Nokaga maja, terrass-kool, tulest võetud seinad ja teised

Margit Mutso

14. novembril avati Tartu ülikooli Narva kolledž. Uuest koolimajast ja arhitektuurist laiemalt räägivad Kavakava arhitektid Indrek Peil (pildil alt esimene), Siiri Vallner, Katrin Koov ja Kaire Nõmm. Foto: Piia Ruber. Margit Mutso vestlus Kavakava arhitektidega Selle vestluse ajendeid on kaks: äsja valminud Tartu ülikooli Narva kolledž ja samuti hiljuti valmis saanud Tartu tervishoiu kõrgkool. Enne kui objektidest rääkida, tahan meenutada Kavakava enda lugu. See büroo ei sündinud päris tühjalt kohalt, enne seda tegutsesid Coo Arhitektid ja Head Arhitektid. Head Arhitektid on siiani alles, põimunud Kavakavasse. Katrin Koov: Coo Arhitektidest sündis viis bürood, kõik nad on täna Eesti arhitektuurikaardil. Meid huvitab büroo kui platvorm, see on midagi sellist nagu ühiskontorid. Büroo seob erinevaid inimesi, eakaaslasi, kes on koos õppinud ja omavahel lähedalt seotud. Kaire Nõmm: Büroos on töögrupid paindlikud, võib kutsuda teinekord ka inimesi väljastpoolt osalema. Siiri Vallner: Büroo loomise algusfaasis ei ole tavaliselt tööd, aga see-eest on tohutu tahtmine teha. Meil läks seltsielu sujuvalt üle tööeluks. K. K.: Coo ajal oli üks meie traditsioon pühapäevased jalgpallimängud: iga kord eri kohas linnas tuli seltskond kokku ja mängiti palli, see oli meie linnaruumi aktualiseerimise projekt. Tööd eriti polnud, tegime võistlusprojekte. Kavakava kontorit tegema ajendas meid tunne, et arhitektuur on liiga maskuliinne ja jäik, mõtlesime, et äkki uues koosluses, mille moodustavad vaid tüdrukud, tekib mingi teistlaadne ruumikäsitlus (Kavakava algkoosseisu kuulusid Katrin Koov, Siiri Vallner, Kaire Nõmm ja Veronika Valk – M. M.).

Kas tekkis?

K. K.: Ei saa niimoodi väita. Ma arvan, et otsene seos sooga puudub.

S. V.: Eksperimendi tulemus on, et mees- ja naiskollektiivil ei ole tegelikult vahet. On lihtsalt erinevad inimesed.

Naised kui arhitektuuri loojad – kuivõrd tõsiselt tellijad teisse suhtuvad?

K. K.: Huvitaval kombel pole sellega probleemi olnud. Ju on head tööd tehtud. Eeskätt tänu Siirile, kes nõuab maksimumi nii endalt kui teistelt.

S. V.: Kirjad, mis mulle välismaalt tulevad, algavad siiski enamasti sõnadega: „dear mister Vallner” … Kõik traditsioonilised meeste erialad on praegu muutumises. Võib-olla ehitusse jäävad veel mehed.

Indrek Peil ei kuulu ametlikult Kavakava meeskonda, koos Siiri Vallneriga on teil siiani oma büroo Head Arhitektid teete aga väga tihti projekte ka Kavakava kaudu. Millal teeb projekti Head Arhitektid ja millal Kavakava?

Indrek Peil: Meil on projektitiimid, vahetame omavahel pidevalt infot. Mõttekas on pidada ühte suuremat bürood, mis on valmis tegema suuremaid projekte: on vastutuskindlustus, lisatööjõud jne. Suured tööd tulevad alati Kavakava alt.

Sel nädalal avati Eesti kindlasti üks kõige erilisemaid maju – Tartu ülikooli Narva kolledž. Selle projekti valmimislugu on olnud üsna pikk.

S. V.: Projekti algusest on möödas seitse ja pool aastat. Mulle tundub, et selle projektiga on juhtunud kõik, mis ühe projektiga saab juhtuda.

K. K.: Meile on hoone kavandamisel alati olulised koht ja seosed linnaruumis. Ülikool tegi väga olulise otsuse – kooli asukohaks valiti vanalinna krunt. Nende ambitsioon oli suur: nihutada linna kese tagasi vanalinna. Kuna Narvas on ajaloolistel põhjustel vanalinna tekkinud palju tühja ruumi, siis saab järk-järgult ehitada uusi objekte. Seejuures on oluline, millise funktsiooniga objektid sinna tulevad. Tähtis on, et need hakkavad looma uuesti elavat linna.

I. P.: Meie töö vastas võistlustingimustele. Need olid täpsed ja me ei hiilinud neist mööda. Meie töö polnud aga ootuspärane; kohalikud muinsuskaitsjad tahtsid tingimata taastada vana börsihoone.

S. V.: Kui mõned inimesed mõtlevad, et see vanalinna taastamine on vanade majade uuesti ehitamine, siis ülikooli eesmärk on taastada vanalinn seeläbi, et sinna elu tagasi tuua. See on meie arvates õigem lähenemine. Tellija ütles pärast konkursi lõppu, et tal oli kolm soovi, millele meie töö ka vastas: et uus hoone ei varjaks ära raekoda, et maja poleks klaasist ja kolmandat … ma ei mäleta.

K. K.: Me vaidlesime omavahel päris kõvasti. Klassitsistlik ülesehitus vastab väga hästi kooli funktsioonile ja kõige lihtsam olekski olnud taastada vana maja. See oli üks variant, aga kaalukeeleks sai linnaruumiline olukord.

I. P.: Mingil hetkel tekkis mõte taastada börsihoone tühikuna, teha selle vormijäljend. Arhitektuur kõige puhtamas vormis on ruum ilma materiaalsuseta, oluline oli just see kontseptuaalne moment. Me tegime kaks maja: üks on tühik ja teine on see maja ise, mis koosneb mitmest tiivast. Siiri tuli üks hetk välja väikse maketiga, kus oli selline nokaga lahendus.

K. K.: Meie arvates oli see täpseim tühiku idee väljendus, aga muidugi mõjus selline nägemus osalt inimestele hiljem ehmatavalt.

S. V.: Võib-olla on asi selle esiletoomises, et Narva vanalinn on hävitatud, seda ei ole enam. Meie lahendus jäädvustab kogu selle draama. Inimesed, kes Narvas elavad – paljud neist on mingis mõttes osalenud vana Narva hävitamises, linn lammutati ju pärast sõda. Ma arvan, et nad tahavad pigem seda unustada. Ükski ametlik muinsuskaitse institutsioon ei olnud hoonele vastu, projektile anti kohe muinsuskaitse kooskõlastus. Vastu oli kohalik organiseerunud selts.

I. P.: Hoone vastas nii muinsuskaitse eritingimustele kui võistlustingimustele, aga me läksime vastuollu kohalike inimestega. Ülikool käis linnavalitsusega kohut. Inimesed ei taha, et neile paisatakse näkku pilt hävitatud linnast. Siin on intriig. Me oleme alati olnud seisukohal, et on ebaeetiline teha tööd, mis läheb vastuollu kohalike inimeste arvamusega, aga kuna meil oli žürii toetus, läksime projektiga edasi. Kohtuprotsess ülikooli ja linna vahel kestis kaks aastat.

S. V.: Me kohtusime ka mõnel korral kohalike poliitikutega. Minule jättis Narva linnavolikogu esimees Mihhail Stalnuhhin väga hea mulje. Tõsiselt.

I. P.: Ta on eesti keele õpetaja, intelligentne inimene, kel on aga omad seisukohad. Poliitik on poliitik.

S. V.: Tema üks nõudmine oli, et me jätaksime maja „noka” ära. Me ei olnud sellega päri, ütlesime, et siis tuleks uus arhitektuurivõistlus korraldada.

Õnneks on „nokaga” maja nüüd valmis. Kui keeruline oli seda maja ehitada?

S. V.: Seda hakati ehitama ajal, kui oli lõppenud ehitusbuum ja tuli langus. Üks betoonimees, Eesti paremaid, nõustas meid esifassaadi osas ja ütles kohe, et tema ise kindlasti pakkumisel ei osale, sest masu ajal teevad nad ainult tuulegeneraatorite aluseid. Kui majal on juba aken, siis on see liiga keeruline ja riskantne … Selle taustal on see muidugi üle mõistuse keeruline hoone.

K. K.: Esimene ehitaja jõudis ehitamisega vaid esimese korruseni … Kui ta käed püsti tõstis ja lahkus, siis järgmise pakkuja hind oli juba mitu korda kõrgem.

Kas tulemusega olete ise rahul?

S. V.: Arhitekt pole kunagi rahul.

I. P.: Siiri lubas, et ta enam Narva ei lähe, aga see on seotud vaid viimase ühe protsendiga ehitusest.

S. V.: Arhitekt vajaks teraapiat, et vabaneda kuidagi perfektsionismist …

Teine väga oluline suur maja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tarvis Maarjamõisas on sisuliselt juurdeehitus. See koht on üsna kaootiline: ümber palju tühjust, väiksed majad ja siis ühiselamu kõrged tornid.

S. V.: Praegu on üsna veider, et õppehoone on pitsitatud tornide vahele, kui ümber on nii palju ruumi, aga tulevikus ehitatakse see väli täis ülikooli hooneid.

I. P.: See projekt oli nagu nööbi külge pintsaku õmblemine: seal oli juba kaks ühiselamutorni ja uus õppehoone taheti ehitada nende vahele.

S. V.: Maja sai pandud tänavast võimalikult kaugele, et jääks lai vöönd eramajade ja suurte hoonete vahele. Aknaid ei saanud kinni ehitada, seepärast tegime uue mahu astmeliselt taanduvana. Meie mõte oli väärtustada sealset 70ndate arhitektuuri, jätkasime sama liini.

I. P.: Jah, me oleme nii suured muinsuskaitsjad, et me väärtustame isegi 70ndaid. Sisuliselt on see kool nagu ülikooli väike vend, kes koolitab õdesid.

Meenutame ka varasemaid Kavakava projekte. Üks esimesi oli Pärnu kesklinna koolide võimla.

K. N.: See oli Kavakava esimene ehitatud projekt, kolme kooli jaoks tehti ühine võimla.

K. K.: Natuke võib seda tööd isegi Narva kolledžiga võrrelda. Ka seal tuli pidada dialoogi ajaloolise kontekstiga, luua orgaaniline side olemasoleva hoonega. Materjal – tellisfassaad on selle maja puhul oluline.

K. N.: Kool asub bastioni vööndis, vanalinna piiril, kus on palju punase tellisega hooneid, ja me soovisime uue vormi siduda sama materjali kasutades ajaloolisse konteksti. Krunt piirneb igast küljest tänavatega ning on ümberringi vaadeldav, olgugi et oma olemuselt jääb spordihoone koolimaja selja taha.

K. K.: See oli üsna keeruline ülesanne, sest üks hea võimla ei vaja aknaid – kuidas lahendada nii, et säiliks side välismaailmaga? Seejuures ei tahtnud me vana hoonega võistelda, majad pidid pigem teineteist täiendama.

S. V.: Et majakarp väga monotoonseks ei jääks, sai loodud fassaadile elav tellisfaktuur koos väikeste valgusavadega.

K. K.: Selle töö käigus saime aru, kui tänuväärne materjal on tellis. Me oleme hiljem ka seda päris palju kasutanud.

K. N.: Uurisime, mida on tehtud tellistest. Alvar Aalto oli meile tol ajal suur eeskuju – algas meie Aalto periood, nagu me ise ütlesime.

Tartus on üks teie põnev ehitis veel – Lotte lasteaed, üsna teistsugune kui ollakse harjunud.

S. V.: Lasteaed on nn Hiinalinnas, vanade paneelmajade vahel. Tavaliselt seisab lasteaed keset krunti, meie tahtsime aga muuta siinse keskkonna linnalikumaks. Seepärast tõime lasteaia tänava äärde, krundi nurka.

Mulle ei meeldinud lasteaias käia, sain sellest lapsepõlvetrauma. Indrek pole üldse lasteaias käinud. Tavaliselt on lasteaiad kas nn kammisüsteemis või H-tähe kujuga. Me võtsime selle kammisüsteemi ja keerasime ta rõngasse. Pikad koridorid kadusid sellega ära ja tekkis keskne ruum, mis hargneb – tuli lillekesekujuline plaan. Sel majal on väga range geomeetria, ehkki see välja ei paista. See on meil üks kõige geomeetrilisemaid projekte, kõik on taandatav võrdhaarsele kolmnurgale: plaan, fassaadid ja siseruumid.

Üks põnev projekt oli Viljandi kultuuriakadeemia söestunud puitpinnaga hoone kesklinna. Sellest pole aga pikka aega kuulda olnud.

I. P.: Selle projekti tellija oli ülikool, aga kohalikud olid võib-olla liiga optimistlikud. Projekt jäi Euroopa rahast ilma. Raha oli küsitud lokaalse kompetentsikeskuse või millegi selletaolise tarvis, aga see maja ei kvalifitseerunud.

S. V.: Selle projekti raames kasutasime ära oma büroo innovatsiooniosaku. Tegime tehnikaülikooliga koostöös uuringu, kuidas kasutada söestatud puitu arhitektuuris. Seda on maailmas tehtud, aga meie katsetasime, kuidas kohalik puit meie kliimas käitub.

I. P.: Tehnikaülikooli inimesed otsisid selle kohta välja patendid, meie uurimine oli pigem esteetilise suunaga.

S. V.: Osal puuliikidel söepind ei jää väga dekoratiivne ja see hakkab ka kiiremini lagunema. Huvitav fakt on, et söestatud pinna süttivus väheneb. Katsetasime seda tuletõrjujatega, käisime nendega suitsusukeldumist tegemas, koos oma näidistega. Olime skafandrite ja hapnikuballoonidega spetsiaalses boksis, kus tekitati suur tulekahju, 600 kraadi või rohkem. Saime jälgida, kuidas ja millal erineva töötlusega eri puiduliigid süttivad. Tulekahju tulel pole mingit sarnasust lõkketulega, see on nagu elusolend, meeletu! Tuletõrjenormidest mõtlen ma nüüd igatahes teisiti.

Millise tulemuse katsed andsid?

S. V.: Kuusk oli üllatustulija.

Meenub veel üks teie võiduprojekt, millest pole pikka aega kuulda olnud – vabaõhumuuseumi väravaehitis.

I. P.: See läks isegi sel aastal natuke edasi, vähendasime poole võrra mahtu, aga siis soikus uuesti.

S. V.: Algses projektis oli tohutu suur maht, umbes 20 000 m². Nägime ette siia avaliku tee, mis oleks piletitsoonist väljas – sisselõige maapinda kuni mereni. Hoone lahendasime nii, et kõik valgust vajavad ruumid, neid palju polnud, olid kahel pool sisselõiget ja muud, pimedad ruumid, olid haljastatud katuse all. Sel moel poleks uus hoone seganud siinset miljööd. Uude hoonesse pidid tulema ka Kanuti restauraatorid, paigutasime nad sisselõike äärde, et saaks nende tööd läbi akna jälgida: muuseum ei ole koht, kus aeg seisab, vaid elus ja arenev. Aga praegu on Eestis selline aeg, et kui öeldakse sõna „muuseum”, lähevad kõik poliitikud minema, rahakotid taskus.

Üks projekt, millest vahel on natuke kuulda, tõsi, mitte just meeldivat, on Tallinnas Kultuurikatel.

S. V.: (Ohkab.) Katel. (Kogu seltskonda peale Sirbi fotograafi tabab naeruhoog).

K. K.: Algus oli tohutult tore, aga edasi on sellest projektist saanud painaja.

Kas ehitus seisab praegu?

I. P.: Ei seisa, see ongi painajalik, see kestab ilmselt veel kümme aastat …

S. V.: Selles protsessis ei ole midagi, mida võiks mõistuspäraselt põhjendada. Ta läheb edasi, aga … teistmoodi.

I. P.: Kogu tellija meeskond on vahepeal vahetunud: ei ole mitte ühtegi inimest, kes hoiaks järjepidevust. Me oleme selles projektis arhitektid, mitte peaprojekteerijad. Me oleme teinud suuri projekte, kus oleme olnud peaprojekteerijad, siis me kannatame igasugust jama. Sellel projektil peaprojekteerijat ei olnudki ja nii küsitakse kõike meie käest. Vajalikust rahast on olemas ainult pool. Keegi ei taha teha aga redutseeritud projekti, projekti kärbitakse jupikaupa. Iga päev tullakse meie juurde, kord, et vahetage üks aken, siis üks uks ära. Me oleme väsinud.

S. V.: Ja kui kogu ring on majale peale tehtud, siis hakkab kõik otsast peale …

K. K.: Alguses oli missioonitunnet ja entusiasmi, kõike positiivset hästi palju, inimesed uskusid ideaalidesse. Praegu on kogu ehitus puhtalt tehniline küsimus, ma ei tea enam, mis on selle maja idee või ideoloogia.

Milline oli teie nägemus sellest majast?

S. V.: Katel on suunatud loomingulisemale seltskonnale. Tavaliselt sellised inimesed ei vaja ära- või üledisainitud keskkonda. Meie idee oli maja välja puhastada, luua võimalused, nii et elu tuleks ise majja sisse. Maja areneb pidevalt edasi, meie ei loonud lõpp-produkti. See ei olekski paha, kui hoone valmiks järk-järgult ja seda saaks samal ajal kasutada. Tellijal on aga oma, rahastuse loogika, mis ei anna tulemuseks eriti loogilist ruumi. Bürokraatlik maailm ja elu põrkuvad ja elu jääb bürokraatiale alla.

Mis on hetkel Kavakava töölaual?

K. K.: Kui Katelt mitte arvestada, siis on meie suurim projekt praegu Kuressaare väikesed peremajad. See on sotsiaalministeeriumi tellimus, aga haldama hakkab seda Kuressaare linn. Need on mõeldud nii vanemateta lastele asenduskoduks kui puuetega lastele päevakeskuseks.

S. V.: Ideoloogia on see, et nende laste elu peab olema võimalikult sarnane tavalise lapse eluga. Sellest tulenevalt tegime need majad ka võimalikult tavalised, mitte silmatorkavad.

Kõik seni kirjeldatud tellimused olete saanud võidu tõttu arhitektuurivõistlusel. Kas on mõni projekt, mis on teilt ka otse tellitud?

I. P.: Jah, saun-noortekeskus Raua tänaval, endine linnasaun, mille tellimus tuli ühe projektijuhi kaudu. Tegime eskiisi. Edasi osalesime riigihankel, võitsime selle ja saime eelprojekti tellimuse. Üks eramaja Paldiskis oli ka otsetellimus.

Lisaks suurtele ühiskondlikele hoonetele olete teinud ka n-ö kunstiprojekte: Rakvere linnuse eri kõrguses astmetega trepp, „LIFT 11” raames tehtud installatsioon „Kai” Kalarannas.

S. V.: „Kai” on mu lemmikprojekt. See oli mõeldud aastase projektina, odavast materjalist. Muutsime väga lihtsate vahenditega ühe koha tähendust linnas. Selles projektis on väikses formaadis palju teemasid, mis meid on pikalt huvitanud: ebaformaalsus ja minimaalse kontrolli all ruum, loodusnähtuste integreerimine arhitektuuri, linna areng protsessina vs. jäik planeerimispraktika. „Kai” puhul on inspireeriv ebastabiilsus: koht on pidevalt muutmises, betoonrahnud muudavad aegamisi oma kuju, keegi ei tea, millal need merre kukuvad.

I. P.: Mina arvasin, et see on liiga riskantne. Kaido Haagen sukeldus seal enne ja vaatas, kuidas seis on. Ütles, et peab aasta vastu, tegi ka fotod vee alt.

Milline on Kavakava arhitektuuri filosoofia, üldine eesmärk?

K. K.: Ükskord me proovisime seda sõnastada seoses kodulehe world-architects.com selleteemalise küsimusega. Pakkusime välja mõtte, et arhitektuur on ühteaegu nii koha suhtes tundlik ja arvestav kui ka selgelt sekkuv ja olukorda muutev. Need kaks poolust peaksid arhitektuuris kokku saama.

I. P.: Mina nii ei kirjutaks – eks igaüks meist ole eraldi persoon. Filosoofid ei näe oma mõtte tulemust, arhitekt näeb. Mulle on see mõtlemine väga oluline, see, et mõtled arhitektuuri välja. Alati on võimalik, et üldistad büroo eesmärgi, kirjutad sellise lühikese lause, aga tegelikult ei saa inimeste mõtted sellises väikses memos kokku. Oluline on, kuidas inimesed üksteist täiendavad, kuidas nad näevad erinevalt asju. Me valime alati välja kogu protsessist lahendused, mis tunduvad meile kõige paremad.

S. V.: Õige asja äratundmine on pool tööoskusest. Meil on tavaliselt palju ideid, aga õige asja väljavalimine, arusaamine, milline on see õige, see on oluline.

K. K.: Tihtipeale liiguvad mõtted ühes suunas, kuni keegi oskab selle kõige paremini ära vormistada.

Siiri Vallner pälvis esimese noore arhitekti preemia, milleks oli maailmareis. Millised riigid sa valisid?

S. V.: Ma käisin kõigis neis kohtades, kuhu nüüd enam keegi minna ei taha: Süürias, Jordaanias, Liibanonis jne. Alustasin Roomast ja Ateenast. Kõige põnevam oli India, olin seal kuu aega. Just sealne elu, see, kuidas inimesed elavad. Arhitektid mõtlevad, et ka see on arhitektuur, kogu see sotsiaalne pool, see, kuidas elu on organiseeritud. Palju oli kohtumisi erinevate inimestega, mõned polnud kuulnudki sellisest ametist nagu arhitekt. Aga nad kiitsid selle valiku heaks – ikka hea elukutse, kui saab nii kaugele reisida. Beduiinide juures polnud palju arhitektuuri vaadata. Kuna ma aga reisisin enamasti üksi, siis see seadis omad piirid, käisin peamiselt linnades, aga Jordaanias näiteks ka kõrbes.

Kõik te olete seotud õpetamisega: Siiri Vallner ja Indrek Peil juhendavad EKA teise kursuse projekti – eramaja, Katrin Koov juhib EKA maastikuarhitektuuri õppetooli ja Kaire Nõmm viib arhitektuurikeskuses läbi tänuväärseid noorte arhitektuurikursusi. Mis sunnib või motiveerib õpetama?

K. N.: Igapäevane tegevus viib meid sageli kokku inimestega, kes ei oska või taha ruumiga seonduvast aru saada, ning on tavaline, et läbilahendatud detailid ja kvaliteetne ruum on justkui arhitektide isiklik mure. See võiks olla aga laiem huvi. Nii on tekkinud mõte anda ruumiharidust noorematele inimestele, ka neile, kes arhitektiks õppima ei lähe. Alustasime huviharidusest ning asutasime arhitektuuri huvikooli, kus juhendame lapsi vanuses 9–19 aastani.

K. K.: Alustasime õpetamisega kohe pärast EKA lõpetamist, Veljo Kaasiku kutsel. Katsetasime mitmeid töögruppe, võtsime seda kui eksperimentaalprojekti. Me kõik oleme seotud olnud EKA maastikukooliga, kas siis juhendajana või külalisjuhendajana. Tundus, et see osa on arhitektiõppe juures puudu: tegeleda lisaks hoonetele ka hoonetevahelise ruumiga, näha selles tervikut. Maastikuarhitektuuri õppetool avati 2008. aastal. Meil oli suurejooneline plaan koolitada selliseid maastikuarhitekte, nagu arhitektid kujutavad ette, et üks maastikuarhitekt peab olema.

I. P.: Mul ei olnud kümme aastat mingit seost kooliga. Mõtlesime Siiriga, et korra võiks õpetada, seejärel mõtlesime, et see jääb viimaseks korraks. Siis aga mõtlesime, et proovime veel korra.

S. V.: Huvitav on. Aga iga kord mõtleme, et nüüd on viimane kord. Selle peale läheb tohutu energia.

Kuidas tundub, kas noored on andekad?

S. V.: Annet on paljudel rohkem kui vaja. Arhitektuuris ei ole üks konkreetne võime nii oluline. Erinevus tekib suuresti panustatud töö hulgast.

I. P.: Oluline on kursuse vaim ja suhtlemine. See, kas kursus on hea, sõltub sellest, kui palju nad kohal käivad, kui palju üksteist motiveerivad.

Kaire on sellest sügisest teistest eemal, Hiiumaal. Sa võtsid seal endale veel lisakohustusi.

K. N.: Jah, otsustasime perega kolida pealinnast ära maale ning endalegi üllatuseks sattusin oma koduvalda Pühalepa vallavalitsusse tööle. Eks see on jälle omamoodi eksperiment, vaadata, kuidas ehituse ja projekteerimisega seonduv ametniku poole pealt tundub. Muidugi on mul ka soov koduvalla arendamisele oma oskustega kaasa aidata. Kavakava bürootöös ma praegu väga aktiivselt osaleda ei jõua.

Kaire ja Katrin on arhitektid, aga ka kolme lapse emad – tõestus, et arhitekti eriala ja pereelu on ühitatavad.

K. K.: Mulle endale tundub see loomulik, aga eks teistele mu kõrval võib see raske olla, neid paneb see vahel sundolukorda. Tööd tuleb ära teha, aga mõni meist on eemal. On ette tulnud ka, et laps nutab kontori nurgas. Kõik on võimalik, aga eks kuskilt tuleb natuke järele anda.

K. N.: See käib periooditi, kord pühendud rohkem perele ja töö osas tuleb järele anda, siis jälle vastupidi.

*

Kavakava olulisemad tööd
Narva Kolledž, valmis 2012 (Katrin Koov, Indrek Peil, Siiri Vallner)
Installatsioon „Kai”, valmis 2011 (Indrek Peil, Siiri Vallner)
Tartu Tervishoiu Kõrgkool, valmis 2011 (Indrek Peil, Siiri Vallner)
Lotte lasteaed Tartus, valmis 2008 (Siiri Vallner, Indrek Peil)
Pärnu kesklinna koolide võimla, valmis 2005 (Katrin Koov, Kaire Nõmm, Heidi Urb, Siiri Vallner)
Eksperimentaalne trepp Rakveres, valmis 2005 (Siiri Vallner, Heidi Urb)

Töid varasemas koosseisus
Okupatsioonide muuseum, valmis 2003 (Indrek Peil, Siiri Vallner, kaastöö Tomomi Hayashi, Toomas Kuslap, Head Arhitektid)
Lasnamäe kergejõustiku hall, valmis 2003 (Hanno Grossschmidt, Siiri Vallner, Tomomi Hayashi, COO arhitektid)
Pärnu kontserdimaja, valmis 2002 (Katrin Koov, Kaire Nõmm, Hanno Grossschmidth, COO arhitektid)

Võidetud võistlused
2012 Kuressaare peremajad (Katrin Koov, Kaire Nõmm, Siiri Vallner)
2011 Kohvik Emajõe ääres (Katrin Koov, Kaire Nõmm, Siiri Vallner)
2010 Installatsioon „Kai” (Indrek Peil, Siiri Vallner)
2010 Männiku sotsiaalmajutusüksus (Kaire Nõmm, Indrek Peil, Siiri Vallner)
2009 Tallinna Kultuurikatla arhitektuurne kontseptsioon (Siiri Vallner, Indrek Peil)
2008 Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (Siiri Vallner, Heidi Urb, Indrek Peil, Helina Lass, Sten-Mark Mändmaa)
2007 Eesti vabaõhumuuseumi külastusekeskus (Siiri Vallner, Indrek Peil)
2007 Pärnu uue keskuse tänavakujundus (Kaire Nõmm, Katrin Koov), valmis 2009
2005 Tartu ülikooli Narva kolledž (Katrin Koov, Siiri Vallner, Indrek Peil)
2005 Kihnu sadama ja rannaküla planeering (Siiri Vallner, Kaire Nõmm, Helina Lass, Anna-Liisa Unt)
2004 Tallinna WTC kvartali kujundus (Siiri Vallner, Heidi Urb, Kaire Nõmm, Maarja Kask, Ralf Lõoke)
2003 Pärnu kesklinna koolide võimla (Katrin Koov, Kaire Nõmm, Siiri Vallner), valmis 2005

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming