Moes on disain!

KARIN PAULUS

Varsti startiva „Disainiöö” festivali palett on tõeliselt mitmekesine. Arvukate näituste ja töötubade kõrval näeb sel korral intelligentset rõivadisaini ja kelmikat vintage-oksjoni. Mõlemas hinnatakse disaini ehk teatud süsteemi loomist ning selle võlu.

8. septembril NO99 teatris esitlemisele tulevas rõivadisaini programmis tutvustab oma loomet viimastel aastatel end rahvusvaheliselt kehtestanud Mare Kelpman, kelle eestvõttel on kunstiakadeemias suundutud kunstiliselt eneseväljenduselt tekstiili disainimise ning tänapäevase tehnoloogiaga suhestumise poole. Tema viimase aja teostest näeb mantleid, kardigane, salle, rätikuid. Autorile on oluline, et tekstiilid on täiesti naturaalsed, neid toodetakse lähiregioonides ja valmistatakse Euroopas tehtud lõngast. Disaineril on kogu tootmisprotsess kontrolli all: ta koob kangad vanade tööstuslike masinatega ja viimistleb need ilma keemilisi vahendeid kasutamata. Võib öelda, et tehnika ja tootmise hingeelu tunneb Kelpman suurepäraselt – ta on ka koos Kai Lobjakaga praegu Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatud peamiselt nõukogude aja tööstustekstiili tutvustava näituse kuraator.

Ka Liisa Soolepa disaini keskmes on kudumid, milles püüeldud ajatuse poole. Viimane kollektsioon on inspireeritud saladuslikust ja ligitõmbavast Kuust ning värvivalikus kasutatud hallikaid, sinakaid, hõbedasi, pruune ja murtud pastelseid toone. Kuu tagumisele poolele viitavana on rohkem tähelepanu saanud ka kudumite seljaosa.

Mood versus disain

Põnev tõotab tulla ka Londoni ja Tallinna vahel liikuva noore disaineri Anna Viigi ja räppari J-Flowzi interdistsiplinaarne koostööprojekt. Anna Viik leiab: „Rõivad ei tohiks ahistada, vaid need peaksid kandja keskkonda sulanduma. Mõni kandja tunneb ennast hästi ülikonnas, teine võib käia ringi, prügikott seljas, ja ennast sama hästi tunda.”

„Disainiöö” sisukust ja tühikargamisest vaba mainet rõhutab ehk seegi, et Reet Aus näitab uut olulistele probleemidele osutavat kollektsiooni, kus on kasutatud Bangladeshi ettevõtte Beximco tootmise ülejääki.

Rootsi tekstiiliülikooli moedisaini magistrandi Kairi Lentsiuse töödes on oluline nii rõiva lõige kui ka kanga iseärasused. Esitlemisele tulevate riiete algmaterjal on vanad pleekinud ja vihma käes olnud telgid, mille minevikust on saanud omamoodi looduslik trükimuster.

Rõivadisaini programmi kureeriv Piret Mägi mõtiskleb: „Moerõivas versus disainrõivas. Nende vahel jooksev piir on muidugi katkendlik ning tegelikult ei saa neid kaht täiesti lahku tõmmata. Tegu on eri kategooriatega: disaintoode võib olla väga hästi alati moes – kvaliteet on ju alati hinnatud, täiesti ümberlükkamatult, olenemata hetke kuumimatest trendidest. Küll aga on väga raske väita vastupidist, et hetketrendi järgiv rõivas on kvaliteetne või allub muul moel disainiesteetikale.” Ta rõhutab: „Disaintoote tunneb ära väga hea kvaliteedi järgi. Ükski endast lugupidav rõivakunstnik, -disainer ei luba endale kehva õmblustööd või materjali. Rõivaeseme või mõne muu toote stiil on juba iga inimese maitse küsimus. Mõned disainerid suhestuvad tihedamalt hetketrendidega, mõned vähem.” Programmi kokku pannud Mäe meelest lahendab disain probleeme ja disaintoode on esteetiliselt läbitöötatum ning analüüsitum: „Disaintoote iseloomulik aspekt on selle kvaliteet, mis üldiselt tagab ka keskmisest pikema eluea teiste samalaadsete n-ö tavaliste tarbeesemete kõrval. Niimoodi, oma pikema elueaga, astub disaintoode tegelikult moesuundadest üle ja saab pigem klassikaks, stiilseks vahendiks, mis sobitub paljude trendidega.”

Disainioksjon

Mõneti samade probleemidega nagu Lentsius ja Aus moedisainis ehk siis vana ja teisejärgulisena tundunud kraami väärtustamisega tegeleb ka tänavune disainioksjon, mis toimub 27. septembril NO-teatri suures saalis. Disainioksjonit korraldava disaineri Tõnis Vellama jutu järgi sai sündmuste sari alguse 2006. aastal eesti disainerite ning disainitudengite autoriloomingust. Seekordseteks „rosinateks” on ainulaadsed tooted 1950. – 1970. aastatest, mis on kas väärikalt vananenud või millele on antud uus hingamine. Oksjonilt võib leida veel new-school vintage stiilis tooteid, lubatakse tutvustuses. „Üks põnev asi on vana numbrikettaga seinatelefon, mis on ümber ehitatud nii et see ka töötab. On korda tehtud stiilseid valgusteid nõuka-ajast ja ainueksemplare-valgusteid tuntud disaineritelt, toole, sisustusaksessuaare ja muud sellist. Müüki tuleb veel igasuguseid rattaid: tõukeratas EKA tudengilt, jalgratas Lätist,” avab Vellama tagamaid. Enampakkumisel saadud tulu läheb heategevusfondi, millega toetatakse eesti disainitudengite õpinguid välismaal. Hind algab ühest eurost ja kõige kallim ese on ilmselt elektrijalgratas (2000 eurot). Sel korral toimub oksjon koostöös Tami galeriiga ning meele­lahutusliku programmiga õhtut juhivad Steve Vanoni ja Eda-Ines Etti.

On jätkuvalt huvitav, et üle kümne aasta kestnud retrobuum ei paista sugugi vaibuvat ning paljudele lapsepõlvest tuttav esemeline keskkond tuleb taas ja taas tagasi. Nostalgiakaubaga on õnneks kasvanud ka haritus disaini vallas ning tahe minevikust tõukuda, mitte ainult vanavaraga ruumi täita. Enam tähenduslikkust kulub ära nii disainis kui ka tarbimises.