Muutuv raamatupood

Margit Mutso

Raamatupood on koht, kus hetkeks aeg peatub ja argimured ununevad, selle külastamine on mõnus kõrvalepõige. Mida kauem inimene veedab aega raamatuid silmitsedes, seda tõenäolisem on, et ta ka midagi kaasa ostab. Hubane pood on eeldus, et huviline sinna pikemalt jääb, kui sellele lisandub veel kohvinurk, kus kohvitassi kõrvale saab uut teost sirvida, ei ole sugugi põhjust poest kiirelt lahkuda, eriti kui väljas on kaamos, lörts ja põhjatuul. Kui kavandati Solarise keskust, siis räägiti sellest kui kultuurikeskusest, kui aga nüüd selle „kultuurikeskuse” peauksest sisse astuda, siis ütleb esmamulje, et tegu on üsna tavalise ostukeskusega. On vaid üks pood, mis meenutab ostuparadiisi sisetänava ääres esialgset kultuuriga seotud ideed – Apollo raamatupood teisel korrusel. See, et hiiglaslike ostukeskuste kallitel äripindadel on kohta raamatupoodidele, on sümpaatne. Nii on Tallinnas teistest kaubanduspindadest selgelt eristuvad raamatupoed ka Viru (Rahva Raamat) ja Kristiine keskuses (Apollo).

Apollo poodide kujundus oli veel mõned aastad tagasi üsna mittemidagiütlev. Paar aastat tagasi sisearhitektide Urmo ja Tüüne-Kristin Vaikla projekti järgi valminud raamatupood Solarise keskuses pani aga aluse kogu poeketi suuremale imagomuutusele. Siinkohal mõned mõtted Apollo raamatupoodide autoritelt.

Urmo Vaikla: Raamat elab praegu üle suuri muutusi: juba on olemas audioraamatud ja e-lugerid, raamatut saab lugeda ka interneti vahendusel. Küsimus on: kaua klassikaline raamat üldse vastu peab? Neid inimesi, kes palju loevad, on järjest vähem. Pood peab seega ka raamatu vastu huvi tekitama, inimesi ligi meelitama. Enam ei ole n-ö klassikalist raamatupoodi, see on muutunud märgatavalt mitmekesisemaks: raamatutele on lisaks juurde tulnud ka film, muusika ja mängud. Mängude ruum on sotsiaalse suhtlemise ala, mille kõrvale võiks jääda filmiala ja selle juurde ka laste ala. Mäng ja lapsed on küll kaks erinevat teemat – mänge nimelt mängivad rohkem suured inimesed, on olemas lausa suured mänguklubid –, aga need ei saa üksteisest ka väga kaugel olla. Raamatupoe eesmärk on meelitada inimesi siia mängima lootuses, et nad poest ka midagi kaasa ostavad. See on hea, kui riiulite vahel käib elu. Raamatupoodides on ka filmivaatamise võimalus. Mis see noor niisama hängib, pigem veetku aega raamatupoes. Enam ei ole asjadel silti „ära puutu”, pigem „tule ja kasuta!”. Lugemine on privaatne tegevus, aga noortele meeldib ühistegevus. Oleme oma disainiga loonud eeldused noortega tegelemiseks, aga see nõuab personalilt muidugi lisapingutust. Mõeldes aga tulevikule – noortega tuleb tegeleda! Eks ühel hetkel jõuavad nad siis ka raamatuni.

Seejuures oli meie soov Solarise Apollo poes rõhutada just nimelt raamatu klassikalist väärtust: siin on kõrged raamaturiiulid, mis katavad seinu – viide raamatukogule. Ülemised on seejuures pigem panipaigad kui müügiriiulid. Poel puudub oma ladu, seda pole mõtet pidada nii kallil pinnal.

Laias laastus moodustab Solarise Apollo poe kujunduskontseptsiooni tume foon, mille vahel mängivad värvilised mahud: lagi ja põrand, mis peegeldavad teineteist, organiseerivad poeruumi ja loovad eri kaubagruppidele tsoone. Värvilise laega seoses: kui see oli valmis ehitatud, siis kogunes Solarise meeskond ja arutas, et see tuleb maha lammutada – ei sobi selle majaga. Kuidagi õnnestus veenda neid, et ehitame enne kogu poe valmis ja siis vaatame …

Põrand on lihvitud betoonist, kaetud siinseal värviliste vaibatükkidega. Lisaks on loodud väikesed raamatuboksid. Suur ruum ei tähenda, et see peab tühi olema. Seda tuleb organiseerida, alt üles ja ülevalt alla. Tahtsime jätta alles vaate ruumi ühest otsast teise läbi maja ja sealt edasi aknast välja, luua perspektiivi – seetõttu on keskmised riiulid madalad. On veel kõrgemad õhulised riiulid – ruumijagajad, millel saab midagi eksponeerida. Näiteks kevadel oli siin väljas 25 kaunimat eesti raamatut. Raamaturiiulid viisime aknale hästi lähedale, et fassaadilt oleks näha, mis sees toimub.

Raamatupood ei allu trendidele, ses mõttes võib ta üsna kaua vastu pidada. Siin peab isegi veidi ettevaatlik olema: inimene harjub ühe kujundusega, see saab talle koduseks. Samas on vaja uute võtetega noori meelitada raamatupoodi. Sellega peab olema ettevaatlik, et ei peletaks ära neid inimesi, kes siin on harjunud käima. Muidu avastad lõpuks, et ei tule ei noored ega vanad.

Tüüne-Kristin Vaikla: Raamatupoode on alati põnev külastada, uurida, kuidas on need mujal tehtud. Kuskil Londonis on tore vaadata, kuidas inimesed istuvad poepõrandal maas, papptopsid kohviga kõrval ja loevad. Eks ka meil ole suhtumine raamatupoodi muutunud. Uutes poodides, mis me oleme kujundanud, on samuti kohviautomaadid kohe riiulite kõrval. Ikka on see mõte, et lähed ja jääd pikemaks. Eks raamatupood funktsioneerib natuke ka raamatukoguna, istun isegi vahel tunnikese ja loen seal. Ega kõiki raamatuid jaksa ju osta ja raamatukogud on ebamugavamates kohtades.

Üldiselt on raamatupoed aga suhteliselt proosalised kohad, põneva disainiga poodi näeb harva. Eesti omad on isegi päris head. Kahjuks pole meil võimalust mõnd vana kirikut raamatupoeks ümber ehitada, nagu seda tehti näiteks Maastrichtis.

Meil ei ole päris nii nagu Helsingis: kuidagi märkamatult satud südalinna tänavalt akadeemilisse raamatupoodi. Kaubanduskeskustes on raamatupoed ikka kuskil kõrgemal, pisut odavamas tsoonis. Kultuurijanu peab suur olema! Samas on tore, et raamatupood on ikkagi olemas. Vahepeal tekkis hirm, et ta kaob üldse pildilt või siis kolitakse kuskile linna äärde. Väikelinnades on see probleem täitsa olemas – Pärnus näiteks.

Iga poe sihtrühm on pisut erinev, seepärast erineb ka poodide meeleolu. Kristiine keskuses käivad näiteks rohkem noored, kes haaravad ostud kaasa jooksujalu – seal pole vaja nii palju mõnusat istumist. Solarise keskuse enda imago mõjutab kindlasti ka poodi: mõni inimene ütleb, et ta põhimõtteliselt ei tule sellesse majja … Kõige paremini pidavat toimima Apollo raamatupood Tartu kaubamajas.

Raamatupood on muidugi spetsiifilisem kui muu kaubandus. Kui näiteks kingapoes rivistad jalanõud lihtsalt üles, siis siin nii lihtne ei ole. Pidevalt uuenevas valikus peab aitama orienteeruda ruumi loodud selge struktuur. Kõige müüdavam kaup on käsiraamatud: heegeldamine, kodukaunistamine, aiakujundamine jne. Käsiraamatut raamatukogust ei laenutata, see soetatakse endale. Käsiraamatud ja soodusmüük on poes eespool, spetsiifiline kaup pannakse aga kuskile taha nurka, sest seda ostab vaid inimene, kel on seda kindlasti vaja ja kes selle ka ruumi nurgast üles leiab.

Solarise Apollo poe kujunduses on juhtmotiiv kirjatäht, mis levib ruumimahtudel nii infokandjana kui puhtvisuaalse kujundina: kirjatähed roomavad üle kassade, toolitekstiilide jne. Lisaks on seinale suurendatud eesti kirjanike autograafid – kirjanike käekirjas sõnumid raamatu teemal. Tööperioodil oli meil terve stuudio neid täis, osa on seinal siiani. Hästi põnev materjal! Kui pood avati, siis anti autograafidest välja ka raamat. Kõige ilusam käekiri on Kalju Kruusal – nagu kiilkiri. Kivisildniku sõnumi sokutasime aga kuhugi poe perifeersesse piirkonda, sest selle lugemine eeldab lugejalt head huumorimeelt …

Mulle meeldib, et siin ei ole iga ruumisopp välja valgustatud, siin-seal on ka hämaramad tsoonid, kus saab rahulikult istuda ja lugeda. Vajalikud valgusluksid peavad muidugi olema tagatud. Lugejaid näeb siin pidevalt, tugitoolid on täitsa asja eest.

Lava asukoha otsimine oli pisut valulik protsess: kas sobitada see privaatsemalt tahapoole või vastupidi – panna see kohe ruumi algatuseks, et ka sellise esineja nagu Sofi Oksaneni puhul mahuksid kõik soovijad kuulama-vaatama. Tegelikult on siin kõlarite süsteem, nii et ka riiulite vahel jalutades võib kuulata laval toimuvat vestlust. Inimestele meeldib aga teinekord lavale ka lihtsalt istuma koguneda.

Kujundasime poe tarvis ka lihtsama inventari: kaubakastid ja euroalused, mis on just selle koha jaoks tehtud. Tegelikult võiks need vabalt võtta ka kuskilt kaubanduskeskuse tagant, poleks midagi katki.

Inimene näeb poes ikka kaupa, mitte ruumi. See on ka raamatupoes nii ja tegelikult on see hea märk – järelikult miski ei häiri, ruumis ei ole visuaalset müra. Aga ometi on mõned raamatupoed, mis kutsuvad rohkem ja kust on kahju lahkuda. Ilmselt tajub inimene ruumi ka kuklaga, võib-olla kogu kehaga. Raamatu ostmisel mõnest ülevalgustatud toidupoe ketikauplusest jääb ostunauding paraku ära.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming