Mõtteid Veneetsia XIII arhitektuuribiennaalilt

Ivar Lubjak, Maria Pukk, Ingel Vaikla, Jaan Tootsen, Veronika Valk, Jaak Huimerind, Ülar Mark, Johanna Jõekalda, Triin Ojari, Peeter Pere, Villem Tomiste, Johan Tali

Maria Pukk: Tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali teema „Ühisväli” kontekstis on linnahalli ekspositsioon veenev. Linnahall või vähemalt tema katus ja seinad on tõeline ühine väli. Ivar Lubjak: Ja kus siis mujal küsida, kui pikk on ehitise eluiga, kui mitte arhitektuuri hällis Itaalias, eriti Veneetsias? Veneetsias, kus arhitektuuri vastandumine loodusega on viidud ekstreemsuseni. M. P.: Kõik, keda sai näituse ettevalmistamisprotsessis küsitletud ja kellega vesteldud, olid linnahallist kui hoonest teadlikud ning selle saatus ei jätnud kedagi külmaks. Noortele tähendab linnahall grafitiga kaetud hüljatud maastikku, keskealised ning vanemad mäletavad aga hoone hiilgeaegu ning on sinna sattudes selle mahajäetusest hämmingus. I. L.: Modernismiaegsete ja muude funktsiooni kaotanud hoonete saatus on aktuaalne juba mõnda aega üle maailma. Eredaima näitena meenub kohe Saksa Demokraatliku Vabariigi parlamendihoone Palast der Republik. Hoone kaotas oma funktsiooni seoses Saksamaa taasühinemisega. Sellele leiti mõnd aega spontaanne kasutus, kuid lõpuks, vaatamata avalikule vastuseisule, see lammutati.

Vähemal või rohkemal määral käsitletakse sama ajastu probleeme ka Montenegro paviljonis. Tõdetakse, et modernismipärandi hoonete taaselustamiseks on vaja kõigi osaliste, poliitikute, omanike, arhitektide ja arendajate head tahet ja sünergiat.

M. P.: Biennaali ühe peapreemia Kuldlõvi näituste kategoorias pälvinud rühmituse Urban-Think Tanki ja Justin McGuirki ekspositsiooni teema on samuti hüljatud hoone, täpsemalt selle uus elu. Väljapanek käsitleb Caracases 1993. aastal ehituse lõppjärgus arendaja surma ja majanduskriisi tõttu pooleli jäänud ning aasta hiljem hüljatud 45korruselise kõrghoone Torre Davidi spontaanset hõivamist. Püstitatud on küsimus, miks peavad vaesed elama linnaserva slummis, kui keskuses seisavad tühjad hooned, millel puudub otstarve. Tänasel päeval on Torre David koduks 3000-le inimesele. Arsenalesse on biennaali ajaks „ümber tõstetud” maja kohvik. See väljapanek näitab suunda, kuidas saab taaskasutusse mahajäetud hooneid. Majanduskriis on mõjunud positiivselt modernismiaegse linnaehituse elustamisele ja linnaehituslike ideede arengule üldse.

I. L.: Mahajäetust ja hüljatust käsitlevad teisedki osalejad: Montenegro näitus „13178 Moran Street”, samuti on Saksamaa paviljonis päevakorral elavdamine ja uuskasutus, seda 1960ndate ja 1970ndate arhitektuuri kontekstis. Ka Tempelhofi saatust käsitlev ekspositsioon on meie omaga sarnase teemaga – esialgse funktsiooni kaotanud hiigelhoone saatus. See on ühe hoone üldsusele avamise lugu, millest on meil Eestis, eriti linnahalliga seoses, palju õppida.

M. P.: Ülesehituselt erineb aga Eesti ekspositsioon teistest Arsenales osalejatest vägagi, see on teadlikult suletud ja sissepoole, minevikku ning olevikku refereeriv väljapanek. Sellises kontekstis on helge ja ülendava poole esiletoomine omaette väljakutse. Tumedale ruumikontrastile lõid positiivse tausta inimeste räägitud isiklikud lood. Eesmärk oli edastada võimalikult tõetruult linnahalli atmosfäär.

Väga mitmed osalejad esitlevad äsja valminud hooneid ja planeeringuid, samuti üliõpilaste välja pakutud tulevikuvisioone etteantud teemal. Tihti on jäetud mõtlemisruumi.

I. L.: Tagantjärele mõeldes oleks võinud eksponeerida ka mai alguses toimunud linnahalli töötoas välja pakutud mõtteid. Töötoas osalejate viis tulevikku vaatavat linnahalli stsenaariumi on peidetud näituse kataloogi tagumisse ossa. Pisut provotseeriv ja tähelepanu tõmbav üliõpilaste töö oleks hoonet ja selle olukorda tutvustavale väljapanekule vürtsi lisanud. Tudengite värskeid mõtteid ja abi kasutasid paljud. Näiteks Sloveenia ja Hispaania arhitektuuribüroode näituse raames tuleb Veneetsiasse kakssada üliõpilast, kes tutvustavad valgetes skafandrites külastajatele uue arhitektuuri makette. Samuti on eraldi väljas maailma arhitektuurikoolide ühisprojekt „40 000 töötundi”.

M. P.: Ekspositsiooni juures oleks võinud kasutada ka grafitit. Linnahall oli ju alles hiljuti, enne Tallinna linnavalitsuse puhastusaktsiooni, grandioosne grafitisein. Ajaloolise Arsenale ja grafiti kontrast oleks võinud olla mõjuv.

I. L.: Kõige olulisem on see, et linnahalli teema ei kaotaks aktuaalsust. Hoone kui selline peaks algsel kujul säilima. Linnahalli saatuse selginemiseni tuleks leida talle ajutine funktsioon, mis välistaks, üha kiireneva lagunemise.

Üks töötoas välja pakutud visioon, välise kehandi ajutine külmutamine, kõlab päris ahvatlevalt. Võib-olla oskavad järgmised põlved linnahalli väärtust või väärtusetust paremini hinnata.

Ingel Vaikla, EKA fotograafiatudeng
Ma mäletan, et käisin linnahallis muusikale vaatamas, viimati neli aastat tagasi. See oligi minu kokkupuude selle majaga, enne kui sattusin sinna seoses biennaali näituse ettevalmistamisega.

Pidin linnahalli pildistama minema. Läksin üksi, statiivi ja kaameraga. Seal oli pime, valgustus ei töötanud. Tegin pika säriga pilte, pidin hiirvaikselt seisma kaamera taga, mitte liigutama. See oli tohutult võimas, kuidas mõjuvad maja hääled, kuidas see hoone elab oma elu. Korraga oled seal sees ja püüad sellega suhestuda. Nii ongi majast fotosid kõige parem teha, ei ole mingeid kõrvalisi tegureid. Võimas, aga kurb vaatepilt.

Mina olen vabariigi ajal sündinud, ses mõttes vaadatakse mind kriitilise pilguga – ma ei tea ju nõukogude ajast mitte midagi. Seda enam on mul aga võimalik protsessi objektiivselt jälgida, mind ei seo mingid negatiivsed mälestused tollest ajast. Vaatan seda arhitektuuri puhtana, täiesti omas elemendis – meeldib või ei meeldi. Ega projekti alguses mulle see maja nii väga meeldinud, nüüd, projekti lõppedes, meeldib aga väga. Ma usun, et kui keegi suudab midagi uut selle majaga peale hakata, siis on see just uus põlvkond.

Jaan Tootsen, filmimees
Ma olen esimest korda Veneetsias. On linnad, millega on võimalik saada kontakti, on neid, millega ei saa. Veneetsia ületab linnana kõik ootused, olen täiesti pöördes sellest, mis siin toimub! Biennaali ala on suur – inimesed, eri rahvused, igas nurgas juhtub midagi. Valik on meeletult suur. Kuidas seda kõike haarata ilma lihtsalt läbi ratsutamata? Rõõm on näha, et väga palju on ka neid, kes tulevad Eesti ekspositsiooni ruumi, võtavad rahulikult aja maha, istuvad, vaatavad … Ma saan aru, et Eesti näituse mõte on taastekitada üks aegruum: astud Veneetsias siia boksi ja avastad, et oled sattunud tükikesse Tallinna linnahallist. Korraga tuleb meelde see valgus, lõhn, interjöör. Keegi rääkis, et kui vanad sohvad linnahallist välja toodi, siis pidi istmete naha vahelt vana Kalevi maasikanätsu välja kangutama. See nõukaaegne maasikanätsu lõhn on siin kätte saadud. See on ruum vanade sohvade, vetsuesiste peeglite ja liikuvatest piltidest koosneva vaikeluga. Ilusa meditatiivse rahu ja puhta kõrvalpilgu on Urmo ja Ingel Vaikla pannud linnahalli hetkeseisu kajastavasse filmi.

Veel üks pisike lugu seoses linnahalliga: Ma olin mõni aeg tagasi Budapestis filmifestivalil ja jäin rääkima ühe ungarlasega. Ütlesin, et olen Tallinnast, mille peale tema teadis kohe: Tallinna linnahall! See teema vallutas muud jutud. Mees seletas, et linnahall on Euroopa kõige olulisem modernistlik hoone. Ma ei olnud öelnud sõnagi selle kohta, et sel aastal on see maja biennaalil. Selline lugu.

Veronika Valk, arhitekt
Alustuseks on mul hea meel, et EKA arhitektuuriteaduskonna tudengitel avanes tänavu esmakordselt kooli ajaloos võimalus esitleda oma töid Veneetsia arhitektuuribiennaalil, mis on kahtlemata ülemaailmselt kõige olulisem arhitektuuri tähtsündmus. Ja seda mitte ainult ühel, Eesti näitusel (linnahalli tulevikustsenaariumide töötoas) vaid ka Sloveenia ja Austraalia näitusel seega koguni kolmel väljapanekul. Veneetsia arhitektuuribiennaalil esinemine on teaduskonnale märgilise tähendusega sündmus, see inspireerib tudengeid ja toimib kindlasti jõulise mootorina aktiivses koolitöös. Meie tudengite Sloveenia paviljonis esitletud projektidega on osaliselt võimalik Tallinnaski lähiajal tutvuda: 12. septembril avame Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu fuajees (Rävala pst 10) väikese näituse jaanuarikuise sünteetilise bioloogia töötoa ideeprojektide baasil. Loodetavasti leiab aset ka arutelu tudengite ja Tartu ning Tallinna teadlaste osavõtul. Tartusse peaks näitus jõudma oktoobris.

Kui mõelda Eesti paviljoni tähendusele Veneetsia XIII biennaali ühisvälja kontekstis, siis tundub, et rahvusvahelise mõttelennuga haakub just hästi see osa meie ekspositsioonist, mis puudutab elu ennast. Linnahalli-teemalises visioonitöötoas oli välja pakutud viis lõbusat-ulmelist-intrigeerivat tulevikustsenaariumi, intervjuus prof Toivo Maimetsaga oli välja toodud uudsed paralleelid arengubioloogia ja linnaehituse kestvuse – rakutsükli ja hoone elutsükli vahel. Kahjuks jäid need põnevad palad Eesti näituse üldkontekstis varju. Need momendid oleksid hästi kokku kõlanud biennaalil Kuldlõvi võitnud „Torre David / Gran Horizonte” kohvikuinstallatsiooniga, samuti biennaalil linastunud arhitektuurifilmidega „Poolelijäänud Itaalia” („Unfinished Italy”, Benoit Felici, 2011) ja „Poolelijäänud kohad” („Unfinished Spaces”, Alysa Nahmias ja Benjamin Murray, 2011), aga ka Suurbritannia paviljonis esitletud „Belfasti alternatiiv-foorumiga”. Eesti ekspositsioonis peitus rahvusvaheline konkurentsivõimeline potentsiaal, kuid paraku jäi see seekord suures osas kasutamata.

Jaak Huimerind, arhitekt
Ma ei olnud varem käinud ei Itaalias ega ka arhitektuuribiennaalil. Veneetsia meeldis. Kellele siis ei meeldiks see Aadria mere pärl? Meeldis ka biennaal, kuigi korralikuks süvenemiseks jäi aega väheks.

Rahvuspaviljonide esindatus Giardini alal on napp, aga esinduslik. Uutele tulijatele siin enam ruumi pole, neil tuleb leppida Arsenale tehasehoonete palavusega või rentida linnapealt ruum, mida külastatakse kindlasti vähem.

Meelde jäi Põhjamaade ekspositsiooni hea ja professionaalne tase: lihtsa arhitektooni ülesanne oli kiirelt loetav ja parajalt traditsiooniline. Rahvuslikest paviljonidest mõjusid nn ühele ruumile ja atraktsioonile panustanud lahendused: Poola, Serbia ja Austria, igas oma tugev sõnum ja lahe kujunduslik kontseptsioon. Arvutitehnoloogiale panustanud näitused olid tüütud ja igavad: ei taha, iPad käes, ringi joosta ja pilte laksata ega ka piiluda neid mõnest august.

Parim osa biennaalist on koondunud aga Chipperfieldi kureeritud peateema „Ühisväli” alla. Näiteks ülevaatenäitus paviljonide aja- ja ehitusloost, huvitavad maketeeringud ja edasiarendused Piranesi Rooma plaanide teemadel, näitus vähetunnustatud munitsipaalarhitektide panusest ja saatusest Inglismaal, Saksamaal ja Prantsusmaal (haakus ka meie ekspositsiooni teemaga), uus manerismi teema Kesk-Euroopast, Toshiko Mori tundlik lähenemine modernistlike ehitiste detailidele ning nende ilus ekspositsioon – ja muidugi Zaha Hadid ja tema koolkonna alguslugu Itaalias.

Arhitektuurinäituse parim ekspositsioonielement on makett. Makettidel põhines ka maailma arhitektuuriüliõpilaste näitus „40 000 töötundi”. Oli tunda tulevasi staare …

Meenub veel üks näitus Veneetsias, teist liiki gurmaanidele: Álvaro Siza briljantsete joonistuste näitus Querini Palazzos. Keerutasin käes selle näituse kataloogi igas raamatupoes – tegelikult ma ainult sellesse raamatusse süvenesingi …

Ülar Mark, arhitekt
Biennaali eesmärki kirjeldavad kõige paremini peakuraatori David Chipperfieldi sissejuhatavad sõnad kataloogis: „Mind inspireeris mõte suunata biennaali fookus jätkuvuse, kontekstuaalsuse ja mälu temaatikale, jagatud mõjutuste ja ootuste temaatikale, juhtida tähelepanu arhitektuuri professionaalide ja ühiskonna puudulikule teineteisemõistmisele”.

Kuidas lähendada arhitekte, kes organiseerivad ruumi, ja ühiskonda, kes on ju nii tellija kui ka kasutaja? Sellele üleskutsele vastab kõige paremini USA paviljon, mis on inspireeritud Henri Lefebvre’ 1968. aasta linnateemalistest artiklitest ja David Harvey 2008. aasta esseest „Õigus linnale” („Right to the City”), kus too võttis sama teema uuesti üles: „Vabadus luua ja ümber kujundada meie linnu on kõige väärtuslikum, ent unustusse vajunud inimõigus”.

USA oleks väärinud peapreemiat. Kokku 124 urbanistlikku interventsiooni ja sadu eksponente, kelle seas leidub paljude ametite esindajaid: suur hulk arhitekte, urbaniste, planeerijaid, disainereid, lisaks kõikvõimalikke mõttekodasid, ühinguid ja seltse. Üle terve riigi on kokku korjatud näited, mis on toetanud spontaanset sekkumist: parkimine, ühised linnafarmid ja gerilja-jalgrattarajad, ka moodne tippdisain. See kõik on teoks saanud väljaspool nn ülevalt alla planeerimist. Siiski hakkasin osalejate nimekirju lugedes kahtlema, kas ülevalt alla planeerimine ikka puudus – enamik 124 sekkumisest oli riigi, linna või ettevõtjate toetatud ning loodud mõttekodade, instituutide või ülikoolide poolt. Kaudselt siis ikkagi ülevalt alla.

Kui mõelda järgmistele aastakümnetele, mis kuluvad arhitektidel uut majandusbuumi oodates, on see väärt leksikon, kuidas kasutada olemasolevaid ressursse linnaruumi paremaks korraldamiseks.

Johanna Jõekalda, arhitektuuriüliõpilane
Ükski arhitekt ei suuda kujutada tuleviku tegelikkust, küll aga saab arhitektuuriprojektide innovatsiooniastmest välja lugeda tänase päeva mõttemustrite piiri. Arhitektuuribiennaal on kajastanud ikka aega, mil ta toimub, teinud sellest omamoodi ristlõike. Tänavu Veneetsias tundus aga, et sedapuhku ei ole tegu sugugi mitte kõige iseloomulikuma ristlõikega. Õigupoolest on see lõige suisa juhuslik, aga eks räägi seegi praeguse aja kohta üht ja teist. Tõstatab ju biennaal lisaks hulgale teadlikult formuleeritud küsimustele tahtmatult ka küsimuse tänase päeva rõhuasetusest.

Mõnel pool on näitus sedavõrd infot täis kuhjatud, et tervikut ei ole tundagi, teisal on aga ekspositsioon infost sedavõrd välja puhastatud, et alles on jäänud vaid sümbolväärtus. Nauditavad on ekspositsioonid, mis on sootuks infoülesed. Üldistustaju ja kogemuspõhise lähenemise poolest läksid mulle enim hinge Vene ning Austria paviljon, kus oli mõjuvahendina kasutatud pigem ruumi ennast kui mõnd refereerivat esitlust. Tugevad tööd taluvad hästi võimendamist.

Arhitektuuribiennaal peakski demonstreerima arhitektide oskust mängida ruumiga, oskust võtta seda mängu tõsiselt. Nii kogu väljapaneku kui ka üksikute paviljonide lõikes on kahjuks üksjagu olulist väljapaneku paljususse kaduma läinud – infoaja paratamatus. Olgu aga öeldud, et juhuslike lõigete kiuste maitses see tükk siiski õite hästi.

Triin Ojari, arhitektuuriteadlane
Vajadus sisu kõrval ka huvitava eksponeerimise järele on Veneetsia biennaali sugusesse „arhitektuuri supermarketisse” sisse kirjutatud. Kui vaadata seekordset biennaali puhtalt eksponeerimistehnika väljanäitusena, siis „ruumi kui vahetu elamuse” ideed kandsid edasi poolakate tühi heliruum, Serbia 110 ruutmeetri suurune kõmisev valge laud, Hollandi paviljoni liikuv kardin, mis muutis iga viie minuti tagant ruumi, aga ka ühe peapreemia saanud Venezuela skvott-baar, mis toimis päriselt. Seiskem näoga inimeste poole, on kuraator David Chipperfield mõnevõrra variserlikult oma näitusega arhitektkonnale meelde tuletanud.

Osalesin ka biennaali raames kokku kutsutud ajakirja A10 kirjutajate võrgustiku välkloengu formaadis arutelul, mille teema oli noore arhitektuuri tulevik Euroopa riikides. Nähtu oli ootuspärane: morni alatooniga Ida-Euroopale sekundeeris linnakunsti ja installatsioonidega arhitektuuritegemise piire laiendav pilt Hispaaniast (Gonzalo Herrero Delicado & Maria José Marcos), Iirimaal (nagu suuresti ka mujal Lääne-Euroopas ja nüüd ka meil) on Emmett Scanloni sõnul alustavate büroode laual eramud ja väiksemad juurdeehitused. Tarja Nurmi Soomest rääkis varjamatu uhkusega põhjanaabrite uuest lainest, kes puitu ja orgaanilisi vorme kombineerides on uuesti kinnistamas Aalto pärandit. Eesti eristus oma tiheda konkursigraafiku ja noorte realiseeritud avalike objektide arvukusega, kuigi meie arhitektide rahvusvaheline tuntus on väike ning eriala laiem väärtustamine takerdumas riiklikku lühinägemise poliitikasse.

Peeter Pere, arhitekt
Esmamuljed sellest biennaalist olid tagasihoidlikumad ja segasemad kui seni. Kas on tegu kuraatori keerulise teema, selle juhitamatuse või millegi muuga, jäägu kriitikutele arutada. Juba kostab hääli, et üritus on liialt suurtähtede-keskne. Järgmise kuraatorina sosistatakse Rem Koolhaasi nime …

Ühisruum, avalik ruum, suhtlusruum, omaruum, ruumipuudus – need olid selle biennaali võtmesõnad.

Ma pole tekstikeskne, kirjutistele toetuvad ekspositsioonid mind ei kõnetanud. Meeldisid vanameistrid, eelkõige Álvaro Siza oma mõnusa arhitektooniga Arsenale ekspositsiooni lõpus. Meistrit tunned ka väikesest vormist. Külastaja kõnetamine ruumi keeles, suhtlus kolmemõõtmelise vormi vahendusel – see on oskus, mida koolist diplomipaketis kaasa ei saa, see on haruldane anne. Sein on sein, ava on ava, aga see, kuidas vari ja valgus loovad emotsiooni, hea kohaspetsiifilise tunde, seda ei koge arhitektuuriks nimetatu puhul just iga päev. Koos Querini Palazzos nauditud Siza joonistuste näitusega tema reisidest ja portreedest saab elutöö preemia saanud meistrist Veneetsias täiusliku pildi – Siza on üks suur põhjus, miks peaks biennaali kindlasti külastama. Meelde jäi ka Toshiko Mori loodud dialoog detailides: hulganisti vanameistrite välja töötatud detaile perfektselt eksponeerituna. See on arhitektuuri loomulik osa, mida ei tohi alahinnata, eriti energiasäästu ajastul, mil kasvab arhitekti ja arhitektuuri roll ühisruumi loomisel.

Niisiis ikkagi vanameistrid: Eduardo Souto Moura, Luigi Snozzi, Peter Zumthor, Peter Märkli, Valerio Olgiati, Aires Mateus … Sellesse ritta võiks vabalt asetuda ka Raine Karp, kes jäi kahjuks isiksusena meie ekspositsioonis reljeefselt välja toomata.

Villem Tomiste, arhitekt
Veneetsia arhitektuuribiennaali kõige ülbem ekspositsioon paikneb Taani paviljonis. Biennaali ajalehes nimetati arhitektuuribüroo BIG Gröönimaale kavandatavat lennujaama-sadamat kõige kolonialistlikumaks arhitektuuriks. Ikoonilise arhitektuuri primitiivsus on arhitektuuriüldsuse ära tüüdanud ja nii saab Bjarke Ingels sama lehe veergudel pihta mujalgi. Pealkiri „BIGi plärtsatus Brasiilia peol” („BIG splash at Brazil party”) kõlab ülivõrdeliselt nagu selle ettevõtte puhul ikka, kuid nüüdsest negatiivses tähenduses.

Seevastu vana koloniaalmaa Suurbritannia kuraatorid Vanessa Norwood ja Vicky Richardson otsustasid saata kümme arhitekti reisima eesmärgiga uurida maailma ning otsida eeskujusid, mida britid võiksid kasutada saareriigi ehitamisel. Moskvas uuriti paberarhitektuuri, Rio de Janeiros Niemeyeri projekteeritud tüüpkooli, mida on üle riigi püstitatud 508 tükki jne. Paviljonis esitletud analüüsi osa on värskendavalt kompaktne, jätab suurema osa Briti paviljonist installatsioonidele. Uuritud linnast ning kultuurist lähtuvad teosed on rõõmustavalt erinevad. Takero Shimazaki on joonistanud Itsuko Hasegawa mõjul paviljoni-esisele ruumilise joone, mis piiritleb hoonega liituva väikse istumisnurga. Darryl Chen on uurinud Pekingi viienda ringtee äärset isearenevat küla, kus tegutseb kunstnik ja inimõiguslane Ai Weiwei, ning leiab, et praegusest linnalisusest unistavast sentimentaalsusest oleks aeg tagasi pöörduda linnaehitusse, mida juhib lokaalse majanduse areng. Cheni installatsioon on kuuemeetrine kokkurullitav kangas, mille peal traditsiooniline hiina maaling elavast linnast.

Johan Tali, arhitekt
Chipperfield pole oma müütilise üldrahvaliku ekspositsiooniga kasutanud biennaali potentsiaali. Pealkiri „Common Ground” tuleb tõlkida „kompromissiks”,1 arhitekti, võimu ja publiku sinisilmseks lepituseks, see piirdub inertsina vohava populaararhitektuurile apologeetiliste näidetega. Poliitiliselt korrektse diskussiooni kõige suuremateks narrideks osutuvad kapist biennaaligarderoobi välja võtnud kohale saabunud arhitektid ise, kes on siiamaani veendunud, et Veneetsia liikluskorralduses on neil turistide ees eesõigus. Biennaali väljapanekutelt leiab pigem hea une õigustusi ajal, kui arhitektuur kui distsipliin on kollektiivselt tüüritud nii loomingulisse kui eksistentsiaalsesse vaakumisse. Pole siis ime, et olukorras, kus ei soovita kriitiliselt arhitektuurist rääkida, pöördutakse lihtrahva veenmise poole. Arhitektidel ei ole tõepoolest Veneetsias enam muud teha kui turistimenüüd kiruda.

Tikutulega tuleb taga otsida nii Eesti väljapanekut ennast kui ka kandvat ideed, mida rahvusvahelisel pinnal välja käia. Hoolikamal otsimisel selgub, et suure pakkimissegaduse käigus on see kahjuks Eestis peetud aruteludele maha jäetud. Tuleviku tarbeks üks tähelepanek: prosecco’t jagatakse täitsa lahkelt ka teistes paviljonides, ei pea ilmtingimata selleks meie staararhitektuuri-vaatlejatele paviljoni püsti panema. Small talk pidamata ei jää.

1 Wolf D. Prixi arvamusloost „Die Banale”, www.bkult.de 30.VIII.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming