Millises keskkonnas saab väärikalt vananeda?

Heili Volberg-Raig: „Praegu on paras aeg seenioride maju propageerida: kui neist rääkida, peab olema ka midagi ette näidata.“

MARGIT MUTSO

Vananevast ühiskonnast on räägitud aastaid. Juttu on olnud ka keskkonnast, mis toetaks vana inimest nii, et ta saaks oma eluga iseseisvalt hakkama: vanemaealisele elanikkonnale mõeldud elamutest, füüsiliste takistusteta linnatänavatest, teenuste ja ühissõidukite käepärasusest jne. Viis aastat tagasi tegi arhitektide liidu seenioride sektsiooni juht Heili Volberg-Raig ettepaneku külastada Helsingi nn hooldemaju, et need ideed ka Eestisse importida. Tookord sai soomlaste palveilukoti’dest ka Sirbis kirjutatud.* Mõni aeg tagasi kerkis vanadele mõeldud elamute teema taas päevakorda. Räägitud on neist päris palju, oma viisteist aastat, jutust kaugemale ei ole aga jõutud. Mis seals ikka, räägime edasi.

Istusime Heili Volberg-Raigiga kaunil sügisesel teadmistepäeval Nõmme ujulate juures kohvikus ja arutasime taas seda teemat, üks 90+ ja teine 50+.

Sa elasid kunagi Maarjamäel, nüüd elate mehega Mustamäe ja Nõmme piiril, paneelelamus. Kas see muutus hingele raske polnud?

Maarjamäel jalutasin ükskord koeraga, tegin ringi mööda Kose teed ja nägin arhitekt Peeter Tarvast. Tervitasime, ajasime juttu ja tookord ta tunnistas: „Jah, pärast seda, kui oled 70 saanud, hakkab jõud raugema“. Nii see on.

Oli muidugi raske. Ma elasin majas, suure krundi ja ilusa aiaga. Sain pikka aega hästi hakkama, aga lõpuks ei jaksanud enam – ei jõua kõike korras hoida. Praegu oleme korteris, varsti käib ka see üle jõu: koristamine, aknapesu jne. Ma ei räägi ahiküttest, see on paljudele eriti raske probleem. Aga isegi kui kõik on justkui korteris olemas, siis pikkamööda hakkab selline tühine asi nagu koristaminegi üle jõu käima.

Kolimine on paratamatu. Sellega tuleb leppida.

Heili Volberg-Raig: „Meie hooldekodud on enamasti linnast väljas. Mina tahaksin aga olla Tallinnas, kultuurieluga kursis, käia teatris, kontserdil, näitustel, aeg-ajalt Helsingis.“

Margit Mutso

Kuidas sulle Mustamäe keskkond sobib?

Me elame kolmandal korrusel, lifti ei ole. Üldiselt pole häda, aga kui tulen järelveetava ostukotiga, siis pean aste-astmelt upitama. Aga muidu on siin hästi, väike toidupood on lähedal, ehkki ma käin rohkem Nõmme turul, raamatukogu on lähedal, mitte küll parima valikuga, aga jutukaid laenan sealt, ajalehed on ka kõik olemas ja kõige tähtsam: siin on hea ühendus teiste linnaosadega, bussipeatused on lähedal. Ega me enam autoga palju sõida. Nõmmel on terviserajad, suur park on siinsamas.

Sa teed tervisesporti?

Kepikõndi teen. Meres armastan ujumas ka käia.

Oled sa arvutikasutaja, käid internetis?

Jah, pidevalt. Ainult e-kirju ei taha väga saata, silmad on nõrgad.

Kas sind Mustamäe modernistlik keskkond ei häiri? Minus on need n-ö mäed lapsest saati võõristust tekitanud.

See on praegu paratamatus. Me oleme Nõmme külje all, Mustamäe äärealal. Sõidan Mustamäelt lihtsalt läbi.

Oled vanade elamise teemat üsna pikka aega uurinud, seeniorarhitektidega aastate jooksul mitmeid vanade­kodusid külastanud. Mis mulje on Eesti vanadekodudest jäänud?

Eks neid ole igasuguseid. Meie hooldekodud kahjuks ei kutsu küll väga … Mõni koht on eriti nukker: üksteisele võõrad vanainimesed on ühes toas, igaühel küll oma voodi, öökapp, mõned riidepuud … Mäletan üht neljakohalist tuba: üks naine oli kodus, vaatas aknast välja, kittel seljas, meile tähelepanu ei pööranud …

Kohila lähedal mäletan üht kena hooldekodu, mida seenioride sektsiooniga külastasime, seal olid ka üheinimesetoad. Tookord, aastaid tagasi, maksis see 700 eurot kuus, väga soodne. Aga selle koha puudus oli see, et ta oli Tallinnast kaugel. Villa Benita on väga luksuslik, aga see on samuti Tallinnast väljas. Mina tahaksin olla Tallinnas, olla kultuurieluga kursis, käia teatris, kontserdil, näitustel, aeg-ajalt Helsingis. Ma külastan aastas mitu korda Helsingit. Sealses arhitektuurimuuseumis käin tihti.

Kas seal on huvitavamad näitused?

Jah, aga vahel tahaks lihtsalt nautida viisakat teenindamist. Ahto Lobjakas kirjutas kunagi, et Euroopa algab Helsingist. Minu meelest on see tõsi.

Sa pead silmas inimesi ja teeninduskultuuri?

Linnaruumi ka. Helsingi meeldib mulle. Mitte ainult vana, ka uus: rajoonid ehitatakse terviklikult välja. Meil on mõni vaba koht ja sinna ehitatakse, kuidas juhtub. Tänavad on Helsingis korras, jalgratturid on inimestest eraldatud. Tallinnas on mõnikord hirm surma saada, kui mõni rattur lähedalt mööda kihutab. Kõnniteede olukord on siin ka väga vilets. Lausa häbiväärne.

Kas on veel midagi, mis sind Tallinna linnaruumis häirib?

Ei, üldiselt saan ma hästi hakkama. „Linnaruum“ on nüüd väga moodne sõna, ega ma sel teemal palju kaasa rääkida ei oska.

Ma mõtlen linnaruumile päris palju. Näiteks tänavatele. Meil on vananev ühiskond, aga tänavaruumis pole sellega arvestatud.

Mida sa siis muuta tahad?

Juba mõtlemist: tänav ei ole pelgalt ühendustee punktist A punkti B. Tänav peaks olema ka meeldiv kulgemisrada, ajaveetmise, uitamise koht. Puudu on pingid, joogikohad, tualetid jne, liikumistee on pidevalt katkestatud äärekivi või treppidega. Näiteks Vabaduse väljakult Toompeale lähevad ainult trepid. Isegi Vabaduse samba juurde ei pääse, kui treppidest üles ei saa.

Mulle on kogu Vabaduse väljak arusaamatu. Milleks kõik need trepid? Aga ei, muidu ma ei nurise. Vanalinn mulle väga meeldib.

Mina nurisen küll. Lähed Raekoja platsile, tahad niisama olla, inimesi vaadata, aga istuda pole mujale kui kohvikusse. Aga kui ei taha ei süüa ega juua? Või pole selleks raha? Ma ei saa aru, miks tehakse vanalinna ikka veel äärekiviga kõnniteid. Kogu vanalinn on jalakäijate ala ning kui auto seal liigub, siis peab sellega arvestama. Keegi nagu ei mõtle sel teemal.

Aa, üks nurin on mul siiski: uued trammid peatuvad tihti sellistes kohtades, kus on trammile minnes kõrge aste, ei ole platvormi. Isegi mul, kes ma olen üsna hästi treenitud, on raske trammi astuda, rääkimata nendest, kes kepi toel liiguvad.

Mulle tundub vahel, et ütlus „arhitektuur on vanade (meeste) kunst“ peab paika. Näiteks linnaruumi võistlustel on väga suur osa n-ö wow-efektil, aga väikesed vajadused kui teisejärguline asi jäänud märkamata.

Ma pole sellele mõelnud.

Räägime siis elamutest. Viis aastat tagasi käisime Helsingis Hoiva Viikki palvelutalo’s, eesti keeles võiks öelda „hooldemaja“. Tookord olid sa selle külastuse eestvedaja. Meenutame seda maja veel korra, sest meil oleks soomlastelt kindlasti üht-teist üle võtta.

Ma sattusin selle ehitise peale nii, et nägin Soome arhitektide liidu uudistelehes selle hoone võistlustulemusi. See majatüüp on vahelüli vanadekodu ja tavaelamise vahel. Kas keegi läheb hea meelega vanadekodusse? Ei lähe. Me nägime tookord Helsingis seda suurt kompleksi, kus olid korterid vanadele, kes saavad ise veel hakkama, aga sealsamas oli ka võimalus järgmiseks eluetapiks, kui ei saa üldse enam endaga hakkama ja on vaja pidevat hooldamist.

Vaatasin tookord seda kompleksi ja see tundus mulle natuke ehmatav. Ei olnud päris see koht, kus tahaks elada. Seal oli küll väga palju mõeldud eakate vajadustele, alates ühisruumidest, kohvikust ja invaliididele käepärastest mööblisüsteemidest kuni paanikanupuni, aga nagu väga ei olnud see koht, kus tunneks ennast koduselt …

Ega ei olnud küll. See väiksem, kuhu me sisse ei pääsenud, Töölö hooldemaja, see on parem. Vaatasin selle plaane: all on bassein, võimlemiskohad jne. Ma elaksin hea meelega sellises eraldi väiksemas seenioride korterelamus, mis on ühissõidukite peatuse ligidal ja kus ümberringi elab eri vanuses inimesi, mitte suures kompleksis.

Viikki hooldemaja on küll linna transpordivõrguga suhteliselt hästi seotud, aga mind häiris sealne atmosfäär. Võiks ju planeerida maja juurde mõnusamad olemiskohad, peenrad, luua lillekasvatamisvõimalused jne. Suur kompleks meenutab liialt haiglat, seda tunnet võimendab veelgi tõsist hooldust vajavate haigete osakond kõrvaltiivas.

See maa kuulub kirikule ja see kompleks rajati koostöös kirikuga. Ka teenuseid pakutakse koguduse kaudu. Ega siin ei ole ainuõiget skeemi, kuidas tuleb sellist maja teha. Arhitekt Dmitri Bruns rääkis kord seenioride linnakust Saksamaal, kus on elamud, restoranid, tervise- ja hooldusteenused jne. Praegu räägitakse meil seenioride elamust ka liiga suurelt: restoranid ja hooldusteenused jne. Peab ikka arvestama meie võimalustega. Võib-olla ongi õigem teha pigem selline kompleks, kus on mitme elamu peale söögikoht, arstikabinet jne.

Kas see on ikka hea, kui palju vanainimesi koondatakse ühte kohta? Ennist just mainisid, et sulle meeldiks, kui ümberringi elaks eri põlvkonnast inimesi.

Jaa, suund on olnud vanusegrupid kokku panna. Aga eks tule arvestada meie võimalustega. Tähtis on see, et teenused tulevad elamise juurde, eks neid saab ka praegu juurde tellida, küsimus on ikka rahas.

Soomes on seenioride elamud ka üsna kallid, lisateenuseid saab lisaraha eest.

Jah, ka soomlased nurisevad, isegi neile on see kallis. Nii see on.

Palusin ühel oma sugulasel kirjeldada oma eluolu Kanada vanadekodus. Tal on seal täishooldusega kolmetoaline korter, vanadekodus on kino ja kontserdid, tähistatakse sünnipäevi, peetakse loenguid jne. Aga see ei ole odav. Ta müüs oma maja maha ja saab nüüd endale lubada elu sellises üsna luksuslikus vanadekodus.

Aastal 2001 viisin Malmösse bussitäie eesti arhitekte. Seal oli elamuehitusmess BO01. Külastasime seal ka seenioride korterelamut, kus olid kolmetoalised korterid vaatega väinale. See oli väga luksuslik. Tajusin tookord, kui erinev on meie majanduslik olukord arenenud riikide omast.

Ideaalis võiksid olla igas linnajaos oma seenioride elamud: kui oled ühes paigas harjunud, on raske uues kohas kohaneda.

See on väga tõsine põhjus, miks ei taheta kolida. Ka minul oli raske, kuid olen nüüd ära harjunud.

Praegu oleks arhitektidel paras aeg seenioride maju propageerida: kui neist rääkida, peab olema ka midagi ette näidata.

Jah, aga kes selle projekti lihtsalt nii muu seas teeb? Ikka oleks tellimust vaja, kindlale kohale mõelda.

Käisime arhitektide liidu endise esimehe Peeter Perega sellest rääkimas Tallinna linnavalitsuses, oleks võinud jäädagi sinna käima …

Aastaid tagasi leidsime arhitekt Fredy Tompsiga Nõmmel vana maja, ilusa juugendi sugemetega vana haiglahoone. Leidsime, et sellest võiks saada loomeliitude seenioride pansionaat. Loomeliidud võtsid tuld, paljud olid midagi sellist otsinud.

Ma mäletan seda ideed hästi. Mõte oli, et tuleb selline vanadele mõeldud korterelamu, kus on mõeldud loomeinimeste vajadustele: ateljee, klaveriruum jne. Inimesed, kes enam ei suuda ateljeed pidada, kel muusikategemise või maalimise võimalus korteris puudub, oleksid saanud seal loominguga jätkata, lisaks suurepärane suhtlusringkond. See oli väga ilus mõte, aga siis läks asi viltu.

Projekt läks käima, arhitektuuriosa oli lõpuks olemas. Vana maja kõrvale hakkas aga üks eraarendaja ehitama elumaja ja ütles, et sinna tulevadki just seenioride korterid. Ega ma neid telgitaguseid ei tea, aga ju keegi oli huvitatud sellest vanast majast, see kuulus linnale. Igal juhul see vana maja projekt peatati. Uue maja arendaja läks aga pankrotti, arendus müüdi tavaliste korteritena ja nii ei saanudki sellest ideest asja.

Mis seals ikka, ootame uut ja edukamat katsetust selles vallas. Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on ukse ees, ehk jääb mõnele poliitikule see teema silma.

* Margit Mutso, Elu hämarikuaeg. – Sirp 20. XII 2012.


Kommentaar

Ei ole enam uudis, et maailma rahvastik linnastub ning linnad laienevad peadpööritava hooga. Uudis pole ka elanikkonna vananemine. Maailma terviseorganisatsioon toob elanikkonna vananemise põhjusena välja kaks tegurit: tõusnud on inimeste keskmine eluiga ning vähenenud enneaegne suremus. Euroopa Komisjon ennustab, et aastaks 2030 elab viiest üle 65aastasest inimesest kolm linnalises asumis. Seetõttu on üha enam hakatud ka poliitiliste seisukohtade kujundamisel ja arengudokumentide koostamisel andma soovitusi linnade easõbralikumaks muutmiseks. Just nimelt easõbralikuks, mitte niivõrd eakatele eakohaseks ehk vananevale rahvastikule sobivaks.

Maailma terviseorganisatsiooni sõnutsi on easõbralikes linnades olemas kõik võimalused aktiivselt vananeda, mis tähendab muu hulgas võimalust osaleda oma elukeskkonna kujundamisel ning otsuste tegemisel, olla oma argielu korraldamisel võimalikult iseseisev ning ka käepäraseid tervishoiuteenuseid. Komisjon on välja andnud juhised, kus on välja toodud kolm punkti, kuidas linnades tuleks hooned ja keskkond ealistest iseärasustest lähtuvalt ümber mõtestada. Liikumise lihtsustamiseks tuleb kortermajad varustada liftiga. Linnades tuleb läbi mõelda ühistranspordivõrk ja ühissõidukite liikumise sagedus. Igapäevaeluga hakkamasaamisel on oluline roll valgustusel (nii sise- kui ka välisruumis) ning üksilduse leevendamiseks ja vältimiseks keskkonna sotsiaalsel mitmekesisusel.

Suurbritannia inseneribüroo Arup analüüsis 2015. aastal easõbralikkuse vaatenurgast kümmet Euroopa linna. Analüüsi kokkuvõttes on esitatud kuus teemat, kuidas linlikku keskkonda parandada: tagada mugav juurdepääs avalikule ruumile ja ühistranspordi-teenustele (sh tuleb mõelda nii ühissõidukisse sisenemisele kui ka peatustele), teenuste käepärasus, elukeskkonna mitmekesisus nii sotsiaalses (eri vanusegrupid puutuvad omavahel kokku) kui ka ruumilises mõttes (linnas on parke, kauplusi, kultuuriasutusi, väljakuid), vastavus erivajadustele (pinkide kõrgus, jõukohased välitreeninguvahendid, fooritsüklite piisav kestus jne), turvaline avalik ruum, mis soodustab ja julgustab iseseisvalt liikuma, taskukohased ja aja jooksul vastavalt muutunud vajadustele kohandatavad eluasemed.

Tegelikult pole raamdokumentides esile tõstetud vajalikud muudatused ning kitsaskohad midagi enneolematut ega pelgalt eakusega seotud. Päris mitmed ettepanekud on kõikehaaravad ning puudutavad ka näiteks väikelaste, ratastoolis liikujate, vaegnägijate, aga ka lapsevankriga vanemate igapäevase iseseisva hakkamasaamise tagamist. Laiemalt tuntakse seda mõtteviisi universaalse disainina. Seda puudutab ka kunstiakadeemia, disainikeskuse ja arhitektide liidu koostöös valminud juhend „Kõiki kaasava elukeskkonna kavandamine ja loomine“. Eelmainitud aspektidele lisaks on seal näiteks välja toodud tõhusate ja arusaadavate (värv, kontrastsus, kirja suurus) suunaviitade, siltide ja kaartide olulisus.

Tuleb siiski meeles pidada, et easõbraliku keskkonna loomine ei tähenda ainult füüsilise ruumi muutmist, keskkond tuleb võimalikult paljudele sobivaks kohandada terviklikult. Mõnikord tähendab see ka tööhõive, eluaseme, teabe levimise, digitaalteenuste, õigusaktide jms ümbermõtestamist.

MERLE KARRO-KALBERG

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming