Maatriks

Lõppes kohtumaja arhitektuurivõistlus.

Emil Urbel

Kui võistlusel leidub töö, mille žürii tunnistab üksmeelselt esikoha vääriliseks, siis võib lugeda asja kordaläinuks. Nii seekord läks. Arhitektuurivõistluse korraldamine iseenesest ei ole kindel garantii ja ka mitte ainuke võimalus kvaliteetse arhitektuuri sünniks. Saab ka teisiti.

Kui paneme aegsasti aja kinni Norman Fosteri või Kohn Pedersen Foxi büroos, oleks maailmatasemel tulemus garanteeritud. Paraku ei võimalda seda meie õhuke rahakott; tipparhitektid töötavad maailma metropolides ja sageli ka totalitaarsetele valitsejatele, kus juba raha ei loeta.

Meil on üha sagedamini mindud lihtsamat teed: projekteerimise hinna allapakkumise ning ehituse- ja projekteerimise odavhanke teed. Kahjuks on siin eeskuju näitamas omavalitsused ja riigiasutused, kelle projekteerimishangetel valitakse odavaim ehitaja, kes omakorda valib odavaima projekteerija (või on projekteerimishind peidetud ehituse hinna sisse). Tellijale jätab selline asjade kulg vähe võimalusi tulemust kontrollida ja protsessi juhtida, kuna ta on need võimalused ise käest andnud. Nii kulub meie kõigi (ka euro-) raha ebaotstarbekalt, selmet seda põhjalikult lugeda.

Olen märganud, et eratellijad lausa pelgavad avalikke arhitektuurivõistlusi, sest viimase aja mitmed ebaõnnestumised on kahjustanud nende mainet. Selleks, et võistlus täidaks oma eesmärgi, peab see olema hästi ettevalmistatud ja korralikult läbi viidud. Võistlus peab olema piisavalt rahastatud ja töid peab hindama kompetentne žürii. Võime ju öelda, et ka siis pole tulemus garanteeritud. Sageli polegi põhjus olnud võistluse korralduses. Tavaliselt on tellijal lõppenud huvi ja raha, muutunud on äriplaanid. Meenutagem mõnda võistlust, millele pole järgnenud midagi või mis on lõppenud sõnasõja ja solvumistega.

2007. aasta suvel toimus Tondile planeeritud Rahvusringhäälingu uue maja võistlus, mille võitis Taani arhitekt Erik Nobel. Hoone projekteeriti ka valmis, aga projekt jäi sinnapaika ja võeti ette hoopis vana maja renoveerimine Gonsiori tänaval. See on küll iseenesest tubli ja arukas tegu, aga hulk energiat ja raha oli tuulde lastud. EKA uue maja esimesele võistlusele, mis lõppes 28. veebruaril 2008, laekus 96 tööd. Kuus aastat projekteerimist ja vaidlusi päädis oma maja lammutamisega ja juba uue koha – Suva sukavabriku arhitektuurivõistlusega. Kuni lavatehnikani projekteeriti valmis ka 2003. aasta lõpul selgunud Tallinna Linnateatri võidutöö (arhitektuuristuudio Siim & Kreis). 23. oktoobril 2007 kuulutati välja Patarei kõrvale Kalamajja kerkima pidanud „Justiitspalee” planeeringuvõistluse võidutöö (autorid Ivar Lubjak ja Sverre Laanjärv). See pidi endasse mahutama nii kohtud, ministeeriumid kui prokuratuurid. Maha on maetud seegi kava.

Vägisi jääb mulje, et nii riigil ja omavalitsustel kui tellijal puudub isegi oluliste ehitiste kavandamisel pikaajalisem kindel plaan ja juhtimine. Sellega on aga kannatada saanud arhitektuurivõistluste maine.

Kõigile puudustele vaatamata pole siiski paremat meetodit uuele hoonele lahenduse ja tegijate leidmiseks kui arhitektuurivõistlus. Selle tulemusena valminud projekt ja ehitis on vaid osa võistluse tähendusest. Võistlused on olulised arhitektuurimõtte arengule. Siin sünnivad uued ideed, vahendatakse maailmas levivaid trende, võimaluse saavad noored tulijad, püstitatakse teemasid ja probleeme ning arendatakse diskussioone. Lõpuks valitakse välja arukamad lahendused ja võimekamad tegijad. Arhitektuurimõte kõlab tänu võistlustele meedias ja ühiskonnas laiemalt, arhitektkond teadvustab end. Võrreldes ehitamisega on projekteerimine ja võistlemine odav. Ehitatud keskkond kujuneb aeglaselt ja ehitised jäävad püsima kauaks. Siin lähevad möödapanekud meile kalliks maksma ja vead jäävad siluda meie lastele. Vanasõnagi ütleb, et enne lõikamist tuleks üheksa korda mõõta.

Detailplaneeringu järgimine

Suurt osa Eesti riigile kuuluvast varast haldab Riigi Kinnisvara Aktsiaselts. Vaatamata sellele, et nii olulises asutuses ei tööta kahjuks siiani arhitekte, on RKAS uusehituste plaanimisel järjepidevalt tähelepanu pööranud ka arhitektuurile. Aktiivseks ja tulemuslikuks on muutunud RKASi koostöö arhitektide liiduga, viimasel ajal on korraldatud ridamisi võistlusi (nukuteatri juurdeehitus, riigiarhiiv Tartusse, terviseameti uus hoone Paldiski maanteel). Praegune kohtumaja võistluski oli korraldatud RKASi ja EALi koostöös. Märtsi lõpul alanud avaliku ja ühevoorulise võistluse tähtaeg oli juuli lõpul. Uude kohtumajja Lubja tänaval (endise miilitsamaja asukohal) kolib kokku praegu kolmes hoones asuv Harju maakohus 66 kohtunikuga, registri- ja kinnistusosakond ning pärimisregister. Sellele lisanduvad eraldi toimivad üksused: Põhja ringkonnaprokuratuur ning registrite ja infosüsteemide keskus.

Kas oli süüdi komplitseeritud ülesanne ühitada maht kehtestatud detailplaneeringu nõuetega, keerukas ruumiprogramm või palav suvine aeg, igatahes laekus võistlusele suhteliselt vähe töid (13) ja nõrga tasemega või poolikuid oli ligi kolmandik. Žürii leppis kohe esimesel istungil kokku, et püütakse vältida hääletamist ja võidutöö valitakse välja konsensuslikult. Pärast esimest žürii vooru, millega jäeti kõrvale tasemelt nõrgemad võistlejad, tegid suure töö ära eksperdid. Hinnati hoone vastavust ruumiprogrammile, ehituslikku maksumust, hooldus- ja kasutusmugavust, vastamist energiasäästlikkuse nõuetele.

2010. aastal kehtestatud detailplaneering (arhitektid Ra Luhse ja Tanel Tuhal) oli tehtud hoopis teist hoonet silmas pidades. (2010. aastal kehtestati Lubja 4 detailplaneering, mille kohaselt võib sinna rajada kuni kaheksa maapealse ja kolme maa-aluse korrusega hoone – toim). Sellega olid väga täpselt määratud tulevase maja gabariit ja kuju, seda koguni korruste puhul (etteruttavalt ütlen, et žürii tegi hoone kuju vastavuse osas detailplaneeringule mööndusi, kui lubatud võimsusnäitajatest ja ehitusjoontest oli kinni peetud). Tellija ei soovinud alustada uut planeeringut, mis oleks lükanud maja valmimise määramatusse. Samuti ei soovinud ta mingil juhul vastuollu minna juba kehtiva detailplaneeringuga, sest kõigil on ju värskelt meeles kunstiakadeemia võistlusele järgnenud nukker saaga. Nii pudenes konkurentsist väga professionaalne võistlustöö märgusõnaga „Court”, kus tellija soovitu oli lahendatud parimal moel. Paraku ületas pakutu nii kujult kui ka mahult planeeringuga lubatu, lahenduse kogupind ületas võidutöö oma poolteist korda ja ehitusmaht oli suurem üle kahe ja poole korra.

Töid, mis ei vastanud võistlustingimustele, oli teisigi. Arvatavasti julgustas tingimustest mööda vaatama meie arhitektuurivõistlustel sageli viljeldav praktika, kus võistlustingimused „muutuvad” ja kujunevad žürii töö käigus. Paljud osalejad polnud aru saanud uue kohtumaja olemusest. Nii oli näiteks töö märgusõnaga „Minu esimesed triibulised” esitlusmaterjal rüütatud karikatuuridest tuntud triibulisse vangikostüümi. Oli ka lahendusi, mis meenutasid pigem kaubanduskeskusi, moodsa kunsti muuseume või bürookomplekse. Välja oli toodud tänapäeva kommerts­arhitektuuri kujundusvõtete kogu tulevärk. Nii mõnigi seletuskiri alustas juttu Ateena kõrgemast kohtust ja jõudis code Napoléon’i kaudu meie tänapäeva, joonistel puudus aga väiksemgi viide hoone konstruktiivsele lahendusele või välja pakutud suurejoonelise fassaadi teostusvõimalustele. Kohati tundus, et töö on käinud võistlejatele üle jõu. Võib-olla oleks edaspidi otstarbekas nii suuri võistlusi korraldada kahes voorus. Siis jääb töö põhjalikum viimistlemine teise vooru pääsenutele, kes tulevad sellega ka toime. Lõpuks jäi sõelale kuus tööd, millest viis said ka auhinna.

Võidutööd

Kolmanda koha saanud töö „Õigluse õigus” oli korrektse siselahendusega, seejuures aga põhjendamatult monumentaalne ja agressiivne ning komplitseeritud, raskepärase ja raskesti teostatava ja hooldatava fassaadilahendusega. Väga põhjalikus teise koha töös „Arusaam” puudus just see miski, mis oleks teinud sellest riigi esindushoone. Mitmete fassaadimaterjalide kasutamine lõi suure anonüümse büroo- või ärilinnaku mulje.

Võistlus käib ikka võistlejate vahel ja žürii teeb valiku esitatud tööde hulgast. Siin eristuski väga selgelt võidutöö, mis on tasakaalukas ja esinduslik-asjalik, mitte ähvardav-karistav. Lahendus on nii arhitektooniliselt kui funktsionaalselt terviklikult läbi töötatud. Intelligentse vormi ja fassaadikäsitlusega hoone maht on kompaktne ja ühtlasi õhuline ning respekteerib ja täiendab linnaruumi konteksti. „Peenetundeline, stiilne vormi ja materjali tunnetatud esteetiline loogilisus teeb hoonest märgilise tähendusega objekti ega sea kahtluse alla, et tegemist on enama kui tavapärase büroo või ärihoonega,” on sedastatud žürii lõpp-protokollis. Eksperdid leidsid töös küll ka palju puudusi, kuid pole kahtlust, et töö käigus muutub nii hoone ise kui ka esialgne ruumiprogramm ja väljavalitud töö autorid on võimelised selle kõik realiseerima.

Tulemuste väljakuulutamisest möödunud nädala jooksul on võidutööd juba ka kritiseeritud. Näiteks Argo Ideon on Postimehes nimetanud võidutööd külili paragrahviks, mis tema nunnumeetrit ei kõneta. Rääkimata anonüümsetest kommentaatoritest, kelle meelest on kõik uus üks mõttetu ajaraisk ja nõukalik betoonmonstrum. Sageli tekib mul küsimus, kas on olemas tänapäeva arhitektuuris ka midagi rahvuslikku või „eestilikku”? Kui ma vaatan pilte arhitektuuriajakirjades, siis panen eksimatult pihta, kui tegu on soome arhitektiga. Sama lugu on taanlastega, kuigi Bjärke Ingels on siin viimasel ajal vee segi ajanud. Saksakeelse kultuuriruumi arhitektuuri iseloomustab rõhutatud asjalikkus, Austria ja Šveitsi maju kohaspetsiifilisus ja lausa pühalik suhtumine materjali, detaili ja konstruktsiooni. Millised on need tunnused, mis peaksid ühendama meie maju, esindushooneid ja loodavat keskkonda laiemalt? Või on praegusel üleilmastumise ajal see küsimus üldse kohatu? See on aga juba eraldi pikem teema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming