Õppejõuna urbanistikast Eesti kunstiakadeemias

Kalle Komissarov

Jüri Soolepil oli kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaanina plaan luua teaduskonna sees erialade võrgustik, kus põhierialade kõrvale tekivad toetavad magistriprogrammid. Ja nende lõimimisest tekib uus sünergia. Urbanistika magistriprogramm oli üks selline võrgustiku punkt, mille võttis enda kanda hollandi arhitekt ja professor Jan Verwijnen. Ta oli Eestis käinud ja tal olid kontaktid siinsete arhitektidega. Toona töötas Verwijnen Helsingi kunstikõrgkoolis (TAIK) sisearhitektuur ja mööblidisaini osakonna juhataja ja professorina, kuid oli palju suuremate ambitsioonidega ja algatas Soomes rea Euroopa Liidu arendus- ja tehnoloogilise innovatsiooni hankeid, koostas linnaehituse raamatuid jms. Eesti kiirelt muutuvas ja arenevas situatsioonis märkas ta võimalust sekkuda suurematesse mängudesse, luua instituudi moodi keha, mis toetaks siinset arengut Euroopa Liidu sihtfondide kaudu. Verwijnen nägi põhilist potentsiaali Ida-Eesti suunal. Kunstiakadeemias oldi ingliskeelsest erialast vaimustuses, kirjutati õppekava ning saadi sellele ka haridusministeeriumi akrediteering. Kuna õppejõud olid valdavalt Soomest, siis ei saanud õppekava oma finantsidega hakkama ja tootis teaduskonnale kahjumit. See süvenes Panu Lehtovuori juhtimise ajal ja põhjustas õppe mõningast optimeerimist.

Jan Verwijneni käsitluses oli urbanistika arhitektuuriga sarnane loov eriala. Ta oli hariduselt arhitekt nagu ka tema õpilane ning järgmine urbanistika osakonna juht Panu Lehtovuori. Uue valdkonna ja õppekava loomine oli põnev, tundus, et uusi asju saab päriselt välja mõelda. Kuna planeerimine hakkas Eesti Vabariigis libisema geograafide kätte, oli plaan tasakaalustada seda arhitektuurikoolis õpetatava urbanistika erialaga.

Soov oli luua Eesti oma urbanistika eriala, mis ei oleks skandinaavia sotsiaalteadustele baseeruva urbanistika koopia ega prantsuse versioon, kus urbanist on lihtsalt planeerija. Eesti urbanist pidi olema valgustunud loovalt mõtlev mediaator, ühiskonna aktiivne valvekoer. Esialgset rakendust nähti selle eriala lõpetajatele omavalitsuste planeerimis-spetsialistidena, kes oleksid arhitektuurisõbralikud ning käsitleksid planeerimist ühiskondliku kompleksse protsessina. Planeerimine osutus aga ehitusbuumi ajal liiga kasumlikuks valdkonnaks ja kuna Tartu ülikooli geograafidel puudub ühiskonnas praktiline väljund, siis võeti planeerimine sujuvalt üle.

Kahju, et ülikoolis ei käsitleta planeerimist ruumilise ja kvalitatiivse distsipliinina, vaid pigem loodusteadusena, à la joon- ja punktelemendid põllu peal. Jan Verwijneni ja toonase arhitektuuriteaduskonna dekaani Jüri Soolepi käsitluses baseerus urbanistika tugevalt professor Rein Zobeli holistlikul tüpomorfoloogilisel käsitlusel.

Panu Lehtovuori ajal laienes õppejõudude baas, tänu tema lõpututele kontaktidele hakkas EKAt väisama palju huvitavaid külalisi. Alustati urbanistika päevadega, õpetamine läks metoodilisemaks ja urbanistika osakond alustas koostööd rahvusvahelise magistriprogrammiga „Polise grupp”. Jan Verwijneni ajal oli urbanistika osakonna suurem eesmärk saada rakenduslikuks instituudiks, kus magistrandid teevad doktorantide käe all tellimuse alusel uurimustöid, nagu näiteks Tartu geograafia instituut. Selle finantseerimine plaaniti teadusgrantide või fondide kaudu. Lehtovuoril oli sellist ambitsiooni vähem, ta võis oma praktilist meelt lahutada igapäevases projekteerimises. Tema käsituses oli urbanistika akadeemilisem ning mõneti universaalsem. Lehtovuori tutvustas üliõpilastele mitmeid rahvusvahelisi meetodeid, mille abil rünnati siis kõige erinevamaid kohalikke probleeme. Ometi olen ma kriitiline just Panu Lehtovuori liigse universaalsuse suhtes: ta ei näinud vaeva Eesti urbanistika defineerimisega ning tudengite edasise tegevusvõimalusega pärast kooli lõpetamist. Ta oli käinud Tartus ja paar korda Pärnus, kuid Eesti probleemid ei olnud tema silmis võrreldavad rahvusvaheliste trendidega. Lehtovuori jagas end mitme töökoha ning eri riikide vahel, päris keeruline oli temaga kas või 15 minutit ühele asjale keskenduda. Urbanistika värske juhi Slovakkia päritolu Helsingi ülikooli urbanistikadoktori Maros Krivi silmis on näha sära ja elu läheb edasi.

Eriala nägu kujuneb aga ennekõike tudengite järgi. Koolipoo lne valikukriteerium loovate erialade tudengite sõelumisel on tudengi omapoolne huvi ja energia. Ja vastuvõtukomisjonil pole ainult hinnete põhjal võimalik otsustada tudengi sobivuse ja võimete üle. Urbanistikas pole arhitektuuriga võrreldes olnud konkurents suur, aga kõige suurem mure on lõpetajate vähesus, kusjuures välja langetakse just magistritöö ajal. Osakonna poolt vaadates on see hetk, kus tudengid peavad just ise näitama üles omaalgatust – siiani on nad olnud vastuvõtjad, kuulanud loenguid, lahendanud väiksemaid üleasendeid. Ja esimest takistust kohates antakse alla. Väiksel kursusel tuleb hakata omavastutust ja algatusvõimet järelikult varem rõhutama. Tegelikult on kõik enese defineerimise küsimus, eriti Eestis ja tänases maailmas.

Eesti urbanistika ootab jätkuvalt, et keegi ta välja mõtleks, sest kui seda on vaja meile endile, siis on seda vaja ka ühiskonnale. Ilma lokaalse seoseta kulub motivatsioon, lõpevad otsa teemad ning lõpuks ei leia meid üles ka raha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming