Mitte kõik, kes uitavad, ei ole eksinud

Silvia Urgas

Eelmisel nädalavahetusel, 15. kuni 17. augustini esmakordselt toimunud valdkondade­vaheline linnafestival UIT lubas festivalikülalised viia Tartu avastamata kohtadesse ja see ka õnnestus – üritusi jätkus Hiinalinnast Aardlani ning ka ava- ja lõpupidu olid harjumuspäraste kohtade asemel Sõpruse silla all ja Tartu raudteejaamas.

2012. aastal Kuku Nunnu stipendiumi pälvinud Eike Eplik1 tõi installatsioonikunsti Tartu hästi varjatud salapaika Hiinalinna. Eplik ehitas keset daatšasid ja aiamaid valgetest vineerplaatidest ja kipskujukestest koerakuudi mõõdus printsessimajakese. Sisse piiluvale uudistajale avanes naivistlik sisemus pimeduses helendavate putukate ja papagoimustrilise tapeediga. Näituse avamine oli omaette lakmuspaber, näitamaks, kes need Tartu tõelised kunstihuvilised siiski on, kes lisaks tuttavale teele Y-galeriisse või Noorusesse võtavad ette ka aukudest pikitud raja Hiinalinna. Esimeste öökülmadeni avatud installatsioon erineb kiiskavvalge ja funktsioonituna kardinaalselt kõigist teistest ehitistest Hiinalinnas. Paneelmajade taga laiuvad lõputud aiamaad ja hädapärastest vahenditest kokkuklopsitud vineerkatustega puitmajakesed moodustavad omamoodi paralleel-Tartu, mis kuidagi ei sobi kokku klassikalise kujutluspildiga ülikoolilinnast. Epliku isetekkelise nukumaja juures oli kõige üllatavam see, kuivõrd too ehitis sellegipoolest sulandus ümbrusse. Hiinalinnas võibki kohata kõike, mida mujalt ei leia, olgu selleks siis linnafestivali raames loodud installatsioonid või tuvikasvandus kõrvalkuuri katusel, nii et kunstiobjekt lagunenud puitaia taga tundub üleüldises sürreaalsuses isegi loogilisena.

Kunstniku enda sõnul suhtusid kohalikud uude veidrasse naabrisse sõbralikult ja tõid talle objekti valmistamise käigus isegi aiasaadusi. Selline ongi aiamaade rahumeelne tegelikkus: kõik toimetavad omaette ja aitavad üksteist, kes kastekannu, kes haamri ja kes kurgi-tomatiga. Ning mõni avitab teisi kunstiga.

Kristino Rav, Raul Taremaa, Piret Karro ja Karl Edgar Tammi vaatlesid oma performance’iga „Korter” üheksa tunni jooksul, milliseks on võimalik muuta elaniketa ja sisustamata korter, kui seal ajutiselt „kodu mängida”. Emajõe kaldale planeeritud Jõekaare elurajoon, kus seisab praegu vaid üks maja keset lagendikku, on omamoodi Tartu Lollidemaa. Siin, kesklinnast kaugel, ootavad omanikke hirmkallid modernsed korterid. Neli noort olid seal üheks päevaks korteri üürinud ja kutsusid kõiki lahkelt külla, pakkusid pannkooki ja taimetoitu ega varjanud inimeste tavaliste kodutoimetuste kõrvaljääke nagu põrandale lõigatud sõrmeküüsi või vannivees hulpivaid juuksekarvu.

UIT oli üsnagi kindlalt oma kontseptsioonis kinni üritus: isegi kui otseselt ei puudutatud linnaruumi temaatikat, oli vähemalt toimumispaik ebatraditsiooniline. See-eest Kinoteatri püstijalatragöödia „Võidab see, kellel on kõige hullem mees” oli püstijalakomöödia võtmes teatritükk, mida mängiti kesklinna legendaarses keldribaaris Illegaard. Kuigi festivali üldteesidega peaaegu olematult seotud, pakkusid Piret Krumm ja Katariina Tamm laval seda, mis installatsioonide, performance’ite ja moodsa tantsuga täidetud valdkondadevaheliste festivalite kavas tihti vajaka jääb – kergendavat naeru. Krumm ja Tamm käisid tunni ajaga läbi enam-vähem kõik traditsioonilised naisteajakirjade teemad, alates seksist ja välimusest kuni karjäärivaliku ja eesti ning välismaa meeste võrdluseni.

Kinoteatri etendus täitis aga kaks stand-up’i peamist kriteeriumi: piinlik ei hakanud ja nalja sai. Viimasel ajal populaarses baarižanris astutakse tihti just selles osas reha otsa, kuid Krumm ja Tamm olid professionaalsete näitlejatena tavalistest õlleklaasikoomikutest üle.

Festivaliprogrammi keskseks lavastuseks võib pidada „Roosa pilve efekti” („Pink Cloud Effect”), mida publik sai vaadata kõigil kolmel päeval. Märtsis Norra teatriakadeemias esietendunud „Roosa pilve efekt” viis publiku seebiooperite maailma. Ligi tuhande õhupalli abil oli endise kammivabriku klubisaali tehtud bassein, kus „Santa Barbara”, „Vaprate ja ilusate”, „Dünastia” ja muude melodramaatiliste teleseriaalide eeskujul armastasid, tapsid ja nutsid Marit Sirgmets Eestist ja Kjersti Aas Stenby Norrast. Leedulanna Simona Biekšaitė oli stsenograafina lavastuse kolmas lavatagune diiva. Norra teatriakadeemias lõputööna valminud „Roosa pilve efekti” sünnis oli publikul võimalik ka ise osaleda: lavastuse blogis anti kommenteerijatele võimalus valida näiteks kolme tapmisviisi ja eri pildiga aluspükste vahel ning etenduses kasutati populaarseimat varianti.

Aardlas asuva endise kammivabriku klubisaali kostus prooviperioodil kõrvalmajast bändiproov: bändipoisid hakkasid etenduses kasutatavat Lou Reedi „Täiuslikku päeva” („Perfect Day”) kaasa mängima ja nii jõudis „Roosa pilve efekt” kahel viimasel päeval Tartu publikuni juba koos live-bändiga. Selline asjade käik on ilmekas näide festivali tõelisest interaktiivsusest ja Tartu kaasamisest.

UIT südameks ja staabiks oli asumihoov Genialistide klubi ja Tartu Uue teatri hoonete vahel endisl parkla alal loodud Uus Õu. Lätlane Mārtiņš Eņģelis tõi just seal publiku ette oma heliinstallatsiooni „Ehitusmüra” („Building Noise”). Eņģelise teos oli tegelikult palju interdistsiplinaarsem. Uus Õu on paljuski tehtud taaskasutatud materjalist (näiteks vanu kaablirulle kasutatakse laudadena), kuid Eņģelis leidis kord juba uue elu leidnud materjalile taas hoopis teise funktsiooni. Uue Õue lauad, toolid ja seal eelmisel nädalal toimunud Tartu muusikanädala pappkastid muutusid Eņģelise usina ehitustöö tulemusel kruusal kõrguvateks tornideks, mille otsa lätlane ka ise pealtnäha vägagi ebastabiilset konstruktsiooni trotsides ronis. Eņģelise akrobaadivõimete kõrval ei maksa aga unustada, et eeskätt oli „Ehitusmüra” siiski heliteos, kus kasutatud linnakeskkonnas lindistatud sämpleid ning visualiseeritud neid käepärase materjaliga. „Ehitusmüra” ei lasknud ka pealtvaatajal passiivseks jääda: Eņģelis talutas publiku käekõrval omaloodud müramaailma ja jäi siis ise publikuna plaksutama. Tõeline müra ei jäta ju kunagi ümbrust mõjutamata, vaid haarab enda sisse kõik, kes või mis vähegi kuuldekauguses.

Uus Õu on igal suvisel nädalavahetusel korraldanud lastelaupäevakuid ja ka linnafestival ei katkestanud seda traditsiooni: seekord olid ohjad antud laste endi kätte ja Supilinna rüblikute kokku pandud aardejaht viis nii päris pisikestest kui ka tudengitest koosnevad võistkonnad linnaosa peale uitama. Supilinna lõkkeplatsil ootas aardejahtijaid finišikringel ja muid festivalikülalisi Taavi Suisalu „Mürafoonia muruniidukitel”. Suvises linnas ehk kõige suuremad müratekitajad muruniidukid ja trimmerid muutusid Andrus Kallastu taktikepi all instrumentideks. Valgeid kindaid kandva vabakutselise helilooja ja dirigendi Kallastu muusikateosest said paremini aimu need, kes istusid muruplatsile asetatud kaheksal toolil, kaugemal seisnutel oli komponeeritud müra oma kõrvaga kogeda üpris raske.

Trükimuuseumi hoones koertekooli ruumis eelesietendus laupäeva õhtul Kadri Noormetsa ja Kadi Maria Vooglaiu „tunnike midagi” („an hour of”). Ametlikult Augusti tantsufestivalil2 Tallinnas esietenduv „tunnike midagi” viis vaataja tunniks ajaks monotoonsesse ja transilaadsesse klubitantsumaailma. Tantsijate endi sõnul on tegu tunniajase vahepeatusteta takistusrajaga, kus kõik teatepulgad antakse kätte juba stardis, aga finiši kohta ei tehta vihjetki. Lavastuse pealkiri oli väga sobiv – tunnike midagi. Publiku seas olles tekkis muide ühel hetkel tugevam side aja kulgemise kui laval toimuvaga. Noormets ja Vooglaid võrdlevad etendust ise pigem spordi kui tantsulavastusega. Ühe mitte eriti põneva spordilavastuse tunne tekkis küll. Miks inimesed sporti vaatavad, on muidugi omaette küsimus, millele „tunnike midagi” ärgitas vastust otsima.

Lisaks etendustele korraldas linnafestival UIT kõigil kolmel päeval ka tuure: mitte-kunsti ekskursioon, mis juhatas huvilised Tartu suurimate inimtekkeliste kurioosumiteni; Stencibilityga3 koos vaadati üle ka linna tänavakunsti parimad vaatamisväärsused ning mitte-Tartu tuuriga süvendati veelgi Sven Vabari kokku pandud samanimelise 2012. aastal ilmunud raamatu tekitatud mõistet. Kõik tuurid toimusid jalgratastel, et jõuaks paari tunni jooksul võimalikult palju kohti läbida. Ometi jättis ainult rattatuuride korraldamine ekskursioonivõimalusest ilma mujalt saabunud külalised, kel Tartus ratast pole, ja ka vanemad inimesed, kes avaldasid kahetsust, et oleks küll tore osa võtta, kuid niimoodi mööda linna vändata kahjuks enam ei jaksa.

Tegelikult oleks ka UIT võinud kanda mitte-Tartu nime. Kaks aastat Tartus elanuna avastasin festivali esimesel päeval, et tegelikult polnud ma üheski toimumispaigas varem käinud: ei majanduslanguse sümboli Siili tänava uusrajooni kandis, ei kammivabriku müstilises ja tõeliselt nõukogudehõngulises klubisaalis, ei nõnda sügaval Hiinalinna daatšade vahel. Peokohana avastas UIT aga tõelise peavõidu: Sõpruse silla aluse. Sillalt alla riputatud hiigelkiik ja tünnides põlevad lõkked tõid välja silla Annelinna-poolse kalda potentsiaali nii mudareivide kui live-kontsertide toimumiskohana. Kokkuvõttes andis UIT väärtusliku õppetunni: isegi kui tundub, et üks linn ja selle lõpmatuseni läbikäidud kohad hakkavad juba tüütama, ei saa ühte linna kunagi liiga hästi tunda.

1   http://artistkukunuut.org/2011/en_wp/?p=263.

2   http://www.tantsufestival.ee/.

3   http://stencibility.blogspot.com/.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming