Maja, nagu teile meeldib

Kõik tundub kinolik, teatrile kohaselt saab siiski riided ära anda ja popkorni ei müüda. Kui moest laenata, siis Nukus valitseb casual, ilma šikita.

TRIIN OJARI

Nukuteatri juurdeehitis, arhitektid Risto Parve, Diana Taalfeld, Kai Süda ja Kristo Kaskpeit (Karisma), sisearhitektid Maile ja Eliina Grünberg. Lai tn1 teatrimaja uuendatud sisekujundus Britt Urbla Keller.

Nukuteatri juurdeehitise diagonaalis jooksev, lehvikukujuliselt tagasiastuv fassaad nagu kardaks veidi naabreid ja muutub Laia tänava poolt tulijale nähtavaks sammhaaval.

Piia Ruber

Teater ja sellega kaasas käiv teatri­maagia, iha ainult siin ja praegu saadava emotsionaalse kogemuse järele on visa kaduma, ehkki nüüdisaeg oma kõigilt ekraanidelt tambib meisse visuaalial ja vahendatusel põhinevat maailma. Teatrielamus on ehtne, ehkki tegelikult pole teatris ju miski ehtne. Teatritegemine eeldab ka teatud ruumi ja selle ülesehitust, aastasadadega settinud kokkuleppeid: milline on saal, kus asub publik ja kuidas avaneb lava, kui paksud on vaibad ning mis karva sametkattega toolid, kas etenduskunstide erilisust peab toetama eripärane, luksusest raske interjöör või on laval toimuva taustaks lihtne ja neutraalne nn must kast, kus tehnoloogia on alasti ja kõike saab kohaldada. Teatri ruum dikteerib teatriskäimise tseremoonia, kus fuajeed ja trepistikud muudavad publiku vaatemängu osaks ning kogu maagia tehniline külg on varjatud keerukasse lavatagusesse maailma, mis tihti suuremgi kui avalik pool. Etendust ümbritsev füüsiline ruum on lahutamatult seotud publiku kogemusega, see on nii vaataja kui ka lavastuse raamiks.

Ehkki ei ole enam kohta, kus teatrit teha ei saa – levinumad on eri tüüpi black-box’id, hüljatud tööstushooned või vabaõhulavad –, on teatri kui institutsiooni tähistajaks enamasti ikka hoone, tavaliselt ajalooline ja arhitektuuriliselt väärtuslik maamärk kesklinnas. See kindlasti ei kehti vaid teatrite puhul – institutsionaalne kultuur on laiemalt seotud betooni, ruumi- ja sümbolivajadusega. Riik ja kulka koostavad majajärjekordi, suunised on aastateks paigas, aga alati on ka väiksemaid vaheletrügijaid ja edukaid uustulnukaid. Ruumi abil defineerivad kultuuritemplid nii iseend kui ka oma suhet publikuga, ruum on võti, mis külastajale kätte antakse.

Nukuteater vanalinnas

Kui ehitatakse uut teatrimaja vanalinna ja Nukuteatrile, siis milline see ruumivõti peaks olema? Ootuspäraselt laste- ja noortepärane (mida see siis iganes ei tähenda), mänguline ja kindlasti kiiksuga? Nuku kolis vanalinna Laia tänava nurgapealsesse majja juba 1955. aastal ja on oma maja ja imagot järjepidevalt muutnud, vastavalt sihtgruppide laienemisele (lisaks lastele ka teismelised ja täiskasvanudki) ning vajadusele ruume uuendada ning pindu juurde hõivata. Nuku XX sajandi algusaastaist pärinev aadliklubiks ehitatud maja (arhitektid Nikolai Thamm noorem, Arthur Hoyningen-Huene, 1904–1907) on loodud esinduslikus ja vormikülluslikus meeleolus, arhitektuurilisi rütme, pidulikkust ning ehiselemente on nii palju, et saabujal ei jää kahtlust maja erilises otstarbes. Historitsistlik, neostiile kergelt omavahel ühendav maja on näitlemisele sobiv koht, ajalooline kest annab teatrile traditsioonilisele vormile toetuva legitiimsuse ning kinnistab teatriskäimise klassikalise ruumitseremoonia: kõrged fuajeed, laiad trepid, uhked vitraaž­aknad ja lühtrid. Ajalooline maja on alati ruumiline lisaväärtus, tekitab teatud ebapraktilise ülejäägi, teist­suguse kohalolu, tõmbab sellisena tähelepanu ja on loomulikult asendamatu tegur praeguses lugude jutustamisele orienteeritud infovahetuses. Nii näiteks on üks lugusid see, et samas kohas, Lai tn 3, asus XIX sajandi alguses esimene Eesti kutseline teater – Tallinna teater, mille kauni saali kujundas Carl Ludvig Engel, toonane Tallinna ehitusmeister, kes töö vähesuse tõttu peagi Eestist lahkus ja pälvis kuulsuse Helsingi linnaarhitektina. Maja põles kahel korral ja taastati iga kord uuel kujul, ka nüüdne põhiosas 1907. aastast pärinev ilme on mitme ümberehituse tulemus (näiteks hoovipoolne, nüüd maja sisse jäänud trepikoda arhitekt Artur Pernalt, 1927). Kunagist teatrisaali siiski üles ei ehitatud ja selle asukohas maja Nunne tänava poolsel küljel oligi kuni nüüdse ehitiseni tühi, tänavast müüriga eraldatud hoov. Nuku maja on alati olnud avalikus kasutuses, kas klubi, kontserdi- või peosaalina, nõukogude noorte keskmajana ja pärast juba riikliku nukuteatrina, nüüd on lisandunud ka muuseum. Turistilõksuks muutunud vanalinnas pole vähetähtis seegi, et nukuteater toob siia ka kohalikku rahvast.

Neutraalne ja asjalik

Nukut on sel sajandil uuendatud mitmel korral: 2001–2003 said Koko arhitektide „kõike-mängulist-korraga-ja-palju” projekti järgi uue ilme publikuruumid ja saal, ekraanid põrandas ja udusuled lampides pakkusid kaua kõneainet. Kolm aastat hiljem ehitati sisehoovi ajutine vabaõhulava ja Nunne 8 majas avati 2010. aastal nukumuuseum. See järkjärguline laienemine toimus vastavalt võimalustele ning muinsuskaitse lubamistele, teadupärast on ajalooliste hoonetega kompleksis igasugune juurde- ja ümberehitamine ootamatuid karisid täis protsess. 2013. aasta juunis välja kuulutatud Nuku juurdeehitise avalik arhitektuurivõistlus oli järjekordne täiendus majale, mis seekord ka väliselt kõige silmahakkavam – uusehitus vanalinnas on ülimalt harv nähtus, mida toimetatakse asjaomaste võimude kullipilgu all ja provokatsioonideks siin ruumi pole.

Maile Grünbergi punamustast sisekujundusest jääb domineerima must, üksikute detailidena tulevad esile näokujulise seljatoega toolid.

Ilmar Saabas / Ekspress Meedia / Scanpix

15 töö seast valiti võitjaks Karisma arhitektide (autorid Risto Parve, Kai Süda, Diana Taalfeld ja Kristo Kaskpeit) projekt märgusõnaga „Nagu Teile Meeldib”. Teise koha pälvis OÜ Stuudio Tallinn ning kolmanda arhitektuuribüroo Salto. Arvata võib, projekti valikul tehti kompromisse, sõelale jäi võimalikult neutraalse käekirjaga, asjalik ning olemasolevat pigem täiendav, mitte iseseisvat puänti kandev maja. Tõsi, olemasolev Nuku maja on niigi eriline, muinsuskaitse nõue säilitada Nunne tänava poolne mitte nii eriline müür elimineeris võimaluse elavaks tänavafassaadiks ning ülesannegi oli pigem utilitaarne: lava, tehnika ja abiruumide paigutamine üliväiksele hoovialale. Siiski lasti käest võimalus vanalinna rajada maja, mis poleks pelgalt taustaks, vaid määratleks oma asukoha julgemalt – oleks ka ruumiteater iseenesest, täis mängu ja müstikat. Karisma lahendus on kahtlemata aus olude kaardistus: ehitusjooned nii, nagu piirangud lubavad, keldrikorruse kohati ebamugavad ruumid arvestavad väljakaevatud keskaegsete keldrite ja kaevudega, kõik tehnilised ruumid ning kommunikatsioonid on osavalt pakitud paksudesse müüridesse, pressitud katusealusesse või vastu välisseina. Maja diagonaalis jooksev, lehvikukujuliselt tagasiastuv fassaad nagu kardaks veidi naabreid ja muutub Laia tänava poolt tulijale nähtavaks sammhaaval, ettevaatliku viipega.

Lava asetamine tänavaga paralleelselt andis võimaluse jätta tänavaküljele ka fuajeed, mille aknad loovad maja näkku vajaliku rütmi ja elavuse – ilmselt mõjusid teised arhitektuurivõistluse auhinnatööd liiga tummade kastidena. Muide, nii võidutöö kui mitmed teised osalejad pakkusid vastukaaluks kokkupressitud ruumidele allkorrustel katusele suurejoonelist terrassi avalikus kasutuses kohvikuga. Tehniliste piirangute tõttu jäi see siiski ära, väike suitsurõdu töötajatele katusel siiski on. Uus sissepääs Nunne tänavalt läbi kitsa eesaia loob teistsuguse meeleolu, rahuliku läbimineku ühest ruumist – aktiivsest tänavamelust – teise, teatri omasse. Peagi lisandub müürile ka protsenditeos – Varvara Guljajeva ja Mar Canet Sola vasest katusepoisid. Uus fuajee on logistiline sõlmpunkt, siia avanevad pääsud uude, 422 kohaga Ferdinandi saali, poodi, vanasse ossa jäänud garderoobi ning teeots nukumuuseumi. Veidi orienteerumist siin on, segadusse ajab nii välisuste suur arv (kõigil noolega silt juhatamas muudkui järgmise juurde) kui ka kahe maja liitumisel tekkinud ringmäng läbi uute ja vanade avade. Liigset luksust pole kusagil, kõik on moodsalt asjalik, torud-kaablid eksponeeritud, viimistlusmaterjalid pigem praktilised kui emotsionaalsed. Maile Grünbergi loodud punamustast sisekujundusest jääb domineerima must, üksikute detailidena tulevad esile näokujulise seljatoega toolid ning nurgelist pead meenutavad lauad-pukid fuajees. Lagi on kord mänguliselt laineline, kord sakiline, saaliski on lihtsate valguse- ja värvivõtetega kiirelt „ägedus” saavutatud – teater ju, mängu ja kulisse peab olema. Millegipärast tundub kõik kinolik, teatrile kohaselt saab siiski riided ära anda ja popkorni ei müüda. Kui moest laenata, siis Nukus valitseb casual, ilma šikita. Parem ongi, sest nagu eespool kirjeldatud, dikteerib ruum meeleolu ja etiketi, Nukus on aga kõik, nagu teile meeldib – kui laenata Karisma võidutöö pealkiri omakorda Shakespeare’ilt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming