Neli vaadet Novale

Maris Kerge

Tallinna ülikooli kampus on valmis. Vähemasti selles mahus, mida lubab kõrgkoolile praegu kuuluv maa-ala. Eeskätt välistudengeid silmas pidavalt ladinakeelsete nimedega ristitud hoonemahud on mitmekülgse päritoluga: XX sajandi algveerandist kuni vastvalminuteni, tellitud otse arhitektilt või ehitatud arhitektuurivõistluse tulemusena. Käesolev kirjutis vaatleb paari kuu eest valminud Nova maja: juhtumiuuringus on kõrvu hoone arhitektide, sisearhitekti, seal tegutseva õppejõu ja tudengi arvamused. Eesmärk on võrrelda eri lähtepositsiooniga inimeste mõtteid olukorras, kui ühiskonnas üldiselt paistavad arhitektid ja mittearhitektid asuvat üksteisega vaid servapidi kattuvates (esteetilistes) tajuväljades. Ville Lausmäe, sisearhitekt See on hästi aus maja. Siin ei ole sisekujundust. Siin ei ole midagi peidetud. Kõik ehituslikud ja konstruktiivsed elemendid või mis iganes sellise hoone toimimiseks tarvilik, on allutatud kujunduse põhiolemusele. Kui enamasti lüüakse kõik kommunikatsioonid kipsi või muu materjaliga üle, peidetakse nurga taha, kus nad elavad mingit oma elu, siis siin on vastupidi – kõik on nähtav.

*

Tegin kunagi ühte avalikku objekti, meie jaoks oli tellija hoone arhitekt, kuid kontakt oli ka institutsiooni juhtkonnaga. Kord, kui meil vaidlused juhtkonnaga kestsid, ütles arhitekt mulle: „Unusta nad ära, sa ei pea nendega arvestama. Nende ametiaeg saab mingil hetkel otsa, aga hoone kestab.”

Avaliku objekti juurde palgatakse sisearhitekt umbes nii nagu võetakse elektri- või ventilatsiooniinsener – keegi ei tea, mis ta teeb. Peaasi on olla pädev, teha töötav lahendus. Keegi ei tea, kuidas ventilatsioon töötab – vasakult paremale või paremalt vasakule. Kõiki huvitab vaid, et majas oleks värske õhk.

Eks tellija tahab aeg-ajalt sekkuda. Olen kehtestanud büroos seisukoha, et meie teame ja teeme. Loomulikult käisime esmalt ringi, kaardistasime, vaatasime, mida ja kuidas tudengid teevad, tegime pilti sellest, mis on ladudes jne.

Tavaliselt on hoone kasutuselevõtu alguses „valuperiood”. Alguses jooksevad kõik natuke aega otsides ringi, aga siis üks hetk on kõik korras. Loomulikult selgub selliste ruumide puhul alati, et pink, mis on vasakul, võiks olla paremal. Kõik asjad kolivad ja rändavad, see on loomulik. See võibolla annabki majale hinge. Mingi aeg on see veel seitsme „Mati” pärusmaa, kes seda omaks peavad, aga kui käib avapauk, siis … Natuke meelevaldne võrdlus, aga kui laps saab teismeliseks, siis pärast seda oled muidugi edasi nõudlik, aga sa pole tema jaoks enam see, kes sa olid.

*

Interjöör peaks teenima mingit eesmärki. Mingi narratiiv on alati ja selle nime sa otsid üles. See ei ole nii, et teen kuidagi midagi iseendale, nii nagu mulle meeldib. Pigem püüad mõelda õigesti. See, mille alusel aru saad, mis on õige, on muidugi omaette teema. Vahel ei saagi aru. Vahel jälle saad.
Tudengid teevad asjalikke asju, see on tegelikult tööstushoone. Siin on oluline butafooria puudumine. Projekteerimist oli siin neli korda suurema maja jagu: määrad veetoru kinnitusi ja värvi … ma ei tegele tavaliselt sellise asjaga. Siin aga pidi. Siinne kontseptsioon oli iseenda elu raskeks tegemine.

Lemmikhetk oli see, kui parklat maha joonistati, tegime põrandale Pac-Mani (80ndate videomäng) stiilis graafika. Siin oli lõbusaid kiikse, vahel täiesti meelevaldseid naljategemisi. See on koolimaja, mis tähendab, et ei pea olema padutõsine. Kui kõik on kenasti ühes paadis, tekib tegijatega mingil ajal selline kollegiaalsus, nagu oleks koos sõjas käinud.

*

Kvaliteetne keskkond harib. Väga väär on printsiip, eriti disainialadel, et üliõpilane keetku makarone kohvikannus ja elagu rotielu. Üliõpilastele justkui polegi midagi vaja. Mismoodi saab ta silmaring siis areneda? See tuleneb ju ümbritsevast keskkonnast. Kui inimene korra mingi tasemega harjub, ega ta siis tagasi astuda taha. Keskkond seab inimestele verstaposte. Kõlab võibolla natuke liiga tähtsalt, aga põhimõtteliselt kuskil on selline loogika.

Loomulikult on arhitektil vastutus ja see on hästi suur. Varsti ei mäleta keegi, kes selle ruumi teinud on, aga kooliseltskond toimetab siin sees ja see mõjutab nende maailmavaadet.

*

Salto arhitektidega on alati hästi lihtne olnud. Ma ei tea, miks. Me küll vaidleme, aga põhimõtteliselt saame asjadest enam-vähem ühtmoodi aru. Päris nullfaasis käib arengusuundade hekseldamine. Alguses andis Salto näiteks ette: siin on kolmekorruseline ruum, kus võiksid olla avad põrandas. See oli lähtepunkt, kust me hakkasime asja harutama. Kõigepealt käisid läbi kõikvõimalikud butafoorialained, aga lõpuks arenes see sinnamaani, et läbi kolme korruse on hästi nähtav ruum. Paigutasime üle õhuruumi sildu, millest lõpuks kasvas välja terasest kandesõrestik ja sümmeetrilisus.

Vahetasime infot ja lõpuks otsustasimegi, et teeme sellise ausa maja. Edasi sai igaüks oma tööd teha, tõsi, mingite väikeste tagasilöökidega. Ei tasu unustada, et inimestel on emotsioonid, isiklikud seisukohad jne.

*

Mäletan üht keerulist olukorda, kus mingis töötoas pidi tooli seljatuge disainima ja mul ei tulnud ühtegi mõtet. Otsapidi oli juba piinlik, et millegagi maha ei saa. Vaatasin mõtliku näoga ruumis ringi ja silma hakkas üks diagonaaltriipudega valgusti. Siis tuligi toolile selline viltustest lamellidest seljatugi.

Suuremate hoonete puhul tuleb inspiratsioon ikka asjast enesest või hoone valdkonnast. Kuigi minu puhul see käib pigem vist tunnetuslikult – miski ütleb, kuidas on õige. Olen asjade aeglase disainimise ja liigse „küpsetamise” vastane. Et istud nädalaid ja lihvid oma lahenduse ideed ning lõpuks loobud sellest üldse, kuna oled selle enese jaoks ammendanud. Lõpuks teed midagi tasakaalukat ja igavat. Enamasti on esimene emotsioon, mis võtab mingi vormi, kõige õigem.

Inspiratsiooni leiab jah ikkagi asjast enesest või millestki sellega seostuvast. On selleks siis arhitektuur või mõne personaalse töö puhul kasvõi tellija kasukas. Kuskilt ta ikka tuleb ja kui ei tule, siis on aeg tellimusest loobuda.

Riho Västrik, filmiõppejõud

Teatava aja pärast tahad normaalset töökeskkonda. On ju näha, mis toimub ümberringi, meie üliõpilased käivad külas teistes filmikoolides ja kadedust pole ka vaja neisse istutada. Keskkond on oluline. Mäletan seda oma ülikooliajast. Tartus sai humanitaarteaduste maja valmis – kui tore oli lõpuks oma ruumid saada ja lõpetada mööda linna karglemine, läbikäidavates ja muidu mittekodustes auditooriumides kõõlumine!

*

Mina õpetan dokfilmi. Selle puhul pole paviljonist ja telestuudiost suurt asja. Põhiline on, et oleks lahedad auditooriumid, kus töötab projektsioonitehnika. Et oleks lahe kinosaal, kus teha ühiseid filmivaatamisi, mis aitavad kursusel kokku sulanduda ja n-ö filmialast teadmist tõsta. Seda vana koht Sütiste tänaval ei võimaldanud. Pidime kinosaali omaniku käest eraldi tellima ja selle eest eraldi maksma. Täiesti absurd! Oma varasemate kursustega korraldasin pigem koduseid filmivaatamisi: leppisime kokku, kelle juures toimub, kellel on projektor jne.

Teine oluline moment on see, et asjad on nüüd siin koos. Usun, et sellest võib mingi sünergia tekkida. Varem oli meil paviljon ühes linna otsas, osa tehnikat ühes, teine teises kohas. Selle kõige üle kontrolli hoidmine oli problemaatiline, lõputu jooksmine. Mis iseenesest harjutas muidugi päris filmitegemist. Nüüd on kõik koos. Kergema dekoratsiooni saab valmistada kohapeal väikeses töökojas.

*

Olen siin käinud päris paljude külalistega. Kui meie maja veel mitte kasutuses olevas maa-aluses garaažis toimus õpetajatele-õppejõududele ülikooli sügispidu, oli maja huvilistele avatud. Näitasin jõudumööda kinosaali ja muid kohti. Minu meelest peegeldus inimeste silmist positiivne hinnang. Eestlane pole ju suur kiitja, aga uue maja kohta kostis ka verbaalset kiitust.

*

Mängufilmide puhul on ruumi loomine väga teadlik tegevus. Selleni välja, et valitakse kontrollitud koloriidid. Inimesed ei saa vaadates sellest muidugi aru. Doki puhul ka. Sa pead reaalsest olukorrast pigistama välja selle, mida režissöörina arvad, et filmile on tarvilik. Jutt, et dokumentaalfilmis peab kõik olema dokumentaalne, on ju tõsi, aga kui on tarvis luua masendusatmosfääri või -meeleolu, saab seda teha valgusevaliku ja muuga.

Loenguruumi atmosfääri tekkimisel mängib valdavat rolli see, kuidas lektor esineb. Millist informatsiooni ta edastab, kui atraktiivselt või kaasakiskuvalt ta seda teeb. Millised oskused on tal ärgitada üliõpilasi kaasa mõtlema ja rääkima. Sa kulutad vähem energiat keskendumisele, kui sul on hea väline raamistik. Kui see pole hea, siis pead kulutama lisajõudu.
 
*

Kui filmitegija hakkab tegema hästi sügavat asja, millest keegi aru ei saa, jääb ta järelikult ilma vahenditest, millega tööd teha. See, millest me räägime, algab meeskonna seest. Režissöör hakkab soleerima, ajama mingit allegooriat … Loomulikult peab kunstnik ennast avaldama, end väljendama, selleks on autoril õigus, aga kui ta on täiesti arusaamatu, liigub ta amatööride gruppi, kes teeb asju oma lõbuks või hobiks.

Kui keegi paneb hoonesse palju teooriat ja kontseptsioon on sügav, aga kasutajal on ebamugav – siis on see jama. Põhiline, et maja oleks ehitatud kasutajatele. Muidugi, ka arhitekt ja sisearhitekt tahavad ennast realiseerida, aga minu seisukohast on see teisejärguline. Meil peab siin olema hea.

Ma ei välista, et aasta pärast ütlen, et miski on selle maja puhul valesti läinud, aga praegu selle mänguruumi raames, mida oleme saanud siin kasutada, ei ole mul midagi halba öelda.

Heli Luik, filmitudeng

Minu filmi juurde sattumisega on imelik lugu. Mu ema on näitleja ja ka minust pidi saama näitleja kuni 2010. aasta kevadeni, mil mul oli üksildane aeg. Palusin sõbrannal endale tegevust leida. Ta ütles, et hästi, ülehomme läheb võttesse üks lühifilm, mul on vaja First AD’d (režiiassistent – M. K.). Mina kuulsin first lady (esimene leedi – M. K.) ega teadnud, kes see on. Mõtlesin, et hästi, lähen siis. Platsil armusin kohe kogu sellesse asjasse ära …

Filmitegemist ei saa õpetada, seda saab ainult õppida. See on nii palju iseendas kinni. Jüri Sillart ütles alati, et sul on vaja õnne – fortuunaga tuleb häid suhteid hoida ja on vaja meeletult tööd teha. Ja siis natuke andekust ka.

*

Palju on muutunud alates sellest, et Jüri Sillart suri – see mõjus väga tugevalt – siis tuli uus maja. Täielik keskkonna- ja süsteemivahetus. Mentaliteet on teine. Olen liiga sees, et öelda, on see nüüd õudselt hea või halb. Teistmoodi on igal juhul.

Nn Sütiste majja sõitsime kakskümmend minutit bussiga. Istusid seal omaette ega näinud teisi, ainult omasid. Nägid veel võibolla mustamäelasi ja regionaalhaigla töötajaid. Siin näed meeletut massi tudengeid. Seda maja peab natuke otsima, ta on nagu mingite asjade sisse mattunud. Need on väga erinevad kohad.

Ei julge öelda, et see maja on juba toonud rohkem inimesi kokku, aga mulle tundub, et näiteks meie nooremad kursused, kes on ainult siin majas õppinud, on ühtsemad, kui meie tolleks hetkeks olime. Võibolla selles on uue maja võlu, aga võibolla nad lihtsalt on sellised.

Merikest, kes oli Sütistes meie tore kohvikupidaja, meil siin enam kahjuks ei ole. Ta oli nagu kooli maskott – hästi elav, pani meile kõikidele oma nimed, hellitas meid.

*

Hästi huvitav asi, mida olen tähele pannud: kui siia tulevad päevast päeva praktiseerivad filmiinimesed, õhkavad nad, milline avar ruum maja ees on. Et siia peaks suure paviljoni ehitama. Kui tulevad inimesed, kes filmi tehnilist osa nii palju ei tunne, ütlevad nad, et oh nii mõnusalt avar.

Hinnanguid on väga palju. Ruumiootused olid oluliselt suuremad – tegelikult on ruumi ikka vähe. Tahaksime kursusega koos loenguid teha, aga selleks ei ole kohta. Klasse, kuhu me kogu kursusega sisse mahume, on kolm.

Toredaid väikesi kohti, kus näiteks filmigrupiga võtteid ette valmistada või ühistöid teha, on majas palju. Tundub, et hoone ise suunab aina rohkem gruppide tekkimisi ja koosolemisi. Kokkusaamised lepitaksegi kokku just koolis, mitte näiteks mõnes vanalinna kohvikus.

*

Paviljonist vist võiksingi jääda negatiivselt rääkima. Minu kui tudengi silmis on palju jäetud läbi mõtlemata. Tundub, et pole konsulteeritud inimestega, kes sellest teavad. Kasvõi see, et paviljon on hele. Ta võiks olla must. Praegu tõmbame kardina ette, mis tähendab, et saan valgusti panna seinast eemale ja sellest tulenevalt jääb mul ruumi peaaegu meeter vähem. Siia sisse ei ehita ma näiteks korterit. Asju, mida siia ehitada saab, on üldse vähe. Aga vähemasti midagi saab ehitada ja ta on uus, voolu on palju. Siia on võimalik autoga ligi pääseda, ruum on soe, pole vaja muretseda selle pärast, et pean meeletute vammustega kohale tulema –
need on jällegi väga suured plussid.

*

Kõik sõltub ka sellest, mis on kooli eesmärk, kuhu õppekava tüürib. Praegu on paviljonifilmil õppetöös oluline osa. Kõik tudengid peavad selle läbi tegema, ja mitte ainult üks, vaid kaks-kolm korda. Pead õppima petma, looma illusiooni. Paviljonis saab seda teha kõige paremini: saad õppida, kuidas mängida valgusega, mida näiteks korteris ei saa. Kõige olulisem on see, et saab liigutada seinu. Need on tähtsad asjad ja mida vähem on ruumi, seda vähem on mängimisvõimalust. Loomulikult on võimalik sellest üle olla. Aga niimoodi jätkata, nagu meie oleme teinud, enam ei saa: vana paviljon oli 260 m², see on 130 m² – poole väiksem!

*

Kui keegi minult maja esteetika kohta küsib, on mu vastus alati, et see on väga kihvt, aga paviljon on väike. Klaas mulle meeldib ja betooni puhul tunnen, et see pole liiga modernne, see pole liiga kontorlik koht. Kõige olulisem on aga see, millised on inimesed maja sees.

Filmiosakond on kõikidele asjadele armsalt loomingulise lähenemisega. Hästi orgaaniline, muutuv vastavalt olukorrale. Meie õpe ei sisalda otseselt seda, et keegi räägib meile keskkonnast ja arhitektuurist. Kui semester algab, on kõigepealt pitching ehk ideetutvustus. Siis on nõukogud. Kaks korda kohtume stsenaariuminõukoguga, kaks korda lavastusnõukoguga. Selle käigus arendame lugusid. Nõukogudes on olnud alati esindajaid erinevatelt erialadelt. Kui tegemisel on näiteks film, mis räägib Lasnamäe tädist, aga operaator ja kunstnik arvavad, et keskkonda pole vaja näidata, siis juhitakse tähelepanu, et loos on inimene tähtis. Suunatakse hästi palju, kuidas seda või teist näitama peab.

See ikka loeb, kus sa oled. Kasvõi teed üleval suitsunurgas suitsu ja näed vanalinna. Tuvi lendab mööda ja kohe hakkab pea tööle. Need on lihtsad asjad, millest tekib mõte – selles suhtes on keskkond oluline. Ja seda see maja ka pakub. On võimalik mõtiskleda, oma loovust iseseisvalt arendada. Maja mängib rolli, aga ise peab olukorda ja tingimusi, mis on sulle antud, oskama ära kasutada. Pealegi, liiga hästi ei saa ka alati kõik olla.

Salto

Tallinna ülikool asub kesklinnas. See on Tallinna üks olulisematest institutsioonidest ja väga tähtis on, kuidas ülikooli otsused mõjutavad linna ruumiliselt. Nii nagu on Tartu ülikooli peahoone oluline Tartule või äsja valmis saanud Narva kolledži maja Narvale.
 
*

Tallinna ülikooli ruumiline olukord on Eestis väga eriline: ülikoolilinnak, mis moodustub mitmest eripalgelisest üksteisega ühendatud hoonest, on keerukas võrgustik. Ükski neist hoonetest ei suhtle aga hoonete vahele jääva alaga, mis ülikooli laienemise kiuste on jäänud tagahooviks ja iseloomutuks parklaks. Hoovi elustamine, selle kvaliteedi muutmine olid meie töö olulisemad prioriteedid.

*

Iga võistlusega kaasnev lugu on erinev, üldjuhul tuleb projekteerimise käigus vähem või rohkem muudatusi teha võrreldes algselt esitatuga. On olnud juhtumeid, kus muudatusi on tehtud minimaalselt ning võistlustööst on sujuvalt saanud hoone, näiteks Sõmeru keskushoone. Maanteemuuseumis kasvas objekti maht töö käigus aga umbes kolmandiku võrra ning rajatud muuseumi kuju maastikus erineb oluliselt konkursil pakutust – ometi jäi üldkontseptsioon samaks. Algne võistlusele esitatud idee ei ole kannatanud. Projekteerimisprotsess peabki toorest ideest kasvatama mitmekülgsema ja sügavama teose. Oluline on, et algne kandev idee on kohanemisvõimeline, mitte liiga jäik. Võib-olla on see üks põhjus, miks žürii on need lahendused välja valinud.

BMFi hoone puhul muutus hoone sisestruktuur märgatavalt ja lisandus ka üks korrus.

*

Hoone põhiolemus on ühesuunalisus linnaruumi kontekstis – põhja poolt äärmiselt lihtne, reserveeritud ning avatus lõunasse, hoovi. Kogu hoone sissepääs on lava, seda mitte ülekantud tähenduses, vaid see ongi tarbitav ruum. Need põhimõtted säilisid algsest ideest ning muutusid valmis hoones isegi selgemaks: kõikidel korrustel paiknevad hoovi pool avaliku kasutusega ruumid.

Ruumiline kogemus on väga oluline. BMFis on palju selliseid vaheruume, kus üliõpilased saavad olla ja tegelda oma asjadega. See kindlasti inspireerib neid.

*

Me suhtume energiasäästu kui ühte olulisse komponenti hoone loomisel. BMFi hoone järgib üldisi energiasäästu põhimõtteid: on kompaktne ja avatud lõunasse. Sissepääsu-lava katus on väga hea passiivne päikesevari lavatagusele klaasfassaadile. Ometi tehnoloogilist uuenduslikkust siin majas ei leia. Energiasäästu tuleb suhtuda mõistlikult ja teha nii palju, kui on vaja konkreetses olukorras, seda tuleb vaadata kui vajalikku ja olulist, ent mitte ainukest arhitektuuri komponenti.

*

Kogu tehnoloogiline pool ja akustilised nõuded olid Nova majas väga keerulised. Hoonel on ka keerukas kuju ja ruumiprogramm tuli kokku suruda –kõik see tegi palju muret. Hetkiti tekkis tunne, et tehnoloogia hakkab arhitektuuri üle võimust võtma. Oli nii positiivseid kui ka negatiivseid hetki, ent kokkuvõttes tuleb kõigile osapooltele, nii tellijale, ehitajale kui ka projekteerijatele au anda: maja sai üsna lähedane sellele, mis meie mõtlesime.

Hea on töötada, kui kõigil on visioon ja eesmärk ning ei ole projekteerijaid, kes lihtsalt tahaksid kuidagi töö ära teha. Teisi professionaale tuleb usaldada. Kui võimalik, siis valime koostööpartneriteks juba ennast tõestanud tegijad. Olulisim on, et kõik töötaksid ühe asja nimel.

Eks sellest, mis siin juhtus, on palju õppida. Õnneks ei ole ükski protsess nii kiiva kiskunud, et valmis ehitist enam näha ei tahaks. Arhitekti suurim vastutus on tasakaalu leidmine. Ühelt poolt tuleb jääda pragmaatiliseks, teisalt tuleb leida meetodeid, mis lihtsate vahenditega rikastavad loodavat keskkonda.

*

Hea on vahepeal teha kiireid asju, kus, näiteks näitusekujunduse puhul, mõtte ja teostuse vahele jääb vaid kuu. Need on lihtsad etüüdid, mis võimaldavad kontrollida teatud mõtteid. Me ei võta ühtegi projekti kergekäeliselt, otsest hierarhiat projektide vahel ei ole, ühtemoodi oluline on igat töö. Primaarne on loodav ruumiline keskkond, mis on vastavalt lähteülesandele erinevate nõudmiste ja kvaliteediga. Tähtsaim on lõplik ruumiline kogemus, olenemata projekti skaalast. Ehk ongi parim lahendus töötada eri mõõtu projektidega, nii on raskem stampidesse kinni jääda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming