Maastikuarhitektuuri seis: kaks sammu sissepoole, … sammu … poole

Karin Bachmann

Okupatsioonijärgses Eesti riigis on maastikuarhitekte koolitatud alates 1994. aastast. Maastikuarhitekti pädevus ja tööülesanded on määratlenud IFLA (International Federation of Landscape Architects) ja need põhimõtted on olnud aluseks ka maastikuarhitektide koolitamisele  Eestis.  Eesti Maaülikooli kodulehelt: „Maastikuarhitektuuri pärusmaa on erinevate välisruumide kujundamine. Nii nagu arhitekt kavandab hooneid, kus inimestel oleks hea elada ja töötada, loob maastikuarhitekt mugavaid, turvalisi ja huvitavaid maastikuruume. Maastikuarhitekt aitab lahendada igapäevase  elukeskkonna probleeme. Tänapäeval kavandavad maastikuarhitektid nii uusi elamupiirkondi kui ka puhke- ja mängualasid, nii avalikke linnaruume kui ka kinnistuid eraklientidele. Nad osalevad üld- ja detailplaneeringute koostamises, hindavad maastiku visuaalset kvaliteeti ja koostavad kavasid maastikuhoolduseks ning vanade parkide restaureerimiseks.” 

Kooli lõpetajatele lubatakse töökohti maastikukujunduse-, planeerimise-, insenerija arhitektuuribüroodes, linna- ja vallavalitsustes, maakonnavalitsustes, ministeeriumides jt riigiasutustes, keskkonnaorganisatsioonides ja arenduskeskustes, (rakendus)kõrgharidus- ja täienduskoolituse asutustes. 

Vestlusest maastikuarhitektuuri osakonna koordinaatori Toomas Muruga selgub, et ainsana Eestis on maaülikoolis maastikuarhitektuuri  eriala viieaastane õppekava EFLA (European Federation for Landscape Architecture) poolt tunnustatud ja haridus- ja teadusministeeriumi täisakrediteeringuga. Bakalaureuseõppesse võetakse 2011. aastal tasuta kohtadele 18 üliõpilast (riigi tellimus 16) ja kuni 25 üliõpilast tasulistele kohtadele. Aastas kaitseb bakalaureusetöö keskmiselt 28 inimest. Magistriastmesse võetakse 2011. aastal tasuta kohtadele 16 (riigi tellimus 11) ja lisaks tasulisele kohale ca 4-5 õppurit (maksimum 18). Sel kevadel asub magistritööd kaitsma 17 üliõpilast.       

Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledži kodulehelt: „Tallinna Tehnikaülikool on ainus ülikool Eestis, kus õpetatakse maastikuarhitekte spetsiaalselt maastikuarhitektide koolitamiseks väljatöötatud õppekava alusel, mille koostamisel on arvestatud ainult maastikuarhitektide õpetamiseks vajalikke tingimusi. 

Maastikuarhitektuuri nii bakalaureuse- kui  magistriastme õppekava on täiesti iseseisev ning ei ole kummaski astmes mõne teise eriala spetsialiseerumine. Maastikuarhitektuuri õppekava on Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt kinnitatud 23. detsembril 2005. aastal. Täieõigusliku maastikuarhitektina saab töötada vaid viieaastase kõrgharidusega spetsialist. Meie õppekava on üles ehitatud just selliselt, et saaksid viieaastase stuudiumi jooksul kõik need teadmised ja oskused, et alustada õpingute lõppedes edukat iseseisvat karjääri maastikuarhitektina.       

Alates 2010. aasta sügisest koolitame spetsialiste kahel erialal: maastikuarhitektuur (magistriaste, 2 a) ning maastikuplaneerimine ja -disain (inseneriõpe, 5 a) […] Õppetooli peamine uurimisvaldkond on pärandmaastikud, eelkõige mõisamaastik ja ajaloolised pargid. 

Teiseks uurimissuunaks on ruumiline planeerimine, kus põhirõhk on miljööväärtuslikele aladele spetsiifilisel probleemistikul.” Vestlusest õppetooli hoidja Sirle Salmistuga ilmneb, et maastikuarhitektuuri bakalaureuseastme üliõpilasi võetakse käesolevast aastast vastu ainult Tallinnas, lävendipõhiselt. Eelmiste aastate põhjal võib öelda, et magistriastmesse võetakse ca 10–15 tudengit, riiklikku tellimust selleks ei  ole. Maastikuplaneerimise ja -disaini erialal on vastuvõtt samuti lävendipõhine (ca 15 riigieelarvelist kohta).       

Eesti Kunstiakadeemia kodulehelt: „Maastikuarhitektuuri (varasema nimetusega „linnamaastikud”) eriala saab EKA arhitektuuri teaduskonnas  õppida alates 2008. aastast. Maastikuarhitektuuri magistriõppekava keskendub linnakeskkonnale ja selle üldine eesmärk on tõsta maastiku ja hoonetevahelise ruumi tähtsust linnaruumi kavandamisel. Eriala tugevus on oskus siduda laiem ökosüsteem inimeste eluruumiga ja võime luua linna eri elementidest hästi toimiv elukeskkond. Keskendutakse linnamaastiku kujundamisele, mille aluseks on selle komplekssuse mõistmine  ning kujundaja ülesandeks maastiku ajalis-ruumiline programmeerimine. Õppekava läbinu mõistab ja oskab kriitiliselt analüüsida tänapäevaseid linnastuid kui dünaamilisi ruumi- ja ökosüsteeme, mõistab maastikus toimuvaid protsesse, oskab loovalt siduda teoreetilisi teadmisi praktiliste ülesannetega. Õpe toimub tihedas sümbioosis arhitektuuri ja urbanistika erialadega. Õppekava koosneb eriala praktilistest ja teoreetilistest töödest, interdistsiplinaarsetest  ja üldainetest. Õppetöö toimub eesti ja inglise keeles.”   

Vestlusest õppekava koordinaatori Katrin Kooviga selgub, et õpe on vaid tasuline, riigieelarvelisi kohti ei ole. Vastuvõtule ülempiiri ei ole, kuid on miinimum (7), alla mille on kursuse avamine raskendatud. Ideaalis võiks kursusel olla 10 inimest. Eelmisel aastal kaitses magistritöö kaks üliõpilast, sel aastal asub kaitsma neli lõpetajat. Urbanistika magistriõppel on 5  riigieelarvelist kohta, sel aastal hakkab magistritööd kaitsma kaks inimest.   

Ulmeline reaalsus     

Selle aasta kevadest ei nõua majandustegevuse register (MTR) enam maastikuarhitektuurilise projekteerimise registreerimist, sest ehitusseaduse mõistes ei ole maastikuarhitektuuriline tegevus ehitamine (ehitamine: ehitise  püstitamine, laiendamine, rekonstrueerimine, tehnosüsteemide muutmine, lammutamine). Samamoodi on mitte-ehitamiseks kuulutatud ka sisearhitektuur.     

24. mail toimunud kohtumisel majandusja  kommunikatsiooniministeeriumis (lisaks ehitus- ja elamuosakonna juhatajale osalesid Eesti Maastikuarhitektide Liidu, Eesti Sisearhitektide Liidu, Eesti Arhitektide Liidu ja EFLA esindajad) avaldas ministeerium arvamust, et välisruumis ja siseruumis tehtavad muudatused ei kuulu ehitamise alla, kuna need ei saa olla eluohtlikud. Sel koosolekul veel ühisele, kõiki pooli rahuldavale tulemusele ei jõutud ja loodetavasti arutatakse asja edasi.  Senine registreering nõudis, et vastutav maastikuarhitekt oleks kõrgharidusega, kolmeaastase töökogemusega spetsialist. Praegusel hetkel võib seda tööd teha igaüks: projektijuht, asedirektor, ehitaja, igavene üliõpilane jne. Seega oleme olukorras, kus õppimine on tegelikult vaid ebakindlate indiviidide eralõbu (rõhutan – võimalus on valida koguni kolme ülikooli vahel!), sest töid vorpima võib hakata tegelikult kohe: kriitikameele puudumine,  taustsüsteemi olematus ja erialane moraalilõtvus ei käi ühegi paragrahvi alla. Loomulikult lähevad teadlikud tellijad seda teed, et nõuavad projekteerimispakkumistel ja konkurssidel projekteerijalt MTR registreeringut (ja muidugi kutsetunnistust), mida antakse vaid arhitektidele. See teebki maastikuarhitektuuri õppimise mõttetuks – kes juba kõrgkoolist läbi käinud ja maastikuarhitekti kutse omandanud, selle ambitsioon on kindlasti suurem kui era-aia projekteerimine, aga kuna suuri töid tegema ei valita, siis on parem juba õppimise pealt aega kokku hoida ning asuda kohe äärelinna aiakestesse neerukujulisi peenraid tippima.       

Väide, et maastikuarhitekt ei tegele millegi sellisega, mis võiks olla eluohtlik, on väga mitmel põhjusel väär, see on igale mõtlevale inimesele ütlematagi selge. Võib-olla on siinkohal mõtet rääkida pigem ohust inimese vaimule mitte niivõrd füüsisele.         

Kuidas tekib näiteks linlasele vajalik avalik ruum, väljak või tänav? Selline kvaliteetne, kus soetada ja soojendada suhteid, juua-süüa, ostelda, puhata, kiirustada. Reeglina koostatakse selle tarbeks projekt, professionaalsed maastikuarhitektid ja arhitektid kavandavad, kujundavad, analüüsivad. Sest neid on selleks õpetatud aastate viisi. Ruumi tajumine, funktsioonide ja kasutamisviiside prognoosimine,  olemasoleva konteksti sügavuti nägemine ning vastavalt sellele ruumi reaalne füüsiline kavandamine ei ole väljavalitute sünnipärane anne, vaid selle oskuse nimel tehakse ülikoolides aastaid rasket tööd. Filosoofiaõpingud, seminarid, workshop’id, esitlused – kõik selleks, et ülikoolist väljuks inimene, kes päris elus ruumi kallale asudes teaks oma kohta ja tunnetaks ka oma vastutust, kelle eetikakoodeks ei luba tal minna ebamoraalse kergema vastupanu teele  ja kes oskaks kriitiliselt suhtuda erinevatesse kujundusvõtetesse ja -meetoditesse. Ilu on loomulikult väga vaieldav, aga hea ruumi, hea keskkonna tunneb otsekohe ära ka see, kelle meelest see võib-olla ilus polegi. Just konkreetse keskkonna ruumi- ja muudest suhetest arusaamine ning laiema pildi nägemine, suure silmaringi evimine eristab professionaali amatöörist. Just nimelt amatööride vohamist maastikuarhitektuuri tühisekskuulutamine tähendabki.     

Kui maastikuarhitektuur on madaldatud põõsapaigutamiseks ja murukülvamiseks, hakkab peagi tooni andma välisruumi kujundavate „küünetehnikute” seltskond. Need on kas hariduseta või poolikult haritud tegelased, kes lihtsustatud kataloogiloosungite (à la „vii kass aeda”, „pane tekk rõdule”, „võta päikest”) abil  aiakujundusteenust müüvad. Teenus ise tähendab enamasti kataloogidest purskkaevude ja liivakellade valimist. Elementaarsete asjade ületähtsustamine süvendab üha enam mentaalset abitust ja suretab loomulikku loovust, ilma milleta jääb igasugune välisruum elutuks. „Lihtsakoelistel sketšidel põhinevad kodumaised seebid, vulgaarne kirjanduslik olmerealism ja vokaalsed massirituaalid” (Evi Arujärv, Sirp) ülekantuna avaliku ruumi olemuse mõtestamisse  teevad ettevaatlikuks. Kuna linnade avalike alade kujundamine käib siiani enamasti vähempakkumiste, mitte konkursi korras, on oht amatöörlike välisruumide tekkeks vägagi reaalne. 

Välisruumi läbimõeldus ja kvaliteet, mõju inimese eneseteadvusele, kohaidentiteedi ja kodutunde tekkele on võrdväärne kvaliteetse  arhitektuuri omaga. Jääb loota, et ka võimuesindajad meie ühise välisruumi tähtsusest aru saavad ning rändtirtsuparvele ise väravaid ei ava.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming