Millest räägib seekordne Eesti ekspositsioon Veneetsia arhitektuuribiennaalil?

Tüüne-Kristin Vaikla

XIII Veneetsia arhitektuuribiennaali konkurss
 
I preemia pälvis töö „Aeg”, autorid sisearhitektid Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaikla, fotograaf Ingel Vaikla, arhitektid Ivar Lubjak ja Verionika Valk ning disainer Maria Pukk.
 
II preemia pälvis töö „Aja pulss”, autorid kunstiteadlane Mait Väljas ja arhitekt Andro Mänd.
 
Ergutuspreemiad: „Made in Champs Elysées”, autor Villem Tomiste, kaasautorid Marian Kivila, Reedik Poopuu ja Maia Tüür; „Makrorajoon”, autorid Ott Kadarik, Mihkel Tüür ja Kadri Semm; „Re-grounding”, autorid Terje Kallast ja Urmas Luure, Kadri Kallast ja Karin Hallas-Murula.

Tüüne-Kristin Vaikla: Seekordse arhitektuuribiennaali kuraator on Briti arhitekt David Chipperfield, kes on selgitanud näituse teemat „Ühisosa” („Commond Ground”) järgmiselt: „Osalejaid julgustatakse suhestuma teiste autorite ja teiste töödega. Seda laadi koostöövorm võib hõlmata nii tavapärast kui ka provokatiivset suhtlust. Soovime näidata arhitektuuripraktika ja -teaduse rikast kultuurilist külge, mida mõjutavad ka teised elualad. On aeg, mil ülistatakse arhitektide üksiktöid, kuid arhitekti eriala ja koht ühiskonnas on jäänud tagaplaanile. Selles osas võib väljendada nii vaimustust kui muret.”

Veneetsia biennaal annab suurepärase võimaluse ka Eestile kaasa rääkida tänase arhitektuurimaailma olulistel teemadel. Meie näituseprojekt käsitleb väärika modernismipärandi hääbumist, mida soosivad majandusolud ning mängud planeeringutega poliitilistes tõmbetuultes. Miks hüljatakse vaid mõnikümmend aastat toiminud suurepärane ning tunnustatud ehitis? Kõik, mis ei leia kasutust, hävineb. Eestimaal seisavad hüljatuna suurepärase modernistliku arhitektuuriga kolhoosikeskuste peahooned, kultuuri-, puhke- ja koolimajad, mille autorid on eesti tuntud arhitektid ja sisearhitektid nagu Valve Bormeister, Toomas Rein, Raine Karp, Peep Jänes, Aulo Padar, Helle Gans jt.

Eesti ekspositsioon püstitab Veneetsias küsimuse: kui pikk on hoone eluiga? Seesama teema puudutab arhitektuuripärandit suuremal või vähemal määral kõikjal maailmas: lagunev Le Corbusier’ parlamendihoone Chandigaris, Eduardo Souto de Moura Cinema House Portos on tänaseks kattumas grafitiga jne.

Ühe hoone, linnahalli näitel (arhitektid Raine Karp, Riina Altmäe) rullub lahti pikem lugu. Monumentaalne ehitis toimis vaid paarkümmend aastat ning seisab nüüd XXI sajandil DoCoMoMo kaitse all peaaegu tühjana. Aeg on seiskunud hoones, omaaegne küte undab ja kell tiksub … Täna kasutatakse seda veel narkokoerte õpetamiskoha ja politsei katsepolügoonina, ehk ka päikesetõusu nautimiseks.

Me tahame kirjeldatud drastilise olukorra tõlkida biennaali tarvis poeetilisse visuaalsesse keelde. Ekspositsiooni elamuslikku kogemust mõjutavad linnahalli originaalelemendid ja audiovisuaalne lahendus. Algne ametlik, n-ö suurejooneline hoone kasutusdiapasoon on vastandatud hiljutiste omanäolise isetekkelise tegevusega aitamaks vaatajal ära tunda analoogseid nähtusi omaenda linna- ja kultuuriruumis, suhestuda sellega.

Pikemas perspektiivis ei ole olemas igavesi hooneid. Tänases maailma majanduskriisis ei ole kuigi rentaabel hüljata maju, millel on suurt joont ning piisavalt potentsiaali. Selleks et säilitada, tuleb muuta. Rekonstrueerimine eeldab arhitektuuri väärtustamist. Eestis on muinsuskaitse all tunduvalt rohkem hooneid kui Põhjamaadel, see aga ei taga iseenesest veel hoonete säilimist. Kõik, mis ei leia kasutust, hävib. Kõik, mida ei saa turustada, hääbub pikapeale, sealhulgas ka sotsiaalsed suhted. Kuidas leida hoonele uus kasutus?

Ümberehituse käigus, ruumile uue kasutusvõimaluse otsingul muutub ehitise identiteet. Ümberehitus võib ulatuda äärmuslikest asendustest delikaatse restaureerimiseni, see võib olla ajutine või püsiv, pinnapealne või süvenev, avardav või ahendav. Ajalooline hoone on kui kunstiteos, millega saab suhestuda. Rekonstrueerimine ehk ideaalis kohanemisvõimeline taaskasutus on tõestanud, et uues kasutuses toimivad vanad hooned sageli paremini kui tänapäevased, teadlikult maja funktsioonist lähtuvalt projekteeritud ehitised.

Milline on riiklik roll väärt hoonete säilimisel ja kasutuses hoidmisel? Riik, arhitektkond ja meedia saavad kujundada avalikku arvamust. Arhitektuur kui elav organism transformeerub pidevalt arhitektide ja ehitajate jõupingutuste tulemusena, selles kajastub nii ühiskonna kui ka kultuuri areng.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming