Pärnu rand

Karri Tiigisoon, Pärnu linnaarhitekt

Pärnu rand on Pärnu linna uhkus ja identiteedi kandja olnud juba kauem kui sada aastat. Kuigi tervisevetel käimise alguseks loetakse aastat 1838, siis kuurordielu puhkes Pärnus õitsele XIX sajandi lõpul, kui linn võttis selle arendamise oma ülesandeks. Kuurordile lisandus sihipärane suvevõõrastele orienteeritud kinnisvaraarendus rannapiirkonnas. Tegemist oli pikaajalise ja tulevikku suunatud projektiga,  sest tervis on olnud igale inimesele igal ajal kallis asi ja Pärnul on selle hoidmiseks paljugi pakkuda. Nüüd võib Pärnu ennast rahulikult nimetada Eesti kuurordiks, linnaruum oma haljastuse ja hoonestusega viitab sellele. Pärnu rand parkide, rannahoone, rannahotelli, mudaravila ja teiste hoonetega moodustab meeldiva ruumi, linlik keskkond seguneb tugevate looduselementidega. Üleminek traditsioonilisest linnaruumist n-ö rannaruumi  on selgelt hoomatav. Kogu rannapiirkond on suurepärane linlik kuurort, kus rand, pargid, linnaruum ja raviasutused on ühtne tervik. Tähelepanuväärne on see, et eelmise sajandi algupoolega võrreldes ei ole kuurorditsooni ulatus palju muutunud, ehkki inimkoormus on sel alal tohutult suurenenud. Kui kolmekümnendate lõpuks ületas Pärnut külastanud inimeste arv 12 000, kusjuures kolmandik oli välismaalasi, siis praegu on neid Pärnumaa  puhul 1,4 miljonit, ligi pool neist välismaalased (peamiselt soomlased). Lähtuvalt sellest kannatab rand kohati ka ülekoormuse all ja valdavalt XIX sajandi esimesest poolest pärit taristu toel on keerukas tagada kõrgetasemelist rannateenindust. Probleem tervikuna ei ole aga kindlasti seotud ainult ajalooga, see on oluliselt komplekssem. 

    

Rannaala laiendamine ja ranna kasutamise parandamine on kavas olnud aastaid. Nõukogude ajal planeeriti Pärnusse ja Pärnu ümbruskonda massiliselt sanatooriumikohti. Küllap tehtaks sama praegugi, kui oleks vaid turgu. Tervisevete kombinaadistumise kõige viimaseks verstapostiks võib lugeda 2004. aastal avatud Tervise Paradiisi spaad, mis oma suuruse ja odava plekise välimusega mõjus juba valmides  eilse lahendusena.   

Ranna-ala arendamisest     

Ranna ja mere kasutusvõimaluste avardumisega on vajadus ranna-ala laiendada järjest pakilisem. Mõningast leevendust tõi liivaranna laiendamine Side tänava lõpus 2004. aastal, kuid märksa suurem muudatus kaasnes loomulikult rannapromenaadi valmimisega 2006. aastal.  Oluline muutus on see, et randa on põhjust tulla ka nendel inimestel, kellele ei meeldi liival lebada, vaid hoopis ringi jalutada, lihtsalt ümbrust ja kauneid suveõhtuid nautida. Promeneerimisest kui sellisest sai taas igati noobel tegevus, mida hakati uuel promenaadil aktiivselt harrastama. See on kahtlemata üks suuremaid muutusi Pärnu ranna lähiajaloos ning viide sellele, kus suunas nii ruumiliselt kui ka sisuliselt võiks edasi liikuda. Ruum mõjutab otseselt seal  toimuvat tegevust ja ka vastupidi. Arvestades linna üldist mastaapi, võiks võtta taas suuna intiimsuse ja personaalsuse poole niipalju kui see on vähegi võimalik. Väljakujunenud ruumi eeldused selleks on head.   

Tuleb tõdeda, et peaaegu kõik rannaäärsed hooned ja hoonestamise plaanid on ühel või teisel viisil probleemsed. Rannahoonest kui ööklubist on saanud kodu eeskätt peo- ja kokteilisõpradele, kelle kultuur erineb kardinaalselt sellest, milleks rannahoone algselt kavandati.  Plastmasspalmid, reklaamkiri „Mojito Beach”, reklaamiuputus jms moodustab odava kitši virvarri, mille puänt on jaanitule süütamine otse Olev Siinmaa loodud kaunil seenrõdul rannahoone ees. Kõik see on kulmineerunud just viimasel kahel aastal. Paraku tähendab see seda, et bürokraatialohe peab pead tõstma ja hakkama linna omasoodu arenemist piirama ning reguleerima. 

Aastal 2009 valminud ajaloolise lahendusega sarnane rannahoone juurdeehitus (arhitekt Aivar Roosaar) mõjus kerge tuulena kolmekümnendatest, kuid esile tõuseb kontrast värske rannapromenaadi ja rannahoonet ümbritsevate ajast puretud betoonplaatide vahel. Hool ja armastus on kadunud nii rannahoonest kui selle ümbrusest. 

Ka rannahotell, mille renoveerimisest on möödunud seitseteist aastat, ilmutab tugevaid väsimuse märke. Võib-olla ei suuda kolmekümnendate  majutuspõhimõtted konkureerida asutustega, kus samas hoones on peale hotelli saadaval ka mitmed raviteenused. Erakätes Ranna pst 7 ja 9 kinnistu seisavad erinevatel põhjustel tühjana. Randa on majandussurutis üsna tugevalt mõjutanud. Ranna-ala laiendamisel annab järjest enam tunda statsionaarse hoonestuse puudumine, seda peavad kompenseerima ajutised lahendused. Viimase aja suhteliselt kasinas arengus on üks meeldiv erand – Pärnu kuurordi sümbol ja alustala, kunagine vesimudaravila hoone Ranna pst 1a kinnistul. Aastal 2008 toimus hoone juurdeehituse arhitektuurse lahenduse arhitektuurivõistlus, mille võidulahendust (ArhitektuuriAgentuur OÜ) pean ma igati õnnestunuks. Ruumilise fassaadiga hoone moodustab vähemalt piltidel mudaravilaga suurepärase koosluse. Maja, mis on juba pikalt tühjana seisnud, ärkab loodetavasti taas elule. Selle üks külg avaneb  Supeluse tänava ja teine mere poole, seeläbi muutub osa rannapromenaadist avatumaks ning ehk ka stiilsemaks ning kultuursemaks. Loodetavasti võib mõne aja pärast Supeluse tänava sihil näha õhtuhämaruses taas valgust.       

Rannaruumi avardamine         

Pärnu rannas ja ajaloolises linnaruumis on proportsioonid erinevate ruumide vahel hämmastavalt hästi välja kujunenud. Haljastus ja hooned paiknevad siin kord tihedamalt, kord hõredamalt, kord looduslikumalt, kord linlikumalt. Sõlmilisest ajaloost johtuvalt on ka siinses linnaruumis oma ebatäiused, kuid need ei riku kogumuljet, mida hoiavad kindlalt koos meri ja jõgi, pigem lisavad värskendava nüansi. Peale ranna-ala laiendamise on Pärnus eesmärk  avardada tervikuna avalikult kasutatavat linnaruumi. Peamine liikumissiht ranna suunal on Supeluse tänav: selge ja konkreetne tee, mis avab ka ajaloolise linnaruumi. Lähiaastate eesmärk on luua siia uusi radu ja laiendada sellega avalikult kasutatavat linnakeskkonda. Kõige olulisem on kujundada piki mere- ja jõekallast kulgev promenaad, mis läheb rannahoone juurest ja mudaravila tagant kuni jahtklubini ning üle Vee ja Akadeemia tänava kuni Aida tänavani.  Nii kujuneb ühendus uue kesklinnaga, mis tõmbab niidi otsa ka Vallikääru, jahtklubi, kolledži ja Rannapargi, sulgeb kesklinna ringi ning liidab sellega jõe. Eesmärk on tekitada selgelt eristatav ring, orientiir, millest võib kõrvale kalduda, kuid mis annab võõrale teatava turvatunde: „see” rada viib kindlasti kuskile välja. Ranna pikendamine Raeküla linnaosa suunal on olnud päevakorral juba üsna pikka aega. Vajadus selle järele on seda suurem, et  juba paar aastat asustavad Side tänava poole jäävat rannaosa surfarid, tänu kellele on rannas tegevust ka siis, kui päris rannailma ei ole. Sellise poolstatsionaarse baasi jaoks pole aga konkreetset kohta, ruumi ega terviklikku ruumilist lahendit. Selle loomine on eesmärk, mis vajab nii lähemas kui ka pikemas perspektiivis üsna intensiivset tegutsemist, et kujundada ranna lõpuosa meeldivaks nii surfaritele kui ka rannalistele.   

Oluline teetähis rannaala laiendamisel oli 2002 ja 2003. aastal toimunud Euroopa noortele arhitektidele suunatud arhitektuurivõistlus „Europan 7”, mis oli Pärnus vägagi edukas.  Osales 47 projekti, mis tegi võistlusest ilmselt kõige suurema osavõtuga „Europani” Eestis. Võiduprojekti ei ole siiani maha maetud, kuid linna areng ei ole paraku veel sinnamaani jõudnud, et oleks võimalik kehtestada selle põhjal detailplaneering. Planeeringuga on kavandatud edasi minna aastal 2013. Tahaks loota, et Eesti planeerimiskogemus ja -kultuur on selleks ajaks sealmaal, et eelmainitud ranna-ala arendatakse pigem põhjamaise praktika kohaselt. 

Praegu on see 100% munitsipaalomandis maa, mille arendamisel ja ka väljaehitamisel peaks omavalitsus võtma tugeva juhtrolli. „Europan” annab üsna selge ruumilise ettekujutuse sellest, kuidas hoonestatud rannaala võiks tulevikus lõppeda.         

Kuna suur osa ranna-alast on ja jääb ka edaspidi looduskaitsealaks, siis edasine ülesanne on võtta siinne maastik võimalikult suure pieteeditundega kasutusele. „Europani” käsitletud alast edasi jääb huvitav suurte sonnide ja roostikega ala. Ranna-alast kujuneb väga vaheldusrikas maastik, seda nii looduslikult, funktsionaalselt kui arhitektuurselt. Praegune  pilt näitab selgelt, et strateegilistes linnapiirkondades maatükke võiks anda erakasutusse vaid siis, kui ruumiline visioon on põhjalikult läbi mõeldud ja selle realiseerimine hoonestusõigusega määratud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming