase teadmistepagasiga disainimeetoditest ja maastikuarhitektuuri teooriatest. Kuid õige pea tundsin vajadust eespool kirjeldatud maastikukultuur siinses ümbruses kuidagi teistmoodi esile tuua, anda talle kohalik varjund. Ma illustreeriksin seda vajadust näitega audiovisuaalkultuurist: Saksamaal on ingliskeelsed filmid sünkroontõlkes, Eestis varustatud subtiitritega. Subtiitritega filmi vaadates tekivad seosed pildi, heli, originaal- ja tõlketeksti vahel, luuakse mitmetähenduslik visuaal, mitmekihiline tervik. Nii hakkasin ka mina oma huvi keset nihutama staatiliselt pildilt maastikutagusele loole, fookuses maastikuarhitektuur kui strateegia, mitte valmis reaalsus. Nihke lähem selgitamine ja paljude aspektide terviklik nägemine on see, mida ma eeldan ka oma üliõpilastelt.

Kõik oleks lihtne, kui me võiksime tõdeda, et maastikuarhitektuuris saavad kokku loodus-, sotsiaal- ja humanitaarteadused ning sellest sidususest sünnib nüüdisaegne insener, kes tunneb end neis valdkondades koduselt ja vastutab ühiskondlike protsesside suunamise, looduse ja selle ilu eest, oskab konstrueerida esteetilist ruumi ja realiseerib koha kogu potentsiaali. Disaini distsipliinina ei saa maastikuarhitektuuri piiritleda mingi konteksti või mõõtkavaga. See tähendab, et maastikuarhitektuuri pärusmaa on nii linna- kui ka maamaastikud, universaalsed ja kohalikud, privaatsed ja avalikud ruumid. Kui seda kõike niimoodi ideaalses mudelis käsitleda, siis on maastikuarhitektuur suur proovikivi, sest ruumiline, sotsiaalne ja konstruktiivne probleemistik ehk raamistik, mille sees maastikuarhitektuuri luuakse, muutub alatasa. Seega on maastikuarhitektuur akadeemiline distsipliin, kus otsitakse seoseid ja püstitatakse suuremaid eesmärke. Maastikuarhitektuur peab ulatuma kaugemale kohaliku omavalitsuse planeerimisest, erainvesteeringutest, objekti või ruumi pelgast kaunistamisest. Igapäevaelu mõistmine on maastikuarhitektuuri üks põhilisi meetodeid alates inimeste vajaduste aimamisest, nende rahuldamisest ja lõpetades protsessidega, mis meie maastikke kujundavad. See on küsimuste esitamise ja disainimeetodite väljatöötamise viis ning puudutab kõiki argielu tahke. Seepärast on maastikus vaja oma kujundusega jõuda kõigi kultuurikihtideni.

Idee maastikust on enamasti pildiline. Maastiku mõistegi on ju tekkinud seoses maalikunstiga XVI sajandil. Nii meeldib meile endiselt mõelda maastikust kui pildist. Me loome neid pilte oma tegutsemise ja argipäevatoimetamistega ega mõtle sellele, kas tekib spetsiifiline atmosfäär, kas anname aluse laiemate arusaamade tekkele.

Maastik on ruumiliselt konstrueeritud visuaalide konfliktidest. Maastik on tervik, ja see, et me tunnetame seal katkestusi ja seosetust (maastikupilt, mis ei ole tavapäraselt maaliline), pole tegelikult probleem, sest meile äratuntavad erinevused ja sarnasused on seal alles. Mõnikord võivad need olla peidetud. On maastikke, mille üle ei valitse kõikehõlmav paljude maastiku-uurijate huviobjektiks olev paigavaim, genius loci, seal domineerivad paigaülesed, mujalt pealesurutud ruumilised võtted. Nii tekivad lõhed argipäeva, tegeliku elu ja projekteeritud piltide vahel ja see raskendab maastiku käsitlemist.

Maastik on ka ühiste igatsuste pildiline kujutamine. Maastik on meeleseisund ja ihalus. Erinevalt keskkonna mõistest, on maastik meie kujutluse vili, mille keskmes on meile meeldiv pilt. See keskne visuaal seob maastiku kodu ja järjepidevusega. Prantsuse poeet ja filosoof Paul Valéry on kirjutanud keeleharjumustest, mis on rajanud tajumise ümber barjääri. Ta vihjab mõistetele „maastik“ ja „loodus“. Kontseptsioonid ilusast maastikust ja loodusest mõjutavad meie käitumist ja mõtlemist. Me eelistame uurida mõisteid ja nähtusi sõnaraamatu abil selmet neid oma silmaga vaadelda. Nii blokeerimegi tõelisuse. Kultuurmaastiku tüüpiline kuvand, ühine igatsus mineviku järele heidab ka maastiku möödunu osaks. Kuid maastik ei ole midagi sellist, mida tuleb kaitsta või mille järgi kohaneda, sest see on pidevas muutumises – see on maailma tajumise viis, mitte konstant, seda tuleb näha nüüdisaja vaatepunktist ja iga päev uuesti luua.

Saksa filosoof ja ajaloolane Gottfried Böhm eristab tugevaid ja nõrku pilte. Tugevad pildid annavad impulsi uuteks tegevusviisideks. Tugev pilt ei ole lõpuni valmis koht või maastik, kus peegelduvad meie olemasolevad teadmised (puhkekülade või looduskaitsealade puhul teame pea alati, mida oodata, niisugusel ruumil on oma universaalne tüpoloogia). Olemasoleva üks ühele kujutamine, mingi kindla tähendusega olukorra või staatuse võimendamine, ülistamine ja esiletõstmine tekitab pigem nõrga pildi. Nüüdiskohtade loomine võib nurjuda, kui peame liialt rõhutama ja esile tõstma nõrka pilti. Kohaloome on enam kui objekti paigutamine või ruumi kaunistamine.

Vastureaktsioonina traditsioonilise kultuurmaastiku kadumisele püüdis utoopiline kujundusprintsiip kujundada täiesti uusi, traditsioonist lahknevaid maastikke ja kohti. Nüüd tundub, et tekkinud on nõudlus melanhoolse kujundusprintsiibi järele, mille peaks kasutusele võtma, et omakorda reageerida terviklikkuse kadumisele. Maastikukujunduses ei saa enam luua traditsioonilisi pilte. Meile tundmatust maastikust arusaamine, selle tajumine ja edasiandmine eeldab avarat maailmavaadet. Kui kohaloomes võetakse küll arvesse eelarvamusi, kuid eesmärk on tegevust soodustada, tekitatakse tugevad pildid. Et maastiku järele pole otsest, spetsiifilist nõudlust ja seal tegutsejad on vastandlike huvidega, muutub maastik mõneti vabavaraks, kergesti ülekirjutatavaks ühisloomeks, mis aga ei lõhesta maastikku ega selle harmooniat, vaid aitab lisada uusi kihte.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht