Õppetööta kool, parveloogika ja pikaealisuse saladus

Veronika Valk

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarja raames Tallinnas 18. aprillil esinenud Serbia päritolu arhitekt Srdjan Jovanović Weiss on viimased viisteist aastat elanud ja töötanud New Yorgis. Seal juhib ta oma arhitektuuribürood NAO1 ehk Normal Architecture Office (tõlkes Normaalse Arhitektuuri Büroo), mille tegevus hõlmab arhitektuuri, kuraatoritööd ja linnaehitust. Weiss on lõpetanud Harvardi ülikooli ja hiljem seal ka ise õpetanud. Praegu on ta ka Cornelli ülikooli arhitektuuriosakonna külalisprofessor, varem on õpetanud veel Pennsylvania ja Columbia ülikoolis, Pratti instituudis ja Temple’i ülikooli Tyleri kunstikoolis USA idarannikul. Weiss kaitses doktorikraadi Londoni ülikooli Goldsmithsi uurimiskeskuses. Aktivistina on ta olnud Õppetööta Kooli2 (SMS – School of Missing Studies) kaasasutaja ja tõstatanud sotsialismiaja armidega avaliku linnaruumi küsimuse. Weissi looming kõneleb tihti üht keelt moodsa kunstiga, ta on ka näiteks tuntud nüüdiskunstiajakirja Kabinet (Cabinet) kolleegiumi liige ning teinud koostööd mitmete kunstnikega (teiste seas Jenny Holzer, Robert Wilson ja Marjetica Potrč). Arhitekt – kiirendaja ja järel lohiseja Weissi haridustee sai alguse kõrgema matemaatika õpingutest. 1986. aastal juhtus ta tegema tarkvara-alast kaastööd kaitseväele. Ta oli oma kursusel ainus, kes ühel hetkel otsustas vahetada eriala ja pühenduda arhitektuurile. Serbias olid parasjagu keerulised ajad, mitmed õppejõud lahkusid maalt. Weiss aga rajas oma stuudio ühte mahajäetud restorani Belgradi boheemlaslikus linnajaos. Ta ütleb oma arhitektuurialaste baasõpingute kohta, et see on „tee-ise”- ehk DIY-haridus (Do-It-Yourself) . 1993. aastal, ajal, kui Serbia sulgus üha enam välismaailma eest, asutas Weiss koos sõpradega ajakirja Kiirendi (Akcelerator3). Serblastesse ei suhtutud kusagil hästi, algas üldmobilisatsioon ja Weiss otsustas kodumaalt lahkuda. Ta läks Prantsusmaale dokumentideta, ent pärast mitmeid seiklusi vaatas juba USA ülikoolide poole. 1994. aastal astus ta Harvardi disainikooli4 Cambridge’is. „Ühtäkki avastasin end istumas vastakuti Rem Koolhaasi ja Jacques Hertzogiga, kes olid väga karmid juhendajad,” meenutab Weiss. 1997. aastal polnud olukord Serbias sugugi paranenud, naasmisele ei tasunud mõeldagi. Õnneks pakkus arhitekt-stsenograaf-kunstnik Robert Wilson Weissile New Yorgis tööd ja nii jäigi Weiss pidama Ameerikasse. „Arhitektuur lohiseb alati kunsti järel. Kunstnike juures töötades sai mulle selgemaks, kuidas nad mõtlevad; kunstnikud langetavad oma otsuseid hoopis teistmoodi kui arhitektid. Tihtipeale nad vihkavad arhitekte, kuid kasutavad hea meelega arhitektuuri töövahendeid oma loomingu heaks ära,” kirjeldab Weiss oma koostöökogemust mitmete tuntud loojatega.

Mis on „normaalne”?

Weiss naerab, et NAO pakub võimalusi sõnamänguks: Nuclear Architecture Office (tlk Tuuma-arhitektuuri Büroo), Nobody’s Architecture Office (Eikellegi Arhitektuuribüroo), Not an Architecture Office (Mitte-arhitektuuri Büroo) jne. „NAO on oma olemuselt vaba loominguline kooslus, kus inimesed tihti vahetuvad. Sageli tulevad kiirete projektide puhul appi mu endised tudengid … või ka naabrid [!!!], kaasosanikku mul praegu pole,” kirjeldab oma töötegemist Weiss.

NAO algus on iseäralik. New Yorgis end sisse seadnud, võitis Weiss koos kolleegidega ühe Belgradi hotellivõistluse, seda vaid mõni kuu enne, kui NATO Belgradi pommitas. „See oli üks tõeliselt hullumeelne arhitektuurivõistlus, kus naljatasime, et pommiohu valguses võiks teha maja, mis sobiks kuidagi eriliselt hästi pommide sihtmärgiks. Pakkusime välja absoluutselt „normaalse” hotelli, mis ei eristu arhitektuuri poolest kuidagi teistest hotellidest, ja oma suureks üllatuseks saime esikoha,” räägib Weiss. Ja jätkab: „Sõnal „normaalne” on USAs spetsiifiline poliitiline ideoloogiline kontekst, see kuulub parempoolsete sõnavarasse. Seega on mu büroo nimetatud eesmärgipäraselt provokatiivselt, see osutab millelegi, mis on läänemaailma akadeemilises keelekeskkonnas vastuvõetamatu, sellele, et elame muutuvate nähtuste, pideva arengu maailmas.” Järgmiseks osutus NAO väljavalituks Mies van der Rohe Barcelona paviljoni juurdeehituse võistlusel, kus osavõtjaid oli ligi 1500. Poliitilistel põhjustel jäi projekt kahjuks realiseerimata. Pennsylvania ülikoolis õpetamise ajal, kui Weiss alustas 2006. aastal doktoritööd, sai ta pakkumise Jacques Hertzogilt, et Hertzog & de Meuroni5 arhitektuuribüroos käivitada väike uurimistöö tuumiküksus. Seetõttu oli Weissil aastail 2006–2008 sageli asja ka š veitsi Baselisse Hertzog & de Meuroni peakorterisse. „New York on keskkond, kus kõik on käe-jala juures. NAO kui kontseptsioon on büroo, millel pole omandit, mis on puhas ja napp ning mis töötab minimaalsete rahaliste ressurssidega. Hertzog & de Meuronilt õppisin seda, et projekti algul on vaja pöörata võimalikult palju tähelepanu idee ja kontseptsiooni arendamisele. Idee selginemiseks tuleb võtta aega. Me ei paku mitmeid alternatiive ühele või teisele ruumilisele väljakutsele või lähteülesandele, vaid jõuame ilmtingimata ühe konkreetse, parima lahenduseni,” selgitab Weiss.

Idee käib tehnoloogiast ees

SMS, kool, kus pole vaja õppida, sai kunsti ja arhitektuuri ühendavate projektide elluviimise platvormina alguse 2003. aastal. „SMSi eesmärk on uurida linnastumist. Alustasime š veitsis, jätkasime nii endises Jugoslaavias kui New Yorgis. Just Balkani teema uurimisel jõudsime „Kaotatud kiirtee ekspeditsioonini” („Lost Highway Expedition”),6 kus vaatlesime ja kaardistasime endistel aegadel ühe vägagi spetsiifilise, suurejoonelise pooleli jäänud taristu tänast olukorda ja kunstnike ning arhitektide sekkumisvõimalust. Projektis osales 300 inimest, kellelt laekus 25 000 fotot, millest osa on kajastatud koondkataloogis. Tegu oli iseorganiseeruva uurimistöö vormiga, millest võiks kujuneda nn parveintellekti (inglise k swarm intelligence) koostöömudel linnauurimuses,” loodab Weiss. SMS sarnaneb ses mõttes agentuuriga, kus projektid on avatud kõigile, keda teemapüstitus kõnetab. Uurijad ei pea kohtuma näost näkku. Tegevuse käivitab küsimuste rõhuasetus, nii et igaüks saab soovi korral valida oma niši, vaatenurga või rolli. SMSi puhul käib idee tehnoloogiast ees, SMS pakub vaid minimaalse tugistruktuuri projekti õnnestumiseks ja elluviimiseks. Nii peab Weiss iganenuks ka arusaama, et rahvusriigid on need, mis meie ajal inimintelligentsi koos hoiavad ja arendavad. Ometi on Weissi arvates meil kui Ida-Euroopa arhitektidel arenenud läänemaailma akadeemilise sfääri kõrval eelis, võimalus ja kohustus olla teejuhiks orienteerumisel selles erakordses poliitilis-geograafilises ja kultuurilis-majanduslikus, see on ruumilises taustakontekstis. „Me ei suuda veel niipea võistelda oma Harvardi kolleegidega, kui võrdleme oma ja nende arhitektuuri- või linnaehitusprojektide mõõtkavu, hulka ja prestiiži, kuid meie tugevus seisneb meie kontseptuaalses mõtlemises, mis kumab meie loomingust, mis vaatab tulevikku ja on teedrajav,” märgib Weiss.

Kui kaua elab arhitekt?

Weiss pidas loengu „Geomeetria asustamine” („Inhabiting Geometry”) visionaarsete projektide osatähtsusest läänemaailmas ja Ida-Euroopas, kus idealistlikud visioonid on siiani seotud sotsialistliku ruumipärandi – sotsialistliku arhitektuuri, disaini ja geomeetriaga. Omas ajas radikaalsete aastakümnetaguste geomeetria-eksperimentide varal avas Weiss, kuidas põhivoolust kõrvale kalduvate ja seetõttu sageli marginaliseeruvate uuenduslike arhitektide looming suhestub uute suveräänsete riikide, uute demokraatia enesekehtestamise ilmingutega. Muu hulgas arvab ta, et Serbia võib osutuda lähitulevikus uue arhitektuuri kasvulavaks. „Eeldused on olemas: poliitiline ambitsioon on võimas, isegi kui kõiki vajalikke tingimusi eelduste realiseerimiseks veel pole,” rõhutab Weiss. „Praegu kutsutakse Serbiasse mitmeid tuntud staar-arhitekte, see võib aidata kaasa sealse arhitektuurikultuuri arengule,” ei pea Weiss välisarhitektide sekkumist ohtlikuks. „Serbia linnad on alati olnud dissidentlikud, liberaalsed ja demokraatlikud ning seetõttu vastuolus riiklike suundadega,” lausub Weiss. „Kui minult küsitakse, millal ma Serbiasse tagasi lähen, siis vastan, et ei lähe kunagi tagasi, ainult edasi! Arhitektina tuleb oma identiteet ikka ja uuesti leiutada,” viitab Weiss kuulujutule, mida kuulis Serbias tudengina: arhitektid elavat kaua. Weiss, kes on end New Yorgis oskuslikult sisse seadnud ja sealsel arhitektuuriväljal end selgelt positsioneerinud, tunnetab teravalt, et arhitekti identiteedi pidev muutumine on see, mis ei luba tegevusel raugeda, arhitektil „vananeda”. Weissi entusiasm on nakatav: mis oleks, kui võtaksime ette Eestist lahkunud arhitektuuritudengite ja teiste noorte loojate tänase tegevusvälja kaardistamise, et paremini mõista ja enesele siin Eestis teadvustada, kuidas nad maailma eri paigus täna ja homme Eesti nüüdiskultuuri identiteeti ikka ja uuesti leiutavad?


1 www.thenao.net.

2 http://www.schoolofmissingstudies.net/.

3 http://rexpro.b92.net/case/akcelerator.html.

4 www.gsd.harvard.edu.

5 www.herzogdemeuron.com.

6 http://www.schoolofmissingstudies.net/sms-lhe.htm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming