Narva – areneda või manduda?

Linn, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid.

AGO GAŠKOV

Linn meenutab pulmatordist välja lõigatud kihti, aga mõned kirsid  ja lödised roosid on sellele mingil põhjusel pidama jäänud.

Linn meenutab pulmatordist välja lõigatud kihti, aga mõned kirsid ja lödised roosid on sellele mingil põhjusel pidama jäänud.

Piia Ruber

Kas areng või mandumine? Kas uus arhitektuur või hale koopia? Mis saab Narva linnusest lähiajal – ja mitte ainult linnusest, vaid ka raekoja ümbrusest?

Möödunud aastal korraldas siht­asutus Narva Muuseum arhitektuurivõistluse linnuse arendamiseks. Võitis arhitektuuribüroo JVR projekt „Kaks sõpra“, autorid Kalle Vellevoog, Tiiu Truus, Lidia Zarudnaja ja Martin Proomik. Konvendihoone sisehoov saab kokkuklapitava katuse, üks nurgatorn klaaskupli, vanalinna kvartali ja linnuse vahele ehitatakse sild, linnusest saab jõe äärde promenaadile liftiga ning linnuse hoovi kerkib kivisaali pikendus, moodne hoone, võimalik, et klaasist ja betoonist. Selline on ideekavandi lühikokkuvõte. Praeguseks on üht-teist juba teisiti. Lifti linnusest promenaadile ei tule, sest see ei õigusta ennast. Silla kontseptsioon vaadatakse üle ja kivisaali pikenduse ehitamine lükkub edasi, sest selleks esialgu raha pole.

Ideekavand tekitas Narvas tõsise vastuseisu. Tuhatkond inimest on andnud allkirja nõudmisele linnuse rekonstrueerimine peatada. Nende inimeste, kes on moodustanud kodanikuühenduse „Pro Нарвский замок“ („Narva kindluse poolt“), suhtumine „Kahte sõpra“ on hävitav. Praeguseks on see laienenud kõigele, mida linnuses ja vanalinna kvartalis ette tahetakse võtta, sealhulgas raekoja taha kavandatavale Stockholmi väljakule, mis pidi esialgse kava järgi valmima juba Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks.

Liikumise üks aktiviste Vjatšeslav Šilkin kirjutas Ida-Viru maavalitsusele saadetud pöördumises, et linnuse rekonstrueerimisprojekti pole avalikult arutatud ja Narva muuseumi juhtkond eirab nii linnarahva kui ka linnavõimu arvamust. „Ma olen suhelnud nii muuseumi juhtkonna kui ka kultuuriministeeriumiga. Nad ei taha meid kuulda võtta, vaid käsitlevad oma seisukohta ainuõigena. Nad ei ole meiega midagi arutanud ega kavatsegi seda teha,“ rääkis Šilkin.

Raekoja taha kavandatav Stockholmi väljak ja linnuse arendamine on Šilkini hinnangul omavahel põimunud. Ta räägib, et vanad narvalased mäletavad veel linna, mida polnud jõutud lõplikult hävitada. „Ma olen ise palju Euroopa linnades ringi liikunud ja mõnes linnas tundnud ära ajaloolise Narva. Süda tilgub verd, kui ma Euroopa linnade vanu tänavaid vaatan ja mõtlen, milline võiks minu kodulinn olla,“ tunnistab ta. Šilkini sõnul hoiti raekoja ümbrus hoonestusest vaba just selleks, et saaks kunagi taastada mõne vanalinna tänava. „Kui sinna nüüd moodsad majad ehitatakse, hävitatakse paljude narvalaste lootus, et kunagi taastatakse kas või osa vanalinnast,“ põhjendas Šilkin oma vastuseisu Stockholmi väljaku projektile.

Ants Kutti on SA Narva Muuseum nõukogu liige ega toeta samuti linnuse rekonstrueerimisprojekti. Liikumisest „Pro Нарвский замок“ ta siiski distantseerub, öeldes, et pole selle liige. „Ma leian, et sellised modernsed juurdeehitused ei sobi keskaegsesse linnusekeskkonda,“ kinnitas ta. Kutti sõnul ollakse tema tutvusringkonnas seisukohal, et ehitada tuleb „midagi sellist, nagu vanasti oli“. Eeskujuks tuleks võtta sõjaeelsed fotod linnusest, leiab ta. „Kui sinna ka midagi uut planeeritakse, peab see kinni pidama üldisest stiilist, et keskaegse linnuse õhkkond alles jääks. Klaas ja betoon sinna minu meelest ei sobi. Mina küll ei kujuta ette, et Rootsi ja Vene sõjaväe lahing, mida igal aastal linnuse hoovis etendatakse, näeb välja nii, et vanas mundris mehed paugutavad kahurit klaasist ja betoonist hoone taustal,“ selgitas Kutti. See jutt käis Kivisaali juurdeehituse kohta. Sild vanalinnast linnusesse on ehk vajalik, aga selle puhul tekib küsimus rajatise väljanägemisest. „Praegune visuaal ei tundu keskkonnaga haakuvat,“ leiab Kutti. Sobib selline lahendus, mis järgib vana stiili. „Silda oleks vaja, aga see ei tohi rikkuda ajaloolist üldvaadet,“ leiab Šilkin.

Narva muuseumi direktor Andres Toode peab ajalooliste hoonete koopiate ehitamist ajaloo võltsimiseks. „Kui mingi hoone näeb välja nagu paekivist ehitatud ja krohvitud hoone, siis see peabki olema ehitatud paekivist ja krohvitud. Kui mingi hoone näeb välja nagu XVII sajandil ehitatud hoone, siis see peabki olema XVII sajandil ehitatud hoone,“ on Toode veendunud. Küsimus on tema sõnul aususes, lisaks ka oskustes. „Praegused ehitusvõtted kuuluvad tänapäeva. Maja peab kandma arhitekti mõtet ja olema just nimelt selle ajastu objekt, millal see on ehitatud,“ on Toode veendunud. Makettide ehitamisel on mitu põhjust. Kui inimestel on midagi käest ära võetud, on nad nostalgilised ja tahavad seda tagasi. „Kui oleme ratsionaalselt mõtlevad täiskasvanud, saame aru, et seda, mis on jäädavalt kadunud, ei ole enam võimalik tagasi saada,“ mõtiskleb ta. Arhitektuur pole nähtus, mis on mõeldud ainult ühele põlvkonnale.

Punaarmee purustas suurema osa Narvast 6. märtsil 1944. Kümmekond aastat seisis suur osa linnast varemetes. Veel viiekümnendate keskel oli võimalus linn taastada, sest tänavavõrk ja paljude hoonete müürid olid püsti. Siis aga võeti tollases töörahva saadikute Narva linna täitevkomitees vastu otsus varemed laiali lükata ja nende kohale korterelamud ehitada. Kunagises Narva vanalinnas on alles kolm barokkhoonet: raekoda, vanalinna hotellina tuntud maja ning hoone, kus töötab Viru ringkonnaprokuratuuri Narva osakond. Nende kõrval on paar tänavatäit stalinliku arhitektuuriga korterelamuid, mõned XX sajandi alguse hooned ja väga palju hruštšovkasid. Uusehitisi on vähe. Üks nendest on piiri- ja tollipunkti võrdlemisi igava väljanägemisega hoone. Raekoja kõrval aga paikneb Eesti nüüdisarhitektuuri üks tippe, Tartu ülikooli Narva kolledži hoone.

Normaalselt arenenud linnakeskuses peaks olema iga ajastut iseloomustavaid maju. Narvas on praegu tegelikult olemas ulatuslik XX sajandi teise poole hoonestus, muud ajalugu on vähem. Linn meenutab pulmatordist välja lõigatud kihti, aga mõned kirsid ja lödised roosid on sellele mingil põhjusel pidama jäänud. Narva selle sajandi peaarhitektid Ülar Mark ja Peeter Tambu on püüdnud tuua linna moodsat arhitektuuri, aga see on läinud raskelt.

Muuseumi plaanid on mõnes mõttes linna ilme värskenduskuuri sümbol. „Need võivad mõjuda järsu kirvehoobina, sest sõja lõpust saadik ehk seitse aastakümmet pole Narvas peaaegu üldse tipparhitektide projekteeritud maju ehitatud. Tolleaegseid otsuseid pole mõtet kritiseerida: aega oli vähe, sest inimestele tuli anda korterid, tööstust oli vaja arendada. Tulemus on, et seda, mis teeb ühest linnast linna – eri ajastute segu – Narvas ei ole,“ selgitab Toode.

Narva muuseumi teadusdirektor Ivo Posti täiendab, et iga põlvkond peab endast huvitava arhitektuuri maha jätma. „Kui me praegu ehitame XVII sajandi hoonete koopiaid, süüdistatakse meid 70 aasta pärast, et oleme asjatult aega raisanud,“ võtab Posti vaidluse Narva linnuse ja vanalinna teemadel kokku.

Konfliktiosaliste leppimist paraku oodata pole, kuid „Pro Нарвский замок“ liikmete protestiallkirjad ei peegelda kindlasti kõigi narvalaste arvamust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht