Paramaja leiutaja

Veronika Valk

EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas esines hollandi päritolu Ameerika arhitekt Winka Dubbeldam. Winka Dubbeldam tuli Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas1 esinema koos väärika kaaskonnaga: teda saatis Lõuna-Kalifornia arhitektuuri instituudi (SCI-Arc) professor Tom Wiscombe ja Pennsylvania ülikooli arhitektuurimagistrantide kursus, kes oli sel semestril valinud oma projekti kohaks Tallinna. Üheskoos Eesti tudengitega õnnestus neil käia ka Helsingis ja hinnata vastastikku veel pooleli töid. Winka Dubbeldam on Pennsylvania ülikooli arhitektuuri õppetooli värske juhataja, kes jätkab samas ka magistriprogrammi juhi ja õppejõuna. Õppinud Rotterdamis ja lõpetanud Columbia ülikooli, on ta olnud hinnatud lektor lisaks ka Columbia ja Harvardi ülikoolis. Nii Dubbeldam kui tema arhitektuuribüroo Archi-Tectonics2 on võitnud hulgaliselt auhindu, muu hulgas IIDA/Metropolis (rahvusvahelise sisearhitektide ühingu ja ajakirja Metropolis) nn targa keskkonna auhinna 2006. aastal. Dubbeldami loomingu põhiosa moodustavad elamud New Yorgis, Philadelphias ja mujal USAs, aga ka Lõuna-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. Archi-Tectonicsi tööd on jõudnud mitmetele näitustele, sh New Yorgi moodsa kunsti muuseumisse MoMA ja Veneetsia arhitektuuribiennaali väljapanekutele. Üksi Dubbeldam on Euroopa fänn (sündinud Hollandis), kuid tunneb end täna siiski pigem newyorklasena, kes elab hingega kaasa kõikidele suurematele ja väiksematele muredele (orkaanid, üleujutused ja nendest põhjustatud igapäevaelu takerdavad probleemid) ja rõõmudele, mida pakub New York: „Eelmise aasta aprillis oli vapustav näha, kuidas terve linn elas samas rütmis ühe mustavalgekirju Molly-nimelise lehmakesega, kel õnnestus tapamajast plehku panna ja kes ringles mõnda aega Queensi linnajaos kuni Woodstocki loomapark ta adopteeris,” naerab Dubbeldam. „Kiirteel pidasid autod kinni, et loom viga ei saaks,” räägib Dubbeldam.

Mulle meeldib aga üks teine, robootikast pärit lugu, kus kunstniku ja disaineri Kacie Kinzeri3 juhatusel saatsid New Yorgi ülikooli tudengid linna peale rea väikseid papist roboteid,4kel nimeks Sam ja kellel juhuslikud möödakäijad pidid aitama sihtkohta, Washingtoni väljaku parki kohale jõuda. Armsate inimsõltlike olendite vastu oldi eranditult vastutulelikud ja urbanistlik eksperiment õnnestus sajaprotsendiliselt.5 Dubbeldam armastab ka Mehhikot, kus inimestel on loodusega oma suhe ja kus ta veetis kord öö äsja koorunud merekilpkonnahakatisi ookeani poole ümber pöörates. „Mehhiklased on välja töötanud fantastilise süsteemi merekilpkonnade jaoks, kes tulevad pesitsusperioodil randa. Haudeajal on pesitsuskohad tähistatud, et inimesed koorumist ei segaks. Koorumise järel peavad väiksed uued ilmakodanikud kuuvalguse suunas vudima ookeani poole, mistõttu on kogu linnas vastaval ööl tuled ära kustutatud – et loomakesed segadusse ei satuks ega vales suunas ei tormaks. Kord oli massiline koorumine aga mingil põhjusel enneaegne, nii et beebikilpkonnad plagasid linnatulede suunas, mis meelitasid neid valele poole. Siis tehti linnaelanikega ühisaktsioon, mille käigus kõik kustutasid tuled ära ja keerasid kilpkonnad ninaga vee poole,” meenutab Dubbeldam, kes paistab koolijuhina leidvat end tihti üsna samasuguses olukorras. Ta tunnetab selgelt, kui suur on tema vastutus üksi tegutsedes, nii arhitekti-ettevõtja kui akadeemilise liidrina. „Pööran oma kooli seestpoolt väljapoole uute urbanistlike algatuste, Philadelphia keskmesse loodava tudengigalerii, New Yorgi järelmagistriprogrammi ja rahvusvaheliste suhete edendamisega,” on Dubbeldami pilk selge.

Südamest

Neli aastat tagasi Dubbeldamiga esmakordselt ühel Austraalia konverentsilaval kohtudes jättis ta mulle kõrgi mulje. Nüüd tean, et tema šiki välimusega käib kaasas soe süda. Koostöös MacDella Cooperi fondiga on Dubbeldam Libeeria pealinna Monrovia lähikonna külla projekteerinud lastekodu-kooli 200 orvule. „90% maailmast on kehvemal järjel kui meie siin Euroopas või USAs. Tutvusin MacDella Cooperi fondi juhiga, kes palus mul esmalt teha lastekodu, hiljem ka kooli riigis, mis oli äsja väljunud aastakümneid kestnud kodusõjast. Pakkusin välja energiasäästliku ja taastuvenergiat kasutava, ruumilises mõttes külakeskkonda meenutava ehitiste kogumi. Kogemus oli kultuurikonteksti osas mõtlemapanev, sest nii mitmelgi moel ollakse Libeerias XXI sajandis ja ühtlasi kusagil kaugel ajaloos. Ja seda olukorda kasutatakse kurjalt: kohati tundub, et kõik see, mis hiinlastele enam ei meeldi, on n-ö visatud Libeeriasse,” kõlab Dubbeldami hääles nördimus. „Arhitektina tuleb ehitusel arvestada tavapärasest hoopis teistsuguse tööprotsessiga, sest puudub taristu, mille pinnalt või mille külge hakata hoonet ehitama. Muu hulgas tuleb valvata hoolikalt ehitusmaterjale, et neid juba enne ehituse algust ära ei varastataks,” kirjeldab Dubbeldam tööd Libeerias. „Majanduskriis pakkus võimaluse süveneda heategevuslikesse disaini- ja arhitektuuriprojektidesse mujal maailmas,” märgib Dubbeldam.

Tallinnas peetud loengu lõpus esitati Dubbeldamile publiku seast küsimus: kuidas mõistab tema konteksti? „Mind hirmutab vahel konteksti täielik puudumine, nagu seda võib ette tulla Hiinas, kui talumehed, kes on aastatuhandeid elanud põldude vahel, pannakse üleöö elama tornmajadesse, mõtlemata, mida selline liigutus endaga näiteks sotsiaalselt kaasa toob,” vastas Dubbeldam. Ja jätkas: „Iga uus kultuurikontekst, milles arhitekt end iga uue projektiga leiab, on uus õppetund. Arhitekti tugevus seisneb selles, kui hästi ta iga olukorraga kohaneb, kuivõrd suudab varieeruvas kultuurikontekstis alati midagi tähenduslikku luua.”

Ärivaist

Kui nüüd mõne lugeja „nunnumeetri” näit taluvusläve ületas, siis tasakaaluks: Dubbeldami fenomen on selles, et ta on iseseisvalt läbi löönud nii õppejõu kui büroojuhina. Archi-Tectonics on majanduslikult edukas ja see on New Yorgi ärikeskkonnas vägagi tähelepanuväärne. „Ega neid arhitekte ole palju, kes üksi oma bürood peavad, olgu tegu meeste või naistega. Enamjaolt on arhitektid mitmekaupa büroodesse koondunud,” nõustub Dubbeldam. Ärihaina teab ta, et tellimuste, sihtturgude, meediakajastuse ja valdkonnaülene loominguline mitmekesisus viib sihile. Dubbeldami äristrateegia seisneb projektide varieerimises. Ta töötab harilikult üheaegselt väikeste ja suurte projektidega: „Väikesed projektid on need, kus saab uusi asju leiutada ja innovaatilisi ideid katsetada”. Arhitektuuri ülesanne on Dubbeldami arvates püüelda terviklikkuse poole, et tulemuses, oleks iga väiksemgi element oma õigel kohal, tulenevalt ehitise olemusest ja arhitekti tervik-kontseptsioonist. Täiuslikkus tähendab Dubbeldamile lõputut tööd pisidetailidega ja selleks on vaja aega.

Paramaja

Kui kõnelda kriisidest ja nende ületamisest, siis millises ühiskonnamudelis näeb Winka Dubbeldam täna perspektiivi? Hollandlannana hindab Dubbeldam nii oma sünnimaa kui praeguse kodu New Yorgi intensiivseid maakasutusmudeli õppetunde. Neis võib peituda inimkonna tulevik: „Hollandis elab umbes sama palju inimesi kui New Yorgi osariigis,6 kuid New Yorgi osariigi elanike tihedus on 159 inimest km2, Hollandis aga 403 inimest km2. Kumb tundub meile linnastunum?” Dubbeldam leiutas juba üle kümne aasta tagasi oma nn paramaja7 tüübi, kus juurdeehitus katab peaaegu täielikult olemasoleva ehitise, koloniseerides ehituskehandi, okupeerides selle uue sisu ja konstruktsiooniga. Selline lähenemine kumab läbi Dubbeldami mitmes nn kristallilise struktuuriga (fragmenteeritud klaasfassaad teraskonstruktsioonil) projektis, kus uue ja vana sümbioos loob uue kvaliteedi, mida on New York Timesi kriitik Herbert Muschamp võrrelnud lausa Philip Johnsoni loominguga: vastuolu ja komplekssus kohtuvad Dubbeldami loomingus nii, nagu seda on omal ajal mõtestanud Robert Venturi. Dubbeldam hindab linnaehituslikku tihedust, näiteks kõrghoonete puhul köidab arhitekti Manhattani linnaruum, mille loovad hooned kogumina: „Parim lahendus tekib siis, kui lihtsad kõrghooned on grupina koos. Nende vahel on sageli hoopis põnevam olla, kui nende sees”. Teda huvitavad ka olukorrad, kus ülisuur hoone muutub linnamaastikuks: hetkel loodab Dubbeldam Hiinas valmis ehitada Yulini kultuurikvartali, kus kohtuvad kaks mõõtkava – megastruktuuri ja naabruskonna skaala.

Koos

Kuidas Dubbeldam oma aega haldab, nii et tähelepanu jätkub nii koolile kui loomingule? Need kaks poolt, kool ja praksis, täiendavad teineteist, pakuvad üksteisele lisatähendusi ja sisu: „Loomulikult on mul pidevalt kiire, kuid ma lihtsalt võtan olulisteks asjadeks aja maha. Tekitan päevakavas pausid, et teha seda, mis on mulle tähtis”. Selles aitab Dubbeldami ka muusika, tema iPodis mängib meie vestluse ajal parasjagu CocoRosie. Mis pakub lisaks muusikale veel tuge? „Arhitektuur ei sünni ühe inimese panusena, vaid on kollektiivne looming, mistõttu on väga tähtis, kellega koos töötad ja tegutsed, oma ideid ning projekte koos arendad,” rõhutab Dubbeldam ja mõistan, et ta pole sugugi nii üksi ja nii iseseisev soolomängija, nii „staar”, kui esmapilgul paistab.


1 Loengusarja toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, LHV pank, Norra Kuningriigi Suursaatkond, Rootsi Kuningriigi Suursaatkond, USA Suursaatkond, Haridus- ja Teadusministeerium ning Eesti Kunstiakadeemia. Loengusari kuulub teadusaasta ürituste hulka.

2 http://www.archi-tectonics.com.

3 http://kaciekinzer.com.

4 www.tweenbots.com.

5 http://www.moma.org/interactives/exhibitions/2011/talktome/objects/146369/.

6 Hollandis elab 2012. aasta statistika kohaselt 16,7 miljonit inimest, New Yorgi osariigis (sh hõlmab New Yorgi linna) 19,5 miljonit inimest, http://en.wikipedia.org/wiki/New_York.

7 Sõna „parasiit”, vt ka http://www.nytimes.com/2001/01/14/arts/art-architecture-a-pair-of-crystal-gems-right-for-their-setting.html?pagewanted=all&src=pm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming