Maastikuarhitektuur. Inimesele

Karin Bachmann, maastikuarhitekt

Pilguheit maastikuarhitektuurile, selle eriala ideoloogiale ja kitsaskohtadele.     Eelsõna Õigupoolest oleksin võinud selle kerge veste maastikuarhitektuurist teostada sellisel moel, milleni soovis jõuda Walter Benjamin – tsitaatide kogumina, sest asjad, mida öelda, on kõik kuskil ammu öeldud ja oleks üsna mõistlik ning lugejasõbralik need maailmast ühte lugemiskorda kokku koguda. Kuna ma ei saa aga väita, et nüüd on kõik siin olemas, süstematiseeritud ning valmis tutvustamiseks, jätan pigem otsad laiali lahti ega pretendeeri teadmiste  vahendajaks. Ausam on lasta lugejal endal otste sõlmimise vajaduse üle otsus langetada. Loo eesmärk on kutsuda huvilist korraks ühele võimalikule vaatekohale, kust heita pilk maastikuarhitektuurile, selle eriala ideoloogiale ja kitsaskohtadelegi. Mis see maastikuarhitektuur täpselt on, seda me öelda ei tihka, alljärgnev andku edasi vaid põhimõttelist ses vallas. 

Sissejuhatus   

Öeldakse, et üks asi, milles iga inimene end eksperdiks peab, on arhitektuur. Seda seetõttu, et maja on väga igapäevane nähtus, ilma milleta hakkama ei saa: katus, sein, uks, aken – elamu. Maastikuarhitektuur kui ehituskunsti1 üks osa kuulub samuti üldteabe hulka. Kui hoone arhitektuuri või ka sisearhitektuuri puhul ollakse valmis möönma (mõningase) erialase hariduse vajalikkust, siis maastikuarhitekt võiks olla  justkui igaüks – ole ainult usin ja õpi puuliigid selgeks. Maastikuarhitektuuri kaldutakse taandama põõsapaigutamiseks, lillede klumbistamiseks ja heal juhul mõisaparkide taastamiseks, kuid kaasaegset (linna)ruumi kiputakse maastikuarhitektuuriga pigem vastandama.   

Keel     

Maastik on igapäevases mõtte- ja kõnepruugis kindlal kohal: on olemas näiteks tööstus-,  mälu-, ja põllumajandusmaastik. Viimasel ajal on lisandunud ka linn kui maastik oma skaalade ja elementidega, millel on uued kaasaegsed tähendused ning mis mõjutavad inimest ka emotsionaalselt rohkem kui loodusmaastik (mida klassikaliselt vastandatakse linnamaastikuga; põhimõttelisem vastandpaar on kulutuurmaastik ja puutumatu loodus). Oluline on keel ja loogika, kuidas keskkond meie teadvuses on üles ehitatud. Maastikuarhitekt on üks  ruumi, välisruumi ja ka ühise avaliku linnamaastiku loojatest. On oluline, et ruumilooja oskaks rääkida selles keeles, milles ta inimesele oma keskkonnakogemust vahendab, mitte ei piirdu käibefraaside, slängi või anglitsismidega. Maastikuarhitektuuri keel peab olema ruumikasutajale äratuntav, tegema kohad talle kasutatavaks, kõnetama ja andma ilma täiendava seletamiseta suuniseid ruumis käitumiseks. See on ruumikeel, milles kujundatud head objektid  tunneb hoobilt ära: need on ka suurtes mõõtmetes inimmõõtmelised, ka lakoonilisuses külluslikud, ka külluses lihtsad. Hea välisruum sobib paljudele, on vajadusel veniv või kokkutõmbuv, laseb tegutseda, kuid seab vaikselt piire, tal on palju programme ning vähe nõudmisi ruumitarbijale. Samas on kvaliteetsel välisruumil peamisem sihtgrupp (kes võib kellaajati muutuda, soodustades programmide põimumist ja liitumist), kelle omadustest lähtudes on  segatud välisruumi koos hoidev mört. Seega ei ole otstarbekas välisruumi ideoloogiast rääkides kõnelda universaalsusest, kuigi tüpiseerimine ja kohaldatavus on praegu moes. 

Suhted   

Arhitektuuri puhul on eelkõige tegu inimese ja ruumi suhtega ning alles seejärel selle suhte fikseerimisega asjade ja kehade maailmas.2 Ka maastikuarhitektuuri üks pealisülesandeid on korraldada inimese ja ruumi vahelised suhted nii, et tekiks võimalikult vähe ebakõlasid. Vastavalt kontseptsioonile on loomulikult võimalikud kontrastid, efektid, isegi ehmatused, kuid tasakaal ruumi kasutaja tajude ja ruumi võimaldavuste3 vahel peab olema. Vastasel korral  võivad nii ruum kui kasutaja oma võimupiirid ületada: inimene käituda vastupidiselt avaliku elu reeglitele ja ruum tõrjuda kogemata tegevust, mis peaks tegelikult olema eesmärk. Maastikuarhitektuuri seostatakse ekslikult tihti pigem loodusega: kaunid künkad, taamal taluke ja lammas, punaste marjadega puude grupp. Ometi puutub enamik linnainimesi oma igapäevakeskkonnas kokku sootuks teistsuguse loodusega. Parkides, mis on looduse  tsitaat linnas (Kaia Lehari väljend), saab aja maha võtta ja hingata. Park ja pargiarhitektuur seostuvad endise aja ja ehitistega, sellistega, kus kompleksi loogiliselt kokku siduv roheline kunstiteos kõneles hoonetega ja moodustas nendega terviku. Enamikust tänastest linnaparkidest ei tasu otsida ei kompositsiooni ega loogikat, rääkimata terviklikkusest. Enamasti sõjaaukudele tekkinud, on nad jäänudki niidetavateks augutäideteks, kus ehk mõni pink  ja prügikast puhkeala tähistavad. Parkide elamuslikku läbimõeldust (Toomemägi, Harjumägi) ja võimalusterohkust koos taotluslike, ajastuomaste iluelementidega tänapäeval enamasti ei leia, rääkimata elitaarse sihtgrupi tekkimisest. Muutunud on maastiku kui käsitletava objekti tõlgendamine ja tähendused, kuid ilmselt on peamiseks piduriks püüd teha asju nn keskmisele inimesele, mõnel juhul nn lihtsale inimesele ja selle käigus on inimfaktor  sootuks ära ununenud. Kes ta on, see keskmine ja lihtne? Teda ei ole veel keegi kohanud ja ilmselt on tegemist müütilise olendiga. Igaüks on eriline, omanäoline. Võib-olla tuleks rohkem mõelda päris inimesele – sellele, keda leiab nii suitsuses keldribaaris, pika poeriiuli ees kui nuka taga pühkmekaste revideerimas.       

Tarbekunst       

„Miks mitte paigutada oma maja – oma elutuba – otse selle maalapi taha, mitte teispoole toda armetut kurioosumitekogu, toda looduse ja kunsti kehva vabandust, mida me nimetame oma eesaiaks?” (Henry David Thoreau, „Jalutuskäik”, 1854). Inimene soovib oma aeda kõike seda, mida saab vaadata aiaraamatutest ja turistivoldikutest:  mäge, jõge, varemeid jne, aga väiksemas, ohutumas vormis. On välja kujunenud klišeed, milline peab olema park või aed. Suures plaanis oodatakse sama ka avalikult ruumilt – miks ei ole see tehtud nii nagu välismaa ajakirjas? Maastikuarhitektilt oodatakse eespool toodud elementide vastavasse skaalasse kopeerimist ja paigutamist nii, et aknast oleks ilus külalistele näidata. Kõnniteeplaatide vahesid mürgitatakse, sipelgapessa käib lubi ning mutt  saab kiirelt labidaga – aed peab olema kaunis ja korras!     

Välisruumi kujundust võib vaadata tarbekunstina: see peab olema ilus, kasutamiseks piisavalt tugev, otstarbeka jaotusega, vastupidav,  kodumaine, iseloomuga, mugav. Nii on loodud teatud ideaalmaastike stereotüübid, mida tegelikkuses ei eksisteeri või mis toimivad eraldiseisvalt. Neist laenatud looduslikest või kusagil juurutatud tehismaastikest leitakse vajalikud alged ja tihti ei otsita projekteerimisel mitte antud koha omadusi ning sellest tulenevaid väljundeid, vaid representeeritakse mujal nähtut. Nii tekivad sisutühjad kunstlikud kohad, mis ei haaku olemasolevate struktuuridega  ning elu tekitamise asemel põlistavad elutuse. Maastikuarhitekti ülesanne on kavandada nii, et tema lahkudes saaksid mahajääjad ruumi üle võtta ja tunnetada seda omana. Ruumid kavandatakse tulevikku, ruumimuutus saab teoks päris elus, päris keskkonnas. See on aeglane ja pidev, vaheldub iga hetkega: siin mängivad kaasa aastaajad, puude kõrgus, niiskustase, inimesed jne. Ükski hetk ei sarnane eelnevaga ja dünaamika on pidevalt näha.  Kavandatu muudab kellegi eluruumi päriselt, tema liikumisi, hinnanguid, harjumusi jne. Inimene mõjutab keskkonda, kuid identifitseerib ka iseennast keskkonna järgi. Seega sõltub ruumikasutuse järjepidevus suuresti maastikuarhitekti võimest muutusi algusest lõp(mat) u(se)ni ette näha ja projekteerida selliselt, et algtähendused oleksid ka aja möödudes loetavad ning arusaadavad, transformeerumiste korral võtaksid aga uusi tähendusi juurde, lõimuksid.     

Omavastutus       

Henry David Thoreau kirjutas 1854. aastal: „Võib aga tulla päev, mil maastik tükeldatakse nõndanimetatud iluaedadeks, milles vaid vähesed saavad maitsta väljavalitute piiratud rõõme, mil tarade arv mitmekordistub, nagu  ka inimlõksude ja muude masinate arv, mis on leiutatud selleks, et hoida inimesi avalikel maanteedel, ja mil jalutuskäiku üle Jumala maa tõlgendatakse sissetungina mõne härrasmehe krundile.” See kardetud aeg on ammu käes ja keegi ei imesta enam selle üle. Omand on püha ja puutumatu. Nõukogude maatamehe staatusest ollakse kärmesti toibunud ning sildid „eramaa”, „eratee”, „ära tule” on vilkad kerkima. Seeläbi on kinni pitseeritud ka palju  avalikku ruumi, avalikku just kasutamise mõttes. Maastike kasutamise ja tajumise loogika ei ühti tihtipeale maakorralduslike toimingutega, mistõttu surutakse inimesed ruumilises mõttes olukorda, kus neil tuleb käituda mitte ruumitajuga isikuna, vaid üksnes seaduskuuleka kodanikuna.     

Isetegemine koha kodustamise mõttes on oluline osa protsessist. Omaks saavad need kohad, kus ollakse nõu ja/või jõuga kaasa löönud, kuhu on lisatud oma panus. See tekitab soovi ka hiljem sotsiaalse ruumi loomesse panustada. Hea välisruumi tekkeks vajalikke  komponente võib võrrelda ja vaadelda vajaduste püramiidi kaudu. Välisruumi tekitaja peab mõtlema ruumi tulevase kasutaja füsioloogilistele vajadustele, turvalisusele, emotsioonidele, grupikuuluvusele, aga ka eneseteostusele. Seega peab koha ülesehitusloogika hoidma konteinerina selliseid omadusi, mis inimeste (ja ka teiste olendite) ruumikasutust hõlbustavad. Turvalisus ei tähenda siinjuures valvekaamerat, mis ei ole preventiivne vahend,  vaid üsna kehv kuriteo tunnistaja. Turvatunne tekib teiste kasutajate rohkusest, mis omakorda on seotud eneseteostuse (kui ikka on igav, siis läheb inimene kuhugi mujale) ja grupikuuluvusega (tahaks omasid näha). Ja selge on, et alati on parem olla seal, kus saab ka süüajuua ning on võimalus vihma eest varju minna. Kõik see peaks olema aga sellises vormis, mis ei ahista, vaid mille kihid alles vajaduse tekkides avalikuks saavad.   

Jan Gehli arvates on olemas kolm kategooriat, mille järgi inimesed linnas oma asju ajavad ja mis on suuremas või väiksemas seoses avaliku ruumi kvaliteediga („Lifebetweenbuildings.  Usingpublicspace”, 2001). Kõigepealt on hädavajalikud toimetused, mida tehakse igal juhul, sõltumata kohast (kooli-tööleminek, arsti juures käimine jne), kuid kui need tuleb ette võtta kvaliteetses avalikus ruumis, on nende kestus tulenevalt kohalviibimise soovist pikem. Edasi – valikuline tegevus: jalutuskäigud, linnaväljakul lehelugemine, kohvik, tänavaelu jälgimine ja muu vaba aja viitmine. See kõik on ruumi omadustega võrdelises  seoses: mida madalam ruumi kvaliteet, seda vähem tegutsejaid. Sotsiaalne tegevus (kahe eelmise tulemus) eeldab teiste inimeste samal ajal kohalviibimist: vestlus, mäng, passiivsed kontaktid – need juhtuvad spontaanselt, nende eelduseks on suur kogus tegutsejaid. Seega maastikuarhitektuurne kontseptsioon, mille alusel on maastik loodud, peab lisaks füüsilisele keskkonnale suutma ette näha majanduslikke, sotsiaalseid, emotsionaalseid tegureid,  mis võivad hakata ruumi kas tühjaks imema või vastupidi – täitma.     

Lõpetuseks   

Euroopa maastikukonventsioonis defineeritakse: maastik on inimese poolt tajutav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala. „Hoone ja park on sama ruumi piiritlemise eri ilmingud, nende kunstilise kujunduse põhimõtted  on samad. Erinevus tuleb nende n-ö kokkulepitud ja kokkuleppeliselt piiritletud ruumide mõtestamisest” (Sulev Nurme erakirjast 2010). Maastikuarhitektuur võiks ehk olla nimetatud kui maastiku muutmise kunst, kusjuures suurim kunst on mõnikord hoopis muutmisest hoidumine.   

Loo kirjutamisele aitas kaasa maastikuarhitekt Sulev Nurme.     

1 Kuigi J. Soolepi arvates on mõiste „ehituskunst”  arhitektuuri sünonüümina ajale jalgu jäänud, kasutan seda siiski selgituse alusena. Arhitektuuri ei mõisteta siinkohal majandustegevuse registris või mujal ametlikus dokumendis kirjeldatu alusel maastikuarhitektuurist eristuva eriala kontekstis, vaid katusväljendina, mis märgib inimtekkelisi ehitisi ja keskkondi.

2 Arhitekt, ruum ja müüt. Lk 88, J. Soolep „Arhitektuurist”.

3 „Keskkonnal ja üksikobjektidel on omadus võimaldada enda kasutamist – see on võimaldavus” (affordance). Anna-Liisa Unt, Ühe tühja ruumi lugu. – Õu  2010, nr 3.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming