Oodates tõusvat kultuuri

Peeter Pere

EALi esimehe Peeter Pere vastus küsimusele: mida ootad eesti kultuuripoliitikalt pärast valimisi?        Ootan eesti kultuuri arengut ja õitsengut, mille aluseks on looming. Riigi roll kultuuri loomisel on kahetine: ta peab looma tingimused, aga samas hoidma distantsi, et poliitika ei segaks, ei reguleeriks üle, ei suunaks kitsasse kanalisse, ei raamistaks. Ehk siis rollita, käsikirjata roll. 

Maarahva kultuur   

Loodus ei salli tühja kohta ja ükski maa ei jää tühjaks. Missugused muudatused meid rahvana ka ees ei ootaks – kui säilitame oma kultuuri põhijooned, ei kao me olematusse. Inimeste siirdumine linna on küll ülemaailmne paratamatu nähtus, kuid nõustun akadeemik Einastoga, kes 17. veebruari Maalehes ütleb, et Eestile on väga oluline, et meie maaelu välja ei sureks. Maaelule on vaja luua soodsad tingimused, et seal tekiks ja areneks Eestile omane väiketootmine  ja ka kultuur, mis on tarvilik, et inimeste elu maal ei meenutaks ellujäämiskatseid tundmatul või mahajäetud planeedil. Soomlased on näiteks maaelu kitsaskohti silunud majanduslike ja kultuuriliste erisoodustuste abil – peaasi et külas elu välja ei sureks ja rahvas ei kaoks maalt. Eestlased on põline maarahvas, meie side maaga on veel alles, kui mitte otseses ja materiaalses mõttes, siis vaimselt kindlasti. 

Me mäletame veel puude ja metsalillede nimesid, tunneme kodu- ja metsloomi. Meie vaim,  mis on loonud kultuuri, mille juured on ikka selles samas looduses ja maas tugevasti kinni, ei ole veel kolinud jäägitult linna. Linnakividel ei juurdu me rahvana kunagi. Võime küll linnas elada, kuid säilime vaid juhul, kui ammutame kas või vahel jõudu oma maast. Seeläbi suudame mõista eelkäijate loodut ja suudame luua ka ise. Linnainimestena lahustume milleski, mis pole meile mitte päris oma. 

Vaba vaim 

Eestlasele on käsk ja käsumajandus valus teema. Meid on kamandatud liialt kaua ja süstemaatiliselt, kuid ometi oleme mingi kummalise nipiga  suutnud hoida vaimu vabana. Seda on nimetatud eesti jonniks, põikpäisuseks, tuimuseks ja milleks kõigeks veel, aga see on olnud meie ellujäämise viis. Loojad, kultuuriinimesed, on eriti tundlikud mis tahes surve suhtes. Vaheletorkija on segaja ja temast püütakse vabaneda. Samas on vaja kultuuripoliitikat, eraldi ka arhitektuuripoliitikat ning visiooni, kuidas kultuurikava ellu viia. Me ootame tarka riigi tugistruktuuri loomevaldkondade arengusuundadele. 

Kultuurivaldkonna potentsiaali äratundmine, mitte selle jäik suunamine on riigi kultuuripoliitika ülesanne. Eesti Arendamise Sihtasutus (EAS) rõhub ekspordile, loovmajandusele. Mis on õigupoolest loovtööstus Eesti kontekstis? On see üldse seotud vaba loominguga? Arhitektid osalesid aktiivselt majanduselus ka nõukogude ajal. Tol ajal olime mutrid kirevas ja mõneti kaootilises mustris, projekteerimisinstituudi  masinavärgis, kus toodeti suuri ehitusprojekte. Kui kampa sattus hea arhitekt, siis tekkis tootele lisaväärtus, mida me nimetame arhitektuuriks. See tekkis kauba peale, justkui liiglihana, mida sageli ei väärtustatud. Kahjuks pole majandusmeeste ja ametnike suhtumine palju muutunud.       

Võim         

Ruum on võim.      

Heli on võim.

Sõna on võim.

Värv on võim. 

Kujund on võim.

Raha on vahend.       

Raha         

Inimestele tuleb anda võimalus algatust üles näidata ja luua tingimused selleks, et hea algatus ei jookseks tühja. Ei ole loomulik, et töötatakse kontoris kaheksa kuni kümme tundi ja seejärel luuakse kunsti, heliloomingut, kirjutatakse raamatuid – kõike seda, mis toob Eesti riigile kuulsust ja au. On vaja stipendiume aktiivsematele, potentsiaalikamatele, startijatele, jätkajatele. Igati tervitatav on  erafondide osalus.       

Kõiksugu nõuete ja normidega saab kohandada end suurtootja, aga – Apple sündis garaažis. Väiketootmist ja üksikuid loojaid  tuleb toetada ja sättida need võib-olla isegi eelistatumasse olukorda kui suurettevõtteid. Eesti on väike ja paindlik, seda tuleb ära kasutada eelisena mitte suhtuda kui puudesse. Kultuurkapitali raha peab minema loomingulise tegevuse ja sellega seotud loovinimeste toetamiseks. Riigi otsene kohus on toetada eesti kultuuri esindusnäitusi, nii siseriiklikke kui rahvusvahelisi, näiteks Eesti osalemist Veneetsia biennaalil, nii kunsti kui  arhitektuuri valdkonnas. Kasvama peavad loomingulised stipendiumid, toetada tuleb loomeinimeste rahvusvahelistel konkurssidel osalemist. Suuri riikliku tähtsusega ehitusobjekte ja muuseume peab riik aga hakkama finantseerima ise ja otse.     

Riigihanke hindamiskriteeriumid on kultuuri  surmavad instrumendid – ei saa arhitektuurse projekteerimise riigihanget teha samade reeglite järgi nagu taristu ehitamise hanget. Ei saa rakendada 1% ehitusmaksumuse eest kunsti ostmise nõuet riigi poolt rajatud ehitustel riigihanke kaudu. Nagu ütles üks mu sõber: „Ei ole ju mõeldav korraldada Pärdi teose esitaja leidmiseks vähempakkumine ja anda esitusõigus ….” jätan siinkohal lugejale vabaduse fantaseerida.  Kultuuri ellukutsumiseks ja hoidmiseks on raha vaja ja seetõttu pole päris selget piiri, kas kultuuri ministeerium on kultuuri-, rahandus-, majandus-, keskkonna- või justiitsministeerium või hoopis EAS. Korrates varasemaid sõnavõtjaid: riik peab tunnistama loomemajandust ettevõtluse loomuliku osana ning haarama selle sektori kaasa riiklikesse arengukavadesse ja abimeetmeid reguleerivasse seadustikku. Loomemajandus vajab  rahvusvahelises konkurentsis suuremat tuge uuele tasemele tõusmiseks. Ei saa käituda nagu õnneotsija muinasjutus: kasin leivakott õlal, kepp käes ja viisud jalas, suundun laia maailma otsima kogemust ja tööd. See oli muiste ehk õnne õngitsemiseks ja ellujäämiseks piisav, praegu tormavad teised riigid nii kiiresti eest ära, et oma viiskude-kepi-koti-variandiga ei jõua me kellelegi järele. Raha ei tohi olla tume energia, mis toimib  miinusmärgiga gravitatsioonijõuna ja laseb laiali pudeneda meie väiksel riigil ja kultuuril.         

Pädevus       

Kultuuripoliitika peab senisest rohkem soosima professionaalsuse kasvu, arhitektuurivaldkonnas ka pädevuse hindamist. Ikka selleks, et paraneks ehitatava keskkonna kvaliteet. Siin pole võimalik juurutada katse-eksituse-meetodit  või tururegulatsiooni, et küll elu ja raha asjad paika paneb. Aga kuidas? Kas nii, nagu meile kõigile parem on, või nii, nagu on parem paikapanijale? Nagu me pole nõus lendama suure reisilennukiga, mida juhib purilennuki juhi ettevalmistusega piloot, nii ei saa ka paberiteta (loe: piisava hariduseta ja kvalifikatsioonita) „spetsialist“ olla meid ümbritseva ruumi organiseerija. Ühisruumi korrastamine ei kuulu koristusteenuste valdkonda.         

Hirm         

On oht, et hirm ametnike ja riigiaparaadi ees, nende jagada jäetud vahenditest ilmajäämise kartus halvab looja. Nagu on öelnud Czesłav Miłosz: „… hirm halvab isikupära ja käsib sarnaneda keskmise kodanikuga nii žestide, riietuse kui ka näoilme poolest. Linnad täituvad võimulolijatele meelepärase inimtüübiga:  lühikest kasvu nurgeliste meeste ja masajalgsete laiapuusaliste naistega. See proletaarlase tüüp on tõstetud au sisse tänu kohustuslikele esteetilistele reeglitele.” Jutt käib meie maad valitsenud eelmisest režiimist, aga alati on oht, et võim on magus ja võimulolijad kasutavad ära oma positsiooni. Kartused pole samad, mis tol ajal, aga võimulolijatel on ikka olemas hoovad hirmutunde tekitamiseks.       

Usaldus         

Usaldama peame neid, kellele on antud rohkem kui teistele, avastama andeid ja aitama tõusta neil esile. Meie hulgas on neid n-ö äravalituid, kes on kõrgemate jõudude ja meie, tavainimeste vahel tõlkideks. 100% õnnestumist pole küll tagatud, aga kes ei riski, see ei joo ka šampust.         

Koolitus       

Loodan, et saavad valmis meie kultuuriobjektid ERM , EKA, muusika- ja balletikool jt. Eesti vajab uusi kultuuritempleid, kohti, kus koolitada kõrgprofessionaale, samuti täienduskoolituse kohti. Kultuurivaldkonnaga seonduvat haridustaset  on vaja tõsta. Alustada tuleb juba lasteaiast, koolist rääkimata. Väikese inimese loovus tuleb käekõrvale võtta ja teda vaid natuke abistada, et sünnipärane looja elu umbteedele ei eksiks ega keerulistel ristteedel hoopis hukka ei saaks. Loominguliste inimeste tegevust on vaja mõista, sellega suhestuda. Kurb, kui enamik on kurdid.         

Vahelüli         

Hädavajalik on riigis luua riigiarhitekti institutsioon. Eestil on hulgaliselt kiiret lahendamist vajavaid keskkonnaprobleeme: riiklikke ja omavalitsuste algatatud planeeringuid, visioonide koostamist jne. Meid kõiki puudutava uue ruumi vastutusrikkaks kavandamiseks on vaja riigiarhitekti ja tema meeskonda, kel oleks selleks piisavalt kompetentsi. Riigiarhitekti ülesanne oleks ka anda eksperthinnang  uutele ehitusobjektidele eurotoetuste jaotamisel. Jutt ei käi ainult kultuuripoliitikast vaid ka kultuursest poliitikast. Eesti vajab kompetentsikeskust, keda usaldada ehitatava ruumi arengut mõjutavate otsuste langetamisel. Riigi usaldus sünnitab üleüldist usaldust ja sellest võib kasvada välja nõustav organ ka eraalgatusele.       

Kultuuripoliitika elluviimiseks ei piisa ühe erakonna algatusest, see peab olema erakondadeülene,  teenima meie rahva ja riigi huve. Samas peab kultuuripoliitika jätma loomeinimesed vabaks – nagu iga inimene vajab hingeruumi, vajab loomeinimene loomiseks loomeruumi. Nagu ütles Allar Jõks Ühtse Eesti suurkogul: poliitika on kunst, selles peab olema ausust, loovust ja stiili.     

On, mida oodata.     

    Peeter Pere