Muinsuskiirabist

Jaan Tamm

Järva-Jaani kirik, Tudulinna kirik, Harju-Madise kirik, Paldiski Georgi kirik, Paadremaa kirik, Simuna kirik, Haljala kirik, Hageri vennastekoguduse palvemaja – see on vaid väike loend 2011. aasta tormi ja lumekahjustuste tõttu avariiohtu sattunud pühakodadest. Lisame siia ka 2010. aasta tormis enam kahjustada saanud mälestised: Palamuse kirik, Väike-Maarja kirik, Haljala kirik. Viimast on ilmataat lausa kahel aastal järjest nuhelnud. Loetletud mälestisi tabanud õnnetustest teame me rohkem seetõttu, et loodusjõudude tekitatud kahjustused olid tormituulte möödudes kõigile silmaga näha. Neid võis olla palju rohkem aga ka teist tüüpi hoonetel. Paljudele sai saatuslikuks viimaste talvede lumekoormus, mis lõhkus eriti rehielamute katusekandmikke. Muidugi kerkib siinkohal kohe õigustatud küsimus mälestiste regulaarsete hooldustööde, sealhulgas ka lume katustelt eemaldamise kohta. Sageli on kahjustused niivõrd väikesed (näiteks paar allalibisenud eterniitplaati või katusekivi), et esialgu ei pöörata sellele tähelepanu. Mälestis seisab tihti küllaltki kõrvalises ja inimtühjas kohas (näiteks metsas või saarel). Väikesena näiv ja seetõttu ka vajaliku tähelepanuta jääv kahjustus võib pikemas perspektiivis aga kaasa tuua tõsisemad tagajärjed, mille likvideerimiseks ei piisa enam mõne katusekivi või eterniitplaadi tagasipanekust, vaid välja tuleb vahetada kas torni- või katusekonstruktsioon. Toon oma praktikast vaid ühe näite. Praegust Viljandi vanalinna uhkust – Jaani kirikuhoonet – kasutas nõukogude ajal ETKVLi kohalik harukontor laona. 1980ndate alguses koos ühe kolleegiga tööülesannete tõttu Viljandis viibides avastasime, et kirikukatuse lõunapoolselt küljelt, kohe torni kõrvalt, olid suvetormid paar plekitahvlit lahti kistud. Kuna tsaari- või eestiaegne tsinkplekk oli ka tollal defitsiit, siis oli keegi need juba jõudnud ka ära viia. Teatasin sellest hoone omanikele ning juhtisin tähelepanu vajadusele sulgeda ootamatult tekkinud auk. Sellega lubati kohe tegeleda. Mõned kuud hiljem jälle Viljandisse sattudes selgus, et auk katuses haigutab endiselt. Võtsin vaevaks uuesti hoone omanikega ühendust võtta ja küsida, milles asi. Vastus oli tüüpiliselt bürokraatlik: meil (s.t ETKVLil) ei ole Viljandis plekkseppa ja selle toomine Tallinnast (seal olid asutuse vastavad üksused ja meistrimehed olemas) on liialt kallis. Niisiis jäigi auk katusesse haigutama, lastes kiriku sisemusse tonnide kaupa vihma ja lumesulamisvett. Mida see aga hoonele tähendas, selgus mõned aastad hiljem, kui vahepeal tühjana seisnud hoonet hakati restaureerima kontserdisaaliks. Arhitektuuriajalooliste ja insenertehniliste uuringute käigus selgus, et veest põhjustatud kahjustused, puidumädanikud ning mitmesugused seenkahjustused on ajaloolist katusekonstruktsiooni niivõrd kahjustanud, et sellest säilitada sai vähe. Selle näite puhul ei olnud tegemist mitte rahapuudusest tulenenud tegematusega – mis see paar tahvlit plekki või neli katusekivi siis ikka maksavad. Ka paariks tunniks katusele saadetud meistrimees ei tohiks üleliia kallis olla. Tõenäoliselt on asi kinni ikka mõtlemises ja peremehetunde puuduses.

Kui eelmise näite võib liigitada nõukogude ajal kõikjal lokanud hoolimatuseks mälestiste vastu, siis peab tõdema, et ka praegu on selletaolisi näiteid Eestist enamikul vähegi muinsushuvilisel lugejal tuua hulgaliselt. See pole aga selle artikli ülesanne.

Tegutseda tuleb operatiivselt

Eriti keeruline on lugu nende mälestistega, mille kahjustuste likvideerimiseks on vaja erioskusi või erivahendeid, kuid veelgi suuremate kahjude ärahoidmiseks tuleb sekkuda kiirelt. Palju katastroofilisem on olukord veel siis, kui tormi asemel on kahjustusi tekitanud tuli, nii nagu juhtus 2009. aastal Tallinna Kaasani kirikuga Liivalaia tänavas. Lisaks kustutustöödel tekitatud kahjudele tuli likvideerida ka võimalikud edasised varisemisohud ning, mis veelgi tähtsam, kaitsta mälestis kohe jätkuvate kahjustuste eest, millest kõige ohtlikumad on jätkuvad läbisajud. Tookord alustatigi kohe mälestise päästmist ning edasine vee sissevool peatati vastava kilega, kuid see oli vaid algus. Kiirelt tuli tööd alustada ka kogemusega ehituskonstruktoril, kes hindas tekkinud kahjud, kirjutas nende likvideerimiseks programmi ning koostas ka eelarve. Selline ülioperatiivne tegutsemine päästis mälestise kõige hullemast, andis aga ka aega taastamise rahulikuks ja mõistusepäraseks kavandamiseks. Sama operatiivselt tegutseti möödunud aastal Järva-Jaani kiriku tornikiivri tormikahjustuste likvideerimisel. Konstruktor koostas kohe hoone kindlustuse seisukohalt üliolulise ülevaatusakti ning andis ka sõlmlahendused, samuti fikseeris aktis tornikiivri avariilisusega seonduvad muud probleemid (näiteks kiivriosa ankurduse puudumise) ning sõnastas ettepanekud avarii likvideerimiseks. Plekksepp pani tagasi lahtikistud plekitahvlid ja katusekatjad asendasid tuulega ära lennanud eterniitplaadid. Ning kõigeks selleks ei olnudki vaja paksu ajaloolist õiendit või arhitekti keerukat ja kümnes instantsis kooskõlastatud projekti.

Sama lihtsalt oli võimalik toimida ka Eestis tormikahjustuste suurnäitena toodava Väike-Maarja kirikutorni puhul. Ka siin koostas konstruktor akti ja esmaste tööde plaani, andis tornitüvese varikatuse lahenduse ja kontrollis selle realiseerimist. Töömehed aga demonteerisid, inventeerisid ja ladustasid alla kukkunud tornikiivri puitdetailid ning parandasid ka augu kivikatuses.

Kui aga kohalikul kirikuõpetajal või ka kirikuvalitsustel Tallinnas ei ole vastavaid kõrgtööde litsentsiga meistrimehi ega ka vastavaid mehhanisme, mida sellisel juhul teha?

Eesti Vabariigis toimib juba aastaid kultuuriministeeriumi finantseerimisel pühakodade riiklik programm, milles on ette nähtud teatud võimalused ka selliste avariide puhuks. Samasugune avariitööde alalõik on ka muinsuskaitse ameti eelarves. Jätan parem nimetatud summade suuruse lugejale nimetamata (sellega saab tutvuda ministeeriumi või ameti kodulehel), sest mis võimekusest saab juttu olla, kui mälestiste päästmiseks eraldatud summa igale maakonnale on väiksem kui Eesti keskmise pere eelarve.

Nii nagu inimeste elu päästmisel tuleõnnetuse, liiklus- või mõne muu avarii korral, sõltub ka muinsusobjektide puhul palju sellest, kui kiiresti päästjad kohale jõuavad. Senini riigi poolt muinsuskaitse valdkonnas kasutusele võetud programmid, mehhanismid ja hanked on päästmiseks liialt kohmakad ja võtavad tohutult aega. Ei aita suurt ka omanike administratiivkorras karistamine, sunniraha nõudmine või mälestise sundvõõrandamine. Ka nimetatuga kaasnevad protseduurid on liialt pikad (sageli kestavad aastaid) selleks, et neid avarii puhul rakendada. Siinkohal on kujukas näide TallinnaTartu maantee äärde jääv Kuivajõe kõrts, mille omanikku on püütud mitmete meetmetega korrale kutsuda juba aastaid. Kõrtsi katusekonstruktsiooni avariiline seisund, mis järjepanu süveneb, sai alguse vaid kahest tormiga irdunud eterniitplaadist.

Muinsuskiirabi idee

Kuivajõe katuse lugu ajendas kultuuriministrile muinsuskaitselistes küsimustes nõu andvat muinsuskaitse nõukogu (esimees EKA professor Lilian Hansar, aseesimees Trivimi Velliste) probleemi tõstatama kohtumisel minister Rein Langiga 2011. aasta juunis Padise mõisas. Mitmete ministeeriumi ametnike, ekspertide ning nõukogu liikmete arutelude tulemusena valmis muinsuskaitse nõukogu ja seltsi ettepanek luua muinsuskiirabi mälestiste päästmiseks loodusõnnetuste (kiireloomuliste tööde) korral.

Idee iseenesest ei olegi uus. See käidi esmakordselt välja Eesti Muinsuskaitse Seltsi (EM S) asutamise ettevalmistamise käigus 1980. aastate teisel poolel ning ka EM Si asutaval kogul 12. detsembril 1987. aastal. Kahjuks jäi siis mitmel, eelkõige bürokraatlikul põhjusel mõte realiseerimata ning ideest kaugemale ei jõutud. Et aga selline lahendus oli praktikas siiski ka juba nõukogude ajal võimalik, näitab kujukalt EM S ettevõtte Agu loomine 1988. aasta mais. Tõsi, nimetatud ettevõtte tegevusvaldkond piirdus põhiliselt arheoloogiliste päästekaevamistega, ehitusmälestiste avariide likvideerimiseni ei jõudnud. Kuid parimatel aastatel üle Eesti viieteistkümnes paigas peaaegu kuuesaja kaevajaga läbi viidud ekspeditsioonid tõestasid idee realiseeritavust – seda kõike juba nõukogude korra ajal valitsenud reeglite tingimustes. Praegu Eestis valitseva liberaalse majandusmudeli oludes peaks kinnismälestistega tegeleva(te) üksus(t)e moodustamine olema palju lihtsam. Muidugi saab see toimida vaid kindlat reeglistikku järgides. Eelkõige peab riik, kelle valduses olevast 500 kinnismälestisest üsna paljud on sama avariilised kui näiteks eravalduses Kuivajõe kõrts, olema valmis seesugust ettevõtmist käivitama.

Teiseks peab olema selleks rahaline katteallikas. Kuna tegemist on ajaloo- ja ehitusmälestistega, peaks olema riigil partnerorganisatsioon, kes vastavalt vajadustele suudaks kohe reageerida ja tegutseda. Neljandaks peab valitud partneril olema muinsuskaitse objektidel töötamiseks vastav litsents ning vastav kogemus ning varustus. Sageli on ju tegemist kõrgel toimunud avarii (näiteks kirikutorni kattepleki taastamine või kukkumisohus torniristi kinnitamine) likvideerimisega. Viiendaks peab sellisel organisatsioonil olema ka pädev tagala ehituskonstruktori (ehk arsti) näol, kes oskab hinnata kahjustuste sisu ja ulatust, pakkuda vajalikke sõlmlahendusi, dokumenteerida olukorda, sõnastada järgnev tööprogramm ning selle ka vastavasse eelarvesse kokku võtta.

Kuuendaks peab kiirabibrigaad nägema mitte ainult konkreetset auku katuses, vaid ka võimalikke tüsistusi ehk avarii likvideerimata jätmisest tuleneda võivaid siirdeid.

Kuigi kiirabi puhul reeglina ei räägita esteetikast, peaasi et inimene (mälestis) saaks päästetud, ei ole siiski vähetähtis, kuidas hakkab mälestis välja nägema pärast avarii likvideerimist. Loomulik oleks, et tööd, mida selleks tehakse, ei mõjuks ka aastaid hiljem sadulana sea seljas, vaid harmoneeruksid mälestise üldilme ja kasutatud ehitusmaterjalidega. Viimane eeldabki teatud vanade materjalide varu omamist või ülihead koostööd EM Sist välja kasvanud Säästva Renoveerimise Infokeskustega.

Seejuures ei tohi sellisest üksusest kujuneda päästenöör laiskadele või saamatutele omanikele, kes eelistavad pigem avariist teatamise või selle likvideerimisega venitada niikaua kui vähegi võimalik, tekitades sellega olukorra, kus kahjustused võivad juba pöördumatuks osutuda. Siis enam kiirabist ei piisa. Selle ohu peaks aitama välistada aktiivne koostöö pääste- ja muinsuskaitseametiga, kellest esimestel lasub kiire tegutsemise kohustus nii tormi- kui tuleõnnetuste korral, teine aga peab suhtlema mälestiste omanikega ning nõudma vastavate ettekirjutuste täitmist – kuni sunniraha väljanõudmiseni mälestiste päästmiseks teostatud tööde eest. Eriti laiskade või ükskõiksete omanike puhul tuleb aga teha ettepanek mälestise sundvõõrandamiseks valla- või linnavalitsustele.

Vastavalt 12. detsembril 2011. aastal minister Rein Langi poolt muinsuskaitse nõukogule ja seltsile saadetud kirjale alustatakse käeoleval aastal muinsuskaitselise kiirabi juurutamisega. Oleme optimistlikud! Siiski tahaks loota varasemast hoopiski vähem tormi- ja tulekahjustusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming