Narva?! …

Margit Mutso

Peeter Tambu, Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti peaarhitekt direktori ülesannetes ja Narva linna üldplaneering. (Foto: Piia Ruber) Sirp uuris, kuidas elab ja mida plaanib Eesti suuruselt kolmas linn Narva Narva elab oma piiriäärset igapäevaelu nii, nagu poleks tal aimugi, et koos Eesti riigiga on ta juba kümmekond aastat tagasi maandunud Euroopa Liitu, et saabunud on kapitalistlik ajajärk, kus tuleb mõelda äriliselt, et kaubanduse rohkus tagab konkurentsi ja ühes sellega odavamad tooted ja et Eestis on olemas maailmatasemel muusika, teater, kunst ja kirjandus. Siin on oma, Narva elu, mille juurde kuuluvad Vene viisa, hall pass, Vene viin, kaootiliselt kinni ehitatud rõdudega tüüpmajad, plekkgaraažid majadevahelisel tühermaal, linnaäärsed daatšad, kus kasvavad kurgid, tomatid, sibulad ja muu purkipandav sakuskakraam. Linlastele piisab ühest kontserdikohast, ühest muuseumist ning kolmest ostukeskusest, kust saab kätte kõik eluks vajaliku ning kuhu puhkepäeval patseerima minnes võib ilusad riided selga panna – kus mujal end ikka näitad? Olemas on kaks Statoili ja üks Neste tankla, rohkemat pole vaja, leiab narvakas. Kui arendaja tahab ehitada Narva näiteks kolmekordset maja mõnest elamust kolmekümne meetri kaugusele, toob see kaasa skandaali – keskkond saab liiga tihe! Narvakas on harjunud hõreda linnaga, kus majade vahel on hulk pingevaba kasutuseta hooldamata vaba maad. Linnakodanik on konservatiivne, kardab arengut, muutusi. Muutused võivad ju tuua head, aga võivad tuua ka halba ja see võimalus tuleb välistada. Parem ärgu tehtagu siis midagi. Narva – Narva elaniku nägu Elu lõpufaasis kunagi Narva asustatud muukeelne elanikkond ja nende umbes poolesaja-aastased lapsed, kes moodustavad põhilise osa Narva elanikkonnast, kannavad endaga kaasas nõukogude mentaliteeti, mille kohaselt äri on halb ja korralik nõukogude inimene sellise asjaga ennast ei seo. Nii ei leia Narvas elementaarseidki teenuseid. Tahad toolil polstrit vahetada – sõida Tallinna! Narva eksinud kultuurisündmustel, vahet pole, kustpoolt jõge need on saabunud, käib enamasti väike eestikeelne rühm haritlasi, võib öelda, et isegi sõpruskond, kes on siia tulnud tööle ja elama valdavalt mujalt Eesti linnadest. Ega kohalikud neid armasta, kutsuvad uusimmigrantideks. Eestlased hoiavad kokku ja on kõige suuremad Narva patrioodid, kuid igaks juhuks on ka alles taganemistee Tallinnasse, Tartusse või mujale euroopalikumasse Eestimaa paika. Mõne aastaga kipub siin entusiasm ja jaks otsa saama. Kohalik ettevõtlik noor põgeneb sünnilinnast kohe, kui tiivad kannavad, ja võimalikult kaugele, ta ei plaani siia ka tagasi tulla. Narvakale ei ole see keskkond eksootika. Puudus on haritud tööjõust, raske on leida spetsialiste linnavalitsuse ametipostidelegi. Sünnitusealisi inimesi jääb aasta-aastalt järjest vähemaks. Narva valija on keskealine või vanem inimene ning tema määrab ka, mida poliitikud otsustavad. Noortele suunatud tegevus neid ei huvita. Linnaplaneerimine pole siin tegelikult üldse valimisteema, valimisedu garanteerivad arusaadavamad lubadused: anname igale pensionärile 20 eurot või asfalteerime koduukseni viivad erateed.

Ühissõidukeid narvalane ei kasuta, see tarbimisharjumus kadus ajal, kui linna bussid olid vanad ja viletsad. Nüüd on Narvas moodsad ilusad bussid, aga narvakas sõidab autoga. Auto võetakse ka siis, kui kuhugi on vaid mõnisada meetrit minna.

Metsade, vee ja tühermaade linn

Narva on kõige hõredama asustusega linn Eestis. Linna territooriumist on suur osa veemaad, metsamaad, haljasalasid, soo- ja rabamaad, peale selle paekaevandused ja tühjad tuhaväljad. Ühele sellisele on rajatud moodne tuulikupark, teist kasutab veel põlevkivi baasil töötav elektrijaam. Tuulikute jaoks on siin koht soodne: see on peaaegu põhjapoolseim punkt, kus tuulikud talvel ära ei külmu. Vaid viiendik Narva linna territooriumist on vähem või rohkem linna nägu. Elamuid ei ehitata, sest pole ju elanikke, tühje kortereid on piisavalt. Seejuures ei leia nõudlikum elanik sobivat korterit – ikka needsamad üksluised tuima planeeringuga nõukaaegsed tüüpmajad. Oodata on aga Narva äripindade laienemist ja üsna suure mahuga on tööstusehitiste osa.

Narva on huvitav linn veel selle poolest, et tal on kaks lahustükki Kudruküla ja Olgina, mida eraldab põhilinnast Vaivara valla maa. Seal on narvakate peenramaad, väikeste üksteise küljes kruntidega piirkond meenutab linnulennult surnuaeda. Narva 58 500 inimese kohta on linnas 7000 aianduskrunti! Daatšade ala on suuresti ilma kommunikatsioonideta. Elekter on olemas, aga võrgud kuuluvad ühistutele. Ei neid ega ka tänavaid narvakas, nii nagu mujal Eestis kombeks, linna omandisse ei usalda. Kui aga võrguga midagi juhtub, siis koputatakse linnavalitsuse ukse taga.

Jaanuaris kehtestatud üldplaneering toob Narva uue mõiste – miljööväärtuslik ala. Siinsed miljööväärtuslikud piirkonnad on 1980ndate paneelmajad Pähklimäel, 1970ndatest pärit tellis- ja silikaatkivihooned Kreenholmi linnaosas, ning 1946. aastast pärit stalinistlik hoonegrupp kesklinnas, lisaks majade grupid 1960ndatest ja sõjaeelsest ajast.

Kaks linna

Linna üks suuremaid muresid on linna läbiv katkestus – raudtee, mis jaotab Narva linna pooleks. Linnapooled on arenenud teineteisest lahus, neid ühendavad vaid kaks silda ja üks raudteesilla-alune läbisõidutee. Kreenholmi pool räägivad inimesed, kuidas nad eile Narvas käisid … Raudteest teisele poole minek on suur ettevõtmine. Siin seisavad oma 300 meetri laiusel piiritsooni alal tsisternid nafta, masuudi ja õliga. Üle jõe liigub vaid üks rööpapaar. Reisironge sõidab siin vähe: Peterburi ja Moskvasse, kord päevas suundub ka puupinkidega rong Tallinna. Üldplaneering lubab üle raudteede ala uut viadukti Puškini ja Joala tänava ühendusena (varemalt saigi sedakaudu Kreenholmist kesklinna).

Uut silda Venemaa ja Narva vahele üldplaneering ette ei näe, küll on see aga maakonna planeeringuga kavandatud Narva ja Narva-Jõesuu vahele Vaivarasse.

Müütiline vanalinn

Narvakate jaoks üks valulisemaid teemasid on vanalinn. Esimene küsimus on: kus see vanalinn paikneb? See on koht, mida silmaga ei näe. Pigem on Narva kaunis barokne vanalinn ajaloolaste jutustustes, veel ehk mõne vanainimese mälestustes ja räämas raehoone teisel korrusel fanaatilise maketimeistri laual. Siiani elavad aga paljud lootuses, et kord vanalinn taastatakse. Isegi kultuuriminister küsivat Narva saabudes ikka linna peaarhitektilt vanalinna taastamise kohta.

Narva vanalinna tarvis on valminud üsna detailne üldplaneering (autorid Urban Mark, Ramboll Eesti ja Narva LV Arhitektuuriamet), palusin selle põhjal vanalinna tulevikku tutvustada Narva peaarhitektil Peeter Tambul, kes on Narva planeerimist juhtinud veidi üle nelja aasta.

Peeter Tambu: Vanalinna planeeringu põhiülesanne on tuua linnasüda ajaloolisse ossa tagasi. Vanalinn ei meenuta täna millegagi kesklinna, ta näeb välja nagu mikrorajoon, väljasurnud, võsastunud, see ei täida neid funktsioone, mis ühel linnakeskusel peavad olema. Oluline teema planeeringus on vana tänavavõrgu taastamine. See on maa sees olemas, üsna hästi säilinud, kaasa arvatud sillutised. Tänavavõrk muudeti ära nõukogude ajal. Vanalinnas on maapind tõusnud meetri jagu, linn on justkui vundamendilt maha lõigatud, maa all on tervenisti alles ilusad keldrid, mille kohta kohalikud ütlevad „katakombid”.

Üksikud tänavad nagu Viru, Suur ja Rüütli on enam-vähem sama koha peal kui vanasti, aga hulk tänavaid on üldse kadunud. Plaan on võtta osa tänavatest uuesti kasutusele ja kui see pole võimalik, kui vana tänav jääb näiteks kortermaja krundile, siis on mõte kasutada seda kas või krundisisese teena. Mõned kohad on aga kindlasti sellised, kus oleme sunnitud tänavat lihtsalt markeerima.

Narvalaste enamus pole vanalinna kunagi näinud, isegi mitte pildi peal, aga nad on kuulnud, et räägitakse baroksest Narvast. Ma kardan, et enamik narvalasi oleks aga pettunud, kui vanalinna endisel kujul tõesti üles ehitaksime, sest neile seostub barokk Rastrelli loominguga Venemaal. Sellised valgete viilkatustega gootikehandiga majad, nagu olid Narvas, ei ole see, mida nad baroki all ette kujutavad; siin oli kaine ja karske Rootsi barokk, mis võttis keskaegse hoonekehandi ja pani peafassaadile barokse portaali.

Kunagi tegi siinne kolledži rahvas koos Narva muuseumiga näituse sõjajärgsest arengust Narvas. Küsisin selle hiljem linnavalitsusse ülespanemiseks, sest ka linnavalitsuses ei teata, mis on siin toimunud nõukogude ajal. Pärast sõda oli Narva vanalinn paremas olukorras kui Tallinna oma. Hulk maju oli, millel olid isegi aknaklaasid terved, kus elati rahulikult edasi. Vaikselt hakati neid maha võtma, iga aasta tehti uus generaalplaan, kus taastamisele määratud maju oli järjest vähem. Paljud hooned võeti küll mälestistena kaitse alla, aga iga aasta kanti neist mõni jälle maha, sest kui mälestis on kadunud, ei ole teda mõtet ka kaitsta. Selle tulemusena jäi alles kolm maja …

Majade taastamisest räägib vanalinna planeering vähe. Taastamise all mõtlen ma seda, et tehakse samasugune maja samast materjalist ja samade töömeetoditega, kui see kunagi oli tehtud. See eeldab piisavalt teadmisi. Taastamise üks eeldus on see, et krunt on tühi. Linn saab siin sekkuda vaid siis, kui maa ei ole eraomandis, kui see kuulub riigile või linnale. Nendele kriteeriumidele vastab praegu ainult kaks maja. 1945-1946 joonistati kõik varemed üles ja jõuti teha ka mõnedele ehitistele restaureerimisprojekt, majad olid siis veel olemas. Üks selline on tuntud Peetri maja nime all, teine on raekoja kõrval olnud vaekoda. Planeering on tehtud nii, et ei keelata kellelgi midagi taastada. Seejuures ei saa asjaõigusseadusest tulenevalt sundida kedagi maha võtma maju, mis ei kuulu linnale. Linnale kuuluvate hoonete lammutamist on aga küll ette nähtud, näiteks Vestervalli ja Viru tänava jubedad ühiselamud. Eesmärk on lammutada ka garaažid raekoja ja kolledži taga.

Oluline on, et vanalinna tuleksid kõigepealt avalikud hooned, see meelitab juurde ka eraraha. Kolledži hoone raekoja kõrval on hea näide. Järgmine plaan on restaureerida raekoda, kuhu on plaan kolida volikogu. Linnavalitsuse tarvis planeerime raekoja taha uue maja. Kolledži ja linnavalitsuse vahele plaanime uut keskväljakut. Nimi on juba olemas: mulle tundus, et Helsingi tänava kõrval oleks Stockholmi plats päris hea. Erinevalt Helsingist on Stockholmil tähtis koht Narva ajaloos. Oluline on vanalinna sidumine ülejäänud linnaga. Tuleb teha linlastele vanalinna läbimine põnevaks, meelitada inimesed sealt läbi.

Raekoja vastas on meil praegu suur roheala, nõukogude ajal loodi seal natuke maastikuarhitektuuri, aga kahekümne aastaga on kõik nõukogude ajast pärit päris toredad asjad Narvas lagunenud ja võssa kasvanud. Mõlgutasime arhitekt Ülar Margiga (üks planeeringu autoritest) mõtteid, kas ehitada raekoja vastu tagasi tänav hoonestusega, mahudki said välja joonistatud, aga ühel vihmasel õhtul seisime raekoja trepi peal, tegime suitsu, vaatasime kaugusesse ja jõudsime järeldusele, et on mõnus, kui raekoja ees on vaade lahti. Nimetasime tinglikult selle ala arheoloogia pargiks. Meie mõte on see ala lahti kaevata, jätkata siin sama negatiivhoonestamise põhimõtet, nagu on tehtud kolledži puhul: hoonestada ära sisehoovid, kõik see, kus olid enne majad, jääks tühjaks, vanad vundamendid jääksid nii, nagu nad on, ja sinna, kus midagi ei olnud, ehitaks ühekordsed klaasist ekspositsioonipaviljonid.

Kavatseme taastada pool tänaseks kadunud Rüütli tänavast, pool on alles. Teise poole tahame võtta kasutusele ajaloolise sillutisega jalakäijate tänavana. Selle äärde peaks tulema raamatukogu. Selleks hakkame kohe praegu koostama detailplaneeringut ja järgmisel aastal on plaan teha arhitektuurivõistlus. Vanalinna ala on eelmise aasta novembrist kohustusliku arhitektuurivõistluse ala. Üldplaneeringu järgi ulatub konkursikohustusega ala kohati ka väljapoole vanalinna, Tallinna maantee äär näiteks.

Bastionide osas on jõus vana hea plaan need ära remontida ja avada rahvale. Bastionide peal on rohevöönd, rõngas ümber linna, teiselt poolt linnust läheb samasugune rohevöö ja siit algab juba Joaorg – tahaks kogu selle asja kokku siduda üheks puhkealaks. Üks olulisemaid asju on linnuse sidumine vanalinnaga. Täna pääseb vanalinnast linnusesse tohutu ringiga.

Muutuv Kreenholm

Linna on nõukogude ajast saati elus hoidnud kolm ettevõtet: Narva Kreenholm, sõjatööstuse tehas Baltijets ja elektrijaam. Need kolm olid olulisemad kui linnavalitsus, nemad andsid töö ja elukoha, ehitasid koolid, huviringid, kultuurimajad jne. Narva tüdrukud läksid tööle Kreenholmi, poisid Baltijetsisse või elektrijaama. Täna ei ole enam endist Kreenholmi (on olemas ettevõte Kreenholmi Manufaktuur, mis omab Kreenholmi kaubamärki, kuid ei asu ajaloolise Kreenholmi territooriumil), Baltijetsi asemel on metallitööstus. Narva ehitatakse mitut suurt tööstus- ja logistikaparki lisaks lihtsalt suurtele ettevõtetele.

Kreenholmi tektiilitehase tööstusmaastik on üks põnevamaid paiku Narvas. Veel kümmekond aastat tagasi, kui hulga arhitektidega seda külastasime, käis kangakudumine täie hooga. Hiiglaslikud niidirullid, võimsad seadmed, torustikud ning punasest tellisest ja paekivist tööstushooned hiiglaslikul suletud alal oli arhitektidele väga inspireeriv keskkond. Nüüd on siin vaikne.

2007. aastal müüs võlakoorma all vaevlev Kreenholm kogu kompleksi kolmesaja viiekümne miljoni krooni eesti eest maha Narva Gate’ile, kes kolis alal veel tegutsevad tööstusettevõtted tööstuslinnaku uuemasse ossa või mujale Narva tööstusaladele ning alustas vanema osa planeerimisega, et muuta selle funktsiooni. Tänaseks on see etapp läbitud, tööstus on enamjaolt välja viidud, vaid ühes ajaloolises majas on veel üks kunstsiidi tootev rentnik. Kreenholmi vanade hoonete vahelt on puhastatud kõikvõimalikud nõukaaegsed installatsioonid, majad on enamasti tühjad, siin-seal käivad veel lammutustööd. Kui mõelda seni arendatud mõnehektariliste tööstusalade peale (Rotermanni ja Tselluloosi kvartal, Ülemiste city), siis need on Kreenholmi kolmekümne hektariga võrreldes kaduvväikesed. Esialgu on siin korda tehtud vaid paar maja: Narva Gate’i kontorihoone ja 1980ndate algusest pärit väike pääslahoone, kus on üks Eesti moodsamaid turvakeskusi ja avatud Elmar Kitse tööde näitus. Kreenholmi arendusplaane palusin tutvustada Narva Gate’i tegevjuhil Jaanus Mikul.

Jaanus Mikk: Ostsime selle maa ja hooned buumi ajal ja kohe tulid kõned ajakirjanikelt: millal saab arendus valmis, palju maksab jne. Kui omanik ütles, et see on pikaajaline protsess, et selle realiseerimisaeg on vähemalt 20 aastat, siis suhtuti meisse kui hullu – nii pikaajaline investeering …

Augustis kehtestati ala planeering. Ootasime 30 päeva, ühtegi protesti ega kommentaari ei tulnud. Narvakad nagu ootavad siin, et midagi hakkaks lõpuks juhtuma. Kõige suurem pidur Narva arendamisel on piiri ületamise vaev. Ükski normaalne inimene ei taha tulla siia puhkama, kui peab mitu tundi piiril veetma. Narva areng on nagu paisu taga. Juba kümme aastat räägitakse, et siin on metsik potentsiaal, aga mida pole, on edasiminek. Võtmeinvestorid ei tule siia niikaua, kui nad ei näe siin inimmassi, kes võiks Narvat külastada. Vene turist läheb pigem Soome. Soome võiks olla meile eeskuju, kuidas Venemaaga suhelda. Üldse on Venemaal Eesti maine maha käinud. See on seotud mõlema poolega. Ent venelastes on veel säilinud nostalgiat Eesti suhtes ja Narva jääb igal juhul odavamaks kohaks kui Peterburi või Soome. Narva eelis on ka see, et siin saab Vene kodanik oma emakeeles hakkama, Narva on etniliselt üks puhtamaid Vene linnu maailmas. Muidugi ei peaks orienteeruma ainult idaturistidele, vaid ka mujalt saabujatele. Narva koos Narva-Jõesuuga omab suurt turismipotentsiaali. Idaturist on muidugi väga oluline: Astri ja Fama kaubanduskeskus Narvas on suuremaid tax-free müügikohti Eestis.

Eestlaste seas on Narval halb kuulsus. Kõik teavad seda kui kriminaalset vastikut linna, aga kui küsin, kas oled ka Narvas käinud, selgub enamasti, et ei ole. Õnneks on see suhtumine hakanud muutuma.

Me tahame rajada Kreenholmi alale uue linnaosa. Narva on olnud monofunktsionaalne linn juba aastakümneid, meie idee on muuta see turismilinnaks, tuua siia juurde elu. Kui tõmmata 140kilomeetrine ring ümber Narva, siis elab selles piirkonnas palju rohkem inimesi kui näiteks Tallinnas. See tekitas arendajas usku. Pärnu on kaks korda väiksem kui Narva, aga isegi talvel on seal tunne, et oled neli korda suuremas linnas. Sellepärast noored siit minema jooksevad – siin ei juhtu midagi. Noori ei hoia kinni pelgalt töökoht, nad tahavad elu ja glamuuri. Narva areneb praegu ka tööstuslinnana, aga vanad tööstushooned ei sobi enam uuele tööstusele: tänapäeval vajavad tööstusettevõtted horisontaalset, mitte vertikaalset hoonestust.

Kreenholmi alal on palju piiranguid. Piirkond on tervikuna muinsuskaitse all, lisaks on siin muinsuskaitsealused hooned. Siis keskkonnakaitse – meie hooned on väga lähedal veele. Kreenholmi saarte ja kalda vahel on Narva jõe kanjoni hoiuala koskedega, mis on keskkonnaameti hinnangul Eesti olulisim looduskaitsealune objekt.

Planeering näeb ette lisaks ajaloolistele vabrikuhoonetele teha siia uued elamud, spaahotell, konverentsihotell, äripinnad, bürood. Sisehoovi on kavandatud kontserdisaal. Muinsuskaitse nõudis, et idast, põhjast ja läänest peab vaade jääma avatuks, lõunatippu on aga kavandatud kolm kahekümnekorruselist elamut ja kahekümnekorruseline spaahotell. Markeeritakse tänaseks kinni ehitatud jõeharu, mis praegu on kollektorites maa all. Plaan on siia teha ka Eesti tööstusmuuseum – on ju siin Eesti tööstuse häll.

Kreenholmi ala üks võtmeküsimusi on vesi: on kosed, on tamm ja kui veehoidlas veetase tõuseb piisavalt, siis tehakse kaks või kolm lüüsi lahti ja siin on kärestik. Me tegime arvutuse, et sellest veest, mida kasutas varem tööstus, piisaks vabalt, jääks isegi üle, et kanalis oleks alaliselt vesi. Pumpla on töökorras, see lihtsalt seisab. Meil on vaja Eesti riigilt küsida uuesti vee erikasutusluba.

Oleme teinud riigile ettepaneku kolida Kreenholmi alale sisekaitseakadeemia. See annaks tohutu impulsi tervele Narva linnale, tooks siia rohkem Eesti Vabariiki, mida siin on hetkel väga vähe.

***

Mis aitaks Narva uuele elule? Turistid? Sisekaitseakadeemia kadetid? Uus elanikkond? Kui kuuskümmend aastat tagasi koliti siia Venemaalt töölisklassi, siis täna võiks siia meelitada elama haritlaskonda. Marina Dmitrijevskaja räägib 7. veebruari Sirbis (Inga Koppel, „Avameelselt Peterburi teatrielust”), kuidas Peterburi noortel andekatel eksperimentaalsetel lavastajatel pole kodulinnas kohta teha teatrit. Miks mitte anda neile Vene noortele võimalused siin, Narvas, luua siia näiteks erilise ruumiga teatrimaja, kus saavad kokku Eesti ja Vene teatrikunst, kus töötab Narva noortele teatristuudio, mis meelitab kultuuri juurde ka sellest võõrdunud lapsevanemad, kasvatab uut Narva elanikku, kutsub turisti. Kindlasti on mitmeid võimalusi Narva äratamiseks, aga kõigepealt peab ärkama uinunud Narva pea ehk linna juhtkond ja mõtlema, millist linna on Eesti piirile vaja. Selle üle võiks mõelda ka riigi tasandil. Narva kolledžihoone ehitamisega on tänaseks astutud vaevarikas, aga suur samm uue kestliku linna ehitamise suunas, seda kurssi tuleb hoida. On aeg piirilinna võimalused üles leida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming