Majaraamatud – ühtne tervik ja väärikalt hoitud detailid

Yoko Alender

Tallinna maja. Hoonetüübi areng ja säästev uuendamine. Koostanud Mark Sepp (ajalooline osa) ja Tallinna kultuuriväärtuste amet. Välja andnud Tallinna  Kultuuriväärtuste Amet, Tallinn 2008, II parandatud trükk 2010. 33 lk.          Lenderi maja. Hoonetüübi areng ja säästev uuendamine. Koostanud Anni Martin ja Tallinna kultuuriväärtuste amet. Välja andnud Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Tallinn 2009. 37 lk.          Funktsionalistlik maja. Eramu ja väike kortermaja. Koostanud Monika Eensalu ja Tallinna kultuuriväärtuste amet. Välja andnud Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Tallinn 2011. 45 lk.          Tallinna kultuuriväärtuste ameti miljööalade  osakonna eestvedamisel on viimase kolme aasta jooksul antud välja kolm nn majaraamatut: „Tallinna maja” (2008), „Lenderi maja” (2009) ja „Funktsionalistlik maja” (2011). Kahe esimese raamatu (nimetagem neid bukletimõõtu formaadile vaatamata mahuka sisu tõttu siiski nii) ühine alapealkiri „Hoonetüübi areng ja säästev uuendamine” viitab autorite põhieesmärgile tutvustada majatüübi ajaloolist kujunemist ja anda juhised nende väärikaks  korrastamiseks, korrashoiuks ja uuendamiseks. Raamatute vajalikkus on ilmne, veenev on ka käsitletavate hoonetüüpide valik: Tallinna maja on ilus sissejuhatus, Lenderi maja on kõige iseloomulikum Tallinnas esinev ajalooline majatüüp (vanalinn välja arvata) ja funktsionalistlik eramu on sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal sündinud ja tänaseni eestlase oma-maja-unistuse elav kehastus.    

Need kolm hoonetüüpi on viimase sajandi jooksul selgelt mõjutanud ja kujundanud Tallinna arhitektuurset ilmet ja identiteeti. Oma argisuses (võrreldes nt kirikute või avalike hoonetega) on need elamutüübid saanud seni aga teenimatult vähe tähelepanu. Kortermajade korrashoid oli nõukogude ajal majavalitsuste,  taasiseseisvunud vabariigi ajal aga tihedalt vahetuvate omanike korraldada. Viimasel ajal on paljuski tänu miljööalade osakonna tööle, ent kindlasti ka üldise teabe ja võimaluste kasvu tõttu nende korrastamisel juurdumas varasemast õigemad võtted. Kõnealustes raamatutes tutvustatakse kümne aasta jooksul välja kujunenud, tegelikult aga juba sajandivanuseid vahepeal unustuses olnud käsitöö- ja ehitusvõtteid – head tava miljööalade vanade  majade korrashoiuks. 

Elu on näidanud, et üsna loomulik on küsimus: miks me ikkagi peame säilitama ja hoidma neid sageli ebamugavaks osutunud vanu maju? Säilitada ju võib, kui omanikud soovivad, aga milleks kujundada veel reeglid ja kehtestada  häirivad piirangud? Kas ei piisa muinsuskaitse professionaalsest tegevusest hoolikalt välja valitud pärlite osas? Kutsume majaomanikke pigem üles end harima ja kultuuripärandit korrastama? Kas agulid, kust vähemalt kaht esimest majatüüpi enamasti leiab, on üldse kultuuriväärtus, mida nii ulatuslikult ja organiseeritult kaitsta? 

Nendele tihti kõlavatele küsimustele ei ole tegelikult lihtne vastata. Kõige selgem ja lihtsam on näide elust enesest: Kalamaja, Pelgulinna,  Uue Maailma jt miljööalade populaarsus elamispiirkonnana, neis piirkondades tekkinud kohapealne initsiatiiv ja ka kinnisvara hinna tõus tõestab, et ajaloolisi terviklikke elamupiirkondi ja maju tõesti hinnatakse koduna. Analüüsides miljööalade fenomeni mitmetahulisemalt, tuleb Tallinn asetada esmalt rahvusvahelisse konteksti, mis aitab meil paremini mõista oma eripära ja olemust. Tallinna erinevus teiste suuremate Euroopa pealinnadega  võrreldes seisneb ehk Tallinna kompaktsuses ja mitmekesisuses. Sümpaatne on Eesti Arhitektuurikeskuse poolt EA Si turismiosakonnale tutvustatud identiteedianalüüs, kus jääb kõlama, et tervikuna saab Tallinna identiteeti käsitleda kui ajastute saarestikku: unikaalset mosaiikset kooslust, kus ajaloolised kihistused ning arhitektuurselt väga erinevad mahud omavahel põimuvad ja vahelduvad suhteliselt väikesel maa-alal, moodustades siiski selgelt  hoomatava, kompaktse, ent koloriitse terviku. Terviklikult säilinud Tallinnale iseloomulikud puitasumid ümber vanalinna ja city on oma ulatuselt ainulaadsed kogu Euroopas. Märkimisväärne on ka nende kultuurilooline, ühiskonna arengut kajastavat roll: esimese tööstusrevolutsiooni ajal ja selle järel terviklike kvartalitena ehitatud ja tänaseni säilinud puitasumite piirkonnad on kultuuriline jälg eestlaste linnastumisest. Kummalisel moel on ka  tänapäeval just siin hoo sisse saanud n-ö uus linnastumine ja ühiskonna arengus olulist rolli kandvad kodanikuliikumised, mis seavad rõhu just oma elukeskkonna ja tegevuse teadvustatud väärtustamisele. Ju siis on siin neid väärtusi või vähemalt nende algeid, mida kalliks pidada ja edendada: kesklinna lähedus, rohelisus, asunike identiteetide paljusus, kuigi arhitektuurselt või linnaehituslikult domineerib ühtsus, piirkonna identiteet. Võib väita, et just mitmekesisuses  seisnebki meie linna ja kultuuri rikkus, ent ruumiliselt on oluline, et väiksemates kvartaalsetes üksustes säilib terviklikkus ja teatav homogeensus – see, mis teeb Kalamajast Kalamaja ja Nõmmest Nõmme. Ilmselt on see üks neid väärtusi, mille tõttu kiputaksegi nendesse piirkondadesse. 

Kui naasta nüüd ametkondlike ülesannete juurde, siis võib öelda, et kui muinsuskaitse asi on ennekõike üksikobjektide kaitsmine, siis miljööalade osakond tegeleb nende terviklike piirkondade ja kvartalitega, mis kujundavad jõuliselt Tallinna nägu ja olemust, selle miljööga, mida paljud meist hindavad, mis on Tallinnale omane. Kõnealune majaraamatute sari on abivahend ja ohtra pildimaterjaliga inspiratsiooniallikas vana maja korrashoiul.       

Kokkuvõtvalt täidavad majaraamatud kolme eesmärki. Esiteks kultuuriloolist: käsitletud majatüübid on peatükk Eesti arhitektuuri ajaloost, eestlase linnastumise ajaloost. Toon mõned lihtsad värvikad näited. Voldemar Lender,  kelle järgi üks majatüüp on oma nime saanud, oli esimene eesti soost Tallinna linnapea, kelle eluajal kerkis eeslinnadesse massiliselt just seda tüüpi puidust tööliselamuid. Tallinna maja on oma kivist trepikoja ja puidust kehaga tüüpiline sõjaeelne Eesti keskklassi kortermaja, millel on hulgaliselt variatsioone: kombineeritud on materjalidega, soklikorrusel võivad olla teeninduspinnad, uhkemate majade katusekorrusele on ehitatud rõdu. Oma ülesehitusega  inspireerib see hoonetüüp ka tänapäeval. XX sajandi kolmekümnendatest pärit funkeramu on aga omaette fenomen, mis võiks algupärana pakkuda huvi kõigile ühepereelamu temaatika uurijatele, ka neile, kelle sümpaatia kuulub tänasele valgele n-ö neofungile. Majaraamatud pakuvad mõnusat lugemist. Ei laskuta päris ajaloo peensustesse, vaid antakse pigem hea ülevaade majatüübi kujunemisloost ja asetatakse selle kultuuriloolisse konteksti.   

Teiseks on majaraamatutel käsiraamatu funktsioon nende majatüüpide omanikele ja elanikele. Põhjalikult, hoone osade kaupa, on käsitletud ehitusmaterjale ja -võtteid, mida hoone renoveerimisel kasutada ja milliseid vältida; tutvustatakse ajaloolisi tavasid ja selgitatakse uute materjalide eeliseid ja probleeme. Samuti räägitakse raamatus näiteks koloriidist  ja värvitüüpidest, detailidest ja muidugi akendest, ustest jne. Samuti valgustatakse interjööri ja hoovide kujundamise printsiipe. Raamatutes on esitatud üldised soovitused ja nõuded, vastavalt majatüübile on spetsiifilised kohad ka eraldi välja toodud koos näidetega joonistel või fotodel.         

Kolmandaks on raamatud abiks hoonete projekteerijatele. Tegemist on küll laialt levinud majatüüpidega, ent siiski ei ole arhitekt, kui tal just endal spetsiifilist huvi ei ole, vana maja renoveerimisega enamasti kokku puutunud. Buumiaegse edu ajal leidus rohkem tööd uute majade projekteerimisel, mis köidab loomingulist arhitekti rohkem kui vana korrastamine.  Kohmakate lahenduste vältimiseks on aga professionaalne projekt hea renoveerimistöö alus. Seda nõuab ka ehitusseadustik ning sellega välditakse ka vigu, möödarääkimisi, ümbertegemisi ja sellega seotud mõttetuid kulutusi.       

Veel üks teema, mis seostub nende raamatutega ja köidab arhitektide tähelepanu, on juurdeehitused ja miljööalade uued hooned. Majaraamatud pakuvad siinkohal mõningaid hästi õnnestunud lahenduste näiteid. Kindlasti  on uute majade sobitamine ajaloolisse konteksti teema, mille puhul ei kao kunagi teatav subjektiivsus. Seda enam on hea, kui sel teemal diskuteeritakse. Need väiksed raamatud aitavad asjaosalistel end hõlpsasti ajaloolise ja ehitustehnoloogilise kontekstiga kurssi viia.     

Skandinaavias, kust me ikka armastame eeskuju võtta, on vana maja teemaga nii professionaalsel kui ka isetegemise ja käsitöö tasemel teadlikult tegeletud kogu see aeg, mil meil siin oli majavalitsuste aeg. Tundub, et seal välja kujunenud tugev traditsioon hoiab kultuuripärandit ka ilma konkreetsete keeldude ja piiranguteta, samuti on seal ilmunud mitmeid häid majatüüpide ajalugu ja ehitusvõtteid käsitlevaid raamatuid. Rõõm on aga tõdeda, et üha  enam vanu maju Tallinnas korrastatakse väärikalt. „Tallinna maja”, „Lenderi maja” ja „Funktsionalistlik maja” on kindlasti abiks meie oma hea tava kujunemisel ja juurdumisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming