Minu paneelikad

Karri Tiigisoon

Pärnu olulisim paneelelamurajoon on Mai elamupiirkond, kus elab ligi 8000 inimest. Tegemist ei ole kõige rahvarohkema, vaid kompaktsema asumiga Pärnus. Pärast nõukogudeaegse ehitustegevuse lõppu on siia taasiseseisvusajal kerkinud ja kavandatud mitmeid uusi kortermaju. Varem oli Mai viiekorruseline, kuid viimastel aastatel on kerkinud ka mitmeid kaheksakorruselisi kortermaju. Pärnu Mai paneelelamuala on üsna hea koha peal: see on keskusega hästi ühendatud ja rannast jalutuskäigu kaugusel. Mai elamupiirkonda ja selle lähistele on koondunud ülekaalukas hulk linna (esmatarbe)kaubandusest. Piirkond on hästi varustatud teenustega: bussiühendus on tihe, jalgsi saab minna mitmesse kooli, lasteaeda, poodi, piirkonnas paikneb linna ainuke kino, ka spordihall, ehitamisel on vanurite avahoolduskeskus. Mai piirkonnas on teiste korterelamute aladega võrreldes suurem osakaal haljastusel. Kõige selle tõttu ei kolita sealt esimesel võimalusel ära. Pigem vastupidi. Getostumise pärast ei pea Mai piirkonnas muretsema, kuigi keskkonnakvaliteedi osas on arenguruumi. Hästi toimivad ühistud on piirkonna heakorda järjepanu parandanud, majad on enamasti soojustatud ja kogu linnaosa on muutunud viimastel aastatel värvilisemaks. Mõnevõrra halvem on olukord teistes Pärnu kortermajade piirkondades, mis on merest eemal linnaservas ja üksikute gruppidena aedlinnamajade vahel. Seal ei ole korrastatud majade hulk nii suur. Võimalik, et kontrast aedlinliku idülliga pärsib sealsete inimeste entusiasmi oma eluümbruse korrastamisel.

Sotsiaalne irdumine

Paneelelamute elanikkonda iseloomustab suur sotsiaalne irdumine ja see ei ole ainult linna probleem. Aet Annist kirjeldab „linlikku huvipuudust” ka Eesti keskuskülas.* Selle nähtuse juured on nii ruumilises kui ka sotsiaalses keskkonnas. Muudatused ühiskonnas on keeranud segi inimeste omavahelised sotsiaalsed, majanduslikud ja hierarhilised sidemed, mille tulemusel on üles kerkinud hulk probleeme, mis väljenduvad nii inimeste vaimses kui ka füüsilises tervises, võimaluses mõista enda ümber toimuvat ja saada abi. Ebakindlust suurendab ka „õhukese riigi” poliitika, riigi institutsioonide nõrk koostöö jpm. Tärkavate kodanikuaktiivsuse ilmingute taustal on tänu üksikute inimeste tegevusele siiski olemas teoreetiline võimalus suhteliselt kiireteks muutusteks.

Paneelelamute potentsiaal annab ainest nii rohkem kui ka vähem realistlikele ideedele, kuid nende elluviimise eeldus on majaelanike ühine panus ühise eesmärgi nimel. Kui omavaheline läbikäimine ei ole anonüümsust rõhutavas keskkonnas just ülemäära tihe, siis oleks hea, kui finantstoetuse kõrval oleks võimalik saada toetust ka vaimse (loomingulise) kapitali näol. Eesti Korteriühistute Liit kui kortermajade koostööorgan võiks viia läbi näiteks mõttetalguid ja/või uuringuid, kuidas mõjutada kortermajade inimesi rohkem omavahel suhtlema. Kindlasti leiab selle kohta ka näiteid. „Kauni kodu” all mõistetakse peamiselt ühepereeramut või talumaja. Enamik inimesi peab aga elama hoones, mis ei saa kunagi kuuluma selle mõiste alla. Kas paneelikas saab olla „minu (kaunis) kodu”?

Mida suurem on maja, seda enam on tegemist teatava sootsiumiga – potentsiaalse jõulise kogukonnaga. Koos energia kokkuhoiuga peab tõusma ka elanike sotsiaalne tervis ja kohaidentiteet. Ma ei pea silmas seda, et maja tuleb värvida üht või teist värvi või kaunistada pildiga (mis on üks võimalus), vaid ideed, mis annaks inimestele suhtlemiseks rohkem võimalusi, kui vaid erafirmade pakutav kiire internet ja telekanalite hulk. Inimene tuleb korterist kas või hetkeks välja tuua, ka muul põhjusel kui vaid eluks hädavajalikud väljaskäimised. Mis on see, mis loob sidemed või usaldusliku õhkkonna kortermaja hoovis, kus kõik on jälgitav nagu panoptikumis?

Oma ruum?

Paneelelamupiirkondade krundid on tihti erastamise ajal moodustatud kummaliselt ja vabaplaneeringu loogikat sugugi mitte arvestades. Sellest tulenevate probleemide vastu aitab ehk ühinemine majade kaupa. Miks ei võiks olla ühistud loodud mitme maja peale, mis moodustavad ühise õueruumi? See võimaldaks ressursse ratsionaalsemalt ja terviklikumalt kasutada ning ühtlasi tekiks ka mingit laadi „oma” ruum. Toimiva üksuse puhul võiks mõne aja jooksul tulla kõne alla isegi kinnistute liitmine, mis on kortermajade puhul omanike suure hulga tõttu tavaliselt üsna võimatu ülesanne. Pärnus ei ole veel kinnistu piiridele hakatud nõudma metallaedu. Paistab, et tervikliku keskkonna mõttes siin vabaplaneeringu idee siiski toimib.

Põhjamaadel ja kindlasti ka mujal võib leida süsteeme, kus väiksemad ühistud alluvad suuremale koordineerivale üksusele. Üks ühistu kui eraldi majandusüksus on moodustatud mitme maja peale ja neil võivad olla oma kauplus, lasteaed, sportimis- ja ajaveetmisvõimalused ning eraldi prügisüsteem jne.

Miks mitte luua ühistu piires maja(de) sisene ühisvõrgustik või „õnnepank” sarnaselt juba olemasoleva veebilahendusega? Siduda tuleb omavahel inimesed, kes on abivalmis, kellel on oskused või piisavalt vaba aega ja kes saavad mingit teenust osutada nendele, kes abi vajavad. Nii saab kujuneda väike majasisene teenustevõrk, mis aitab ka kulutusi kokku hoida ja suhteid luua. Mida suurem on kortermaja, seda vähem tuntakse oma naabreid, kuigi seal peaks ka lahkeid, andekaid ja abivalmis inimesi proportsionaalselt ju rohkem olema kui väikses majas.

Vähe kasutatud ressurss on paneelmajade katused, mida saab kasutada üsna mitmel viisil. Katus kui päikeseenergia ammutamise koht on juba mõnel pool kasutust leidnud. Ehk on katusel aga veel midagi teha? Vananevas ühiskonnas on aina rohkem inimesi, kellel on kortermajas nelja seina vahel igav. Ei ole oma isiklikku maalappi, kus lilli või tilli kasvatada, ei ole ka läheduses sobivat maatükki, kus kätt mulda pista. Kuna majade vahel ja teiste silmade all küürutada on paljudele ebamugav, siis võiks kortermajade katuseid vaadelda kui maatulundusmaa tükikesi, kus saab eri viisil arendada potipõllumajandust privaatsemas atmosfääris. Kuna investeeringu tasuvus ei ole antud juhul määratletav, siis tuleks eelnevalt tegeleda „tootearendusega”: leida võimalus, kuidas katuse saaks kasutusele võtta võimalikult kergelt ja väheste kuludega.

Kortermajade üldine probleem on läbikostvad seinad, mis seovad inimeste isiklikku elu väga veidral kombel. Tõenäoliselt peab iga päev keegi kuskil tundma ennast nagu keset peomöllu, ainsaks takistuseks kaasapidutsemisel on kahe korteri vaheline sein. Toetudes näitele Zürichist, võiks katusele ehitada eraldi peo-penthouse’i, kus on pidutsemise võimalusega arvestatud. Kui on ühistu ja reeglid, siis ei saa kujuneda ka olukord, et ruum ära lagastatakse. Samamoodi võib majal olla ka lastehoiutuba, bändiruum vms. Need on muidugi järgmised sammud pärast hoone soojustamist või küttesüsteemi renoveerimist. Kust tuleks aga jõud, mis tooks sotsiaalse keskkonna parandamise esile sama olulisena, kui seda on hoonete energiakulu kokkuhoid või sisekliima?

Kivilinn Pärnu kesklinnas

Pika tänava äärsed hruštšovkad ja liikluskanal on Pärnus üks kesksemaid probleemkohti. Peaaegu hektarisuurune ala Pärnu kesklinnas lõikab selle kaheks eraldi piirkonnaks. Siin on vaja lisaks kvalitatiivsele muutusele ka märkimisväärset ruumilist muutust: liiklusruum tuleb muuta inimsõbralikuks nii selle ruumilise muutmise kui ka sealse liikluse vähendamise abil. Samuti peaks see keskkond kujunema selliseks, et siia saavad tulla nii kultuuri- kui ärifunktsiooniga ettevõtted. Pärnus korraldatud linnafoorumil oli üks idee sellest alast (moodsa) kunsti muuseumi kujundamine. Olgu tegemist muuseumi või selle väliekspositsiooniga, oluline on, et liiklusruumist saaks kunagi keskusevääriline kultuuriruum.

Hunnik paneelikaid on raske juhus. Tegemist on homogeense pidetu keskkonnaga, mis soodustab, endassetõmbumist. Suured kastid, millel on tuhat kriitilist silma, ei lase loovusel avalduda. Üksikuid julgeid selle eest aga ei tänata. Kui on inimesi, kes tajuvad, milline võiks olla nende keskkondade lahenduse võti, siis peaks leiduma ka ressursse, et reaalselt ja päriselt katsetada. Kui kortermajadesse ilmuksid vaikselt ka loovuse pesad, siis oleks see suur samm tervema ühiskonna poole.

 * Aet Annist, Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. TLÜ Kirjastus, 2011, lk 234.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming