Olla või mitte olla?

Priisle kaarte lugu

Maria Derlõš

Lasnamäe on nõukogude aja lõpetamata suurprojekt, mida iseloomustavad tühermaad ja poolikuks jäänud linnaruum. Priisle turg ja selle ümbrus on sellekohane tüüpilisim näide: mõlemal pool poehooneid laiub kõnnumaa ning turgu ennast ilmestab justkui lõpetamata kaubahoone betoonskelett. Viimasest on saanud kohalik maamärk, mida tuntakse kas „Santa Barbara“ või lihtsalt Priisle kaartena.

Erinevalt tühjast ümbruskonnast pole kaarestik mitte lõpetamata ehitis, vaid aja hammasrataste vahele jäänud ning valesse konteksti sattunud läbimõeldud ruum. Priisle turu ümbrust ootab ees totaalne muutumine: peagi tehakse ruumi uue Maxima XXX poe jaoks. Nende teadmiste valguses astuti kodanikualgatuse „Lasnaidee“ raames Priisle kaarte kui pärandi säilimise kaitseks välja. Paljude, ka kohalike seas, tekitas see pehmelt öeldes hämmingut: „Miks ometi peaks säärast inetut nõuka betoonmonstrumit säilitama?“

Lasnamäe pärand

Erinevalt tüüpprojektide järgi ehitatud linnaruumist on Priisle turg ja selle betoonkaared projekteeritud erilahendusena arhitekt Lembit Aljaste kavandi järgi 1980ndate lõpus. Esialgse plaani kohaselt pidi betoonkaarte alt kulgev jalakäijate promenaad olema üks mikrorajooni peamiselt organiseerivaid telgi ulatudes Priisle turust üle tee asuva polikliinikuni, Kivila pargist üle Rahu tee Teletornini. Ehitamata jäänud polikliiniku ja oma mastaabilt Laagna kanaliga võrreldava Rahu magistraaltee asemel laiub praegu tühermaa. Kaarte alla on planeeritud promenaadi ja puhkenurga asemel tekkinud väliturg, mida pole 1990ndatest kordagi korralikult hooldatud.

Vaatamata Priisle turu räämas seisukorrale ja kogu ümbruse halvale mainele, on Priisle kaared vaieldamatult eriilmeline objekt. Arvestades seda, et Lasnamäele ja paneellinnakutele heidetakse enamasti ette üheülbalisust ja monotoonsust, väärivad Priisle kaared juba oma ebatüüpilisuse tõttu erilist tähelepanu ja diskussiooni nende säilitamise teemal. Esteetiline väärtus on antud juhul teisejärguline küsimus, kuigi seegi on vaieldav. Palju tähelepanu on kaartele pööranud näiteks fotograafid. Seega saab väita, et kui kaartel ka pole esteetiliselt muud pakkuda, on need vähemalt fotogeenilised. Igal juhul on Priisle kaared põnev nõukaaegne väikevorm, sisuliselt Lasnamäe ainuke avaliku kunsti teos, mis loodud puhtalt vormi ja ilu, mitte inimeste võimalikult efektiivse majutamise eesmärgil.

Arhitektuuriajaloolise väärtuse kõrval on Priisle kaared sümboolsed kogu Lasnamäe kontekstis. Priisle oli 1990ndatel oluline keskus, kust osteti toiduaineid ja muid vajalikke kaupu. Tänini käib seal ka talvel igapäevane melu. Kaared, tekitavad paljudes helget nostalgiat. Mäletan, kuidas käisin seal väiksena koos emaga ning kuidas pea kohal kerkivad massiivsed kaared äratasid aukartust. Olin veendunud, et just siit pärinevad tollel ajal kuulsa „Santa Barbara“ seebika avakaadrid. Samad ja muudki seosed on tekkinud ka teistel lasnamäelastel. Paljud on viimastel nädalatel avaldanud tuliselt arvamust Priisle kaarte saatuse kohta, mis tõestab, et see teema ei jäta ükskõikseks. Julgen väita, et Priisle kaared, olenemata headest või halbadest assotsiatsioonidest, moodustavad killukese kohalike elanike identiteedist. Need ongi meie kaared, meie Priisle, meie „Santa Barbara“. Nagu ütles lasnamäelane, kunstnik ja EKA professor Eve Kask mulle antud intervjuus: „Olen õppinud väärtustama seda „koledat Lasnamäed“, ka sellel on oma võlu.“

Priisle kaartes võib näha laiemat Lasnamäe sümbolit. Ka Lasnamäe puhul esineb väiteid, et see on väärtusetu, inetu, hall, lõpetamata ja kõle keskkond, mis oleks targem maatasa teha. Neist stereotüüpidest saab siiski vabaneda linnaruumi ümbermõtestamise toel. Igal keskkonnal on omad väärtused, mida oskusliku planeerimisega saab võimendada ja esile tuua. Arusaadavalt on lihtsam ja kiirem väärtusetuna tunduv linnaruum n-ö prügikasti visata, selmet pühendumusega kestva tulemuse nimel olukorda muuta. Priisle kaarte kui pooliku ja nõmeda Lasnamäe sümboli ümbermõtestamine oleks märgiline samm kogu linnaosa väärtustamise suunas.

Ümbermõtestatud linnaruum

Kuigi Priisle kaared on osa arhitektuuritervikust, kuhu kuuluvad ka poed nende ümber, on kaarte säilitamine ja ümbermõtestamine uue Maxima tõttu võimalik vaid eraldiseisva objektina uues kohas. Lasnamäe linnaosa valitsuse pakutud asukoht, mis jääb praegusest paarsada meetrit põhjasuunas mööda Teletorni-suunalist telge, on üldplaneeringu järgi perspektiivne haljasala ja Priisle kaared seda tõesti ilmestada võiksid. Uuel kohal täidaksid kaared algupärast planeerimisalast mõtet raamistada vaadet Teletornile, kuid omandaksid hooldatud ja läbimõeldud ruumi tõttu uue sisu ja tähenduse. Uus asukoht tühermaa teises otsas on piisavalt lähedal, nii et säilitab Priisle kaarte side praeguse asukohaga ning valik on õigustatud ka ajaloolisest vaatevinklist. Nimelt oli antud asukohale algse Lasnamäe planeeringu järgi ette nähtud Priisle keskust peegeldama kaks kauplust, mille vahele pidi tõenäoliselt kerkima Priisle kaartega analoogiline sammastik ja kaaristu.

Kahjuks ei ole täpselt teada kaarte tehniline seisund. Nende demonteerimine ja uuesti püstitamine võib osutuda keeruliseks. Teise lahendusena võiks kaari kasutada samas pargis maastikuarhitektuuri elementidena nii, et need oleksid ohutult ja väärikalt eksponeeritud. Igal juhul tuleb teise etapina pärast demonteerimist korraldada avalik võistlus parima lahenduse leidmiseks.

Eriarvamused

Priisle kaarte päästeaktsiooni vastased rõhuvad enamjaolt sellele, et mõttetu nõukaaegne betoonjäänuk pärsib Lasnamäe arengut funktsionaalsema ja hoolitsetuma keskkonna suunas. Kas aga ei too tulevane Maxima hoone oma tüüpilise kaubanduskeskuse karbi kujul veel rohkem ilmetust juba niigi üheülbaliseks tembeldatud keskkonda? Kui otsida üles vastuargumentide tuum, ilmneb, et sisuliselt on mõlema osapoole soov sama – räämas ja näiliselt mahajäetud linnaruumi asemel tahetakse näha läbimõeldud ja meeldivat keskkonda. Priisle kaartest kuuldes mõeldakse ekslikult automaatselt kaarte säilitamisele nende praegusel kujul koos turu ja korratu keskkonnaga. Võitleme hoopiski Priisle kaarte innovaatilise taaskasutuse eest, mis panustaks piirkonna arengusse, pärssimata teiste funktsioonide arengut.

Kaarte demonteerimine ja ümberpaigutamine oleks eraomanike, linna ja kodanikuühenduse koostöö positiivne näide. Oma arvamuse on välja öelnud ka Muinsuskaitseameti ehitismälestiste peainspektor Triin Talk: „See, kui kodanikualgatuse korras on võimalik kaared säilitada ja uude asukohta üle viia, on äärmiselt positiivne märk, mis viib nõukogudeaegse ruumipärandi väärtustamise ja kaitse Eestis täiesti uuele tasemele.“ Ka kõige mustema stsenaariumi korral, kui kaared siiski hävivad kas läbirääkimiste nurjumise või tehniliselt halva seisundi tõttu, poleks see sugugi kaotus kaarte säilitamise kampaania seisukohalt. Kõige olulisem on saavutatud: on käivitunud avalik diskussioon ning tõstatatud rida olulisi küsimusi. Millist nõukaaja pärandit säilitada? Mida saab paneellinnakus pärandiks nimetada? Kas „mägedel“ on oma väärtus?