Parikaste majas on välklamp suunatud 1980ndate kunstile

Heie Treier

Parikaste majas on välklamp suunatud 1980ndate kunstile „Külm maja”, Mari Kaljuste, Mari Kurismaa, Taimi Soo ja Tea Tammelaane tagasivaade oma loomingusse Parikaste majas Hariduse 1, kuraator Terje Luure. Näitus on avatud homseni, 1. juunini kl 12 – 17. Oma n-ö kodugaleriisse Parikaste majja (Hariduse 1) on näituse „Külm maja” kureerinud sisekujundaja Terje Luure. Ta on toonud avalikkuse ette nelja disaineri-sisekujundaja unustatud 1980ndate loomingu. Kõik neli kunstnikku Mari Kaljuste, Mari Kurismaa, Taimi Soo ja Tea Tammelaan on omal alal tunnustatud tegijad. Esmahetkel ei teadvustanudki, et nad kõik on naised. Ometi tundub see fakt alustuseks mitmel põhjusel oluline. Ehkki feministlik kunstiteadus ja kunsti aktivistid (läänes) on aastakümneid võidelnud soopõhise ebavõrdsuse vastu kunstimaailmas, on tipptasandil muutunud vähe. Hiljuti levitas kunstiteadlane Suzana Milevska Facebookis värsket artiklit, mille statistika kohaselt on Londoni juhtivate oksjonimajade sada esimest kunstnikku kõik mehed ning Tate Moderni ja Saatchi galerii kunstnikud ülekaalukalt mehed.* Teema haakub väikese galeriinäitusega Tallinnas ses mõttes, et alles näituse ülespaneku protsessis tekkis arusaamine, mida tähendab, kui kunstnik on naine ja teinud omas ajas (1980ndatel) marginaalseks peetud kunsti (foto, disainskulptuurid). Näitus tõi välja drastilise fakti, et Tea Tammelaane 1980ndate tähelepanuväärsed toolskulptuurid on kunstniku sõnul kõik hävinud, samuti ka paremik tema 1990ndate alguse kontseptuaalsetest mütsidest. On see loomingu ajutiseks pidamine, oma tööde väärtuse hindamine kunstimaailma malli kohaselt (naiskunstnik ei saa olla „geenius”, järelikult tema loomingki mitte), igapäevaeluga toimetuleku kõrgemale seadmine kunagistest kunstinäituste hittidest?

Vahepealse kahekümne aastaga on Eesti 1980ndate kunst vajunud üsna suurde unustusse ning selle kohta on seni puudunud kunstiteaduslik käsitlus. Kogumikule „Kadunud kaheksakümnendad” (kus pole ühtegi reprot) on peagi lisandumas „Eesti kunstiajaloo” vastav köide. Praegu tekib juba sportlik huvi, kas ja mismoodi on leidnud värskes köites käsitlemist Tea Tammelaane unikaalne disainmööbel, mida eksponeeriti kunstinäitustel nagu skulptuure. Kes mäletavad 1980ndate lõpu näitusi, sellele seostub Tea Tammelaan väga oluliste töödega omas ajas. Ent aeg liikus pöörase kiiruga ja need tööd mattusid uue infotulva alla.

„Külma maja” näitus toimub kahes osas, et kõik kunstnikud ja tööd saaksid võimalikult lahedalt ruumi. Kahe Mari tööd olid väljas esimesel kahel nädalal, Tea Tammelaane ja Taimi Soo tööd on esitletud näituse teises pooles. 1980ndatel osalesid disainerid ja sisekujundajad näitustel kunsti kontekstis, luues kontseptualismile liginevaid töid, ehkki kontseptualismi mõistet ei kasutatud, seda kõrgkooli kunstiajaloo kontekstis ei õpetatud, sel sõnal puudus enam-vähem tähendus. Nii on paljud tööd noorte kunstnike (tudengite) omaaegsed katsetused, mida nad ise ei väärtustanud ja millel puudus ka väärtus kunstimaailma toonases paradigmas.

Mari Kaljuste ja Mari Kurismaa fotografeeritud grafitisari on vist lausa esimest korda näitusel. 1980ndatel oli New Yorgis grafiti kõrgaeg, ent isolatsioonis tegutsenud Tallinna naiskunstnikud tõlgendasid seda suurlinna kriminaalset kunstivormi väga „pehmelt”, kirjutades romantilisi sõnu linnapilti – vahenditega, mille loodus peatselt kustutas. Mari Kurismaa samal ajal tehtud sõnapõhine graafikasari osteti Norton Dodge’i kunstikogusse, ent Eestis puudus sel tööl nii rahaline kui ka kunstiteaduslik tähendus.

Vahest kõige selgem esineja on Taimi Soo, kelle valgustid on erakordselt stiilsed ja viitavad oma selge geomeetrilise vormiga modernistlikule esteetikale. Ses mõttes on Tea Tammelaane disainmööbel-skulptuur modernismist samm edasi: geomeetria on sunnitud väändesse ja esindab nii postmodernistlikku parodeerivat mentaliteeti. Riiul, tema viimane, ainus säilinud töö sellest sarjast on Parikaste majas praegu väljas. Veel kord: siin on selgelt näha, kuidas kunstiajalugu konstrueeritakse tööde olemasolu või hävimise alusel.

Näitusel on mitmed 1980ndate fotod-slaidid, millel toona puudus näituseväärtus ning mis on esitatud digitaliseeritud kujul kui dokumentatsioon. Nii näeme Taimi Soo välisreisipildistusi ning Mari Kaljuste ja Mari Kurismaa romantilisi pildistusi interjööridest. Samuti Tea Tammelaane fotosid hävinud mütsidega. Fotode tehniline kvaliteet on tänapäeva mõttes kesine – ja nii ongi. 1980ndad jäävad meelde sellega, mis fotodel näha. Fotost on saanud kultuurimälu. Need fotod esindavad kapitalismieelset aega, mil fotot ei peetud oluliseks, kuna see oli „suurte kunstitehnikate” õlimaali ja graafika kõrval marginaalne ning selle tegemine ei olnud tehnoloogilises mõttes nii hõlbus kui nüüd digiajastul.

„Külmast majast” jääb õnneks alles väike kataloog piltide ja tekstidega, sellest ilmub teine parandatud-täiendatud trükk.

* Kira Cochrane, Women in art: why are all the ’great’ artists men?. http://m.guardiannews.com/lifeandstyle/the-womens-blog-with-jane-martinson/2013/may/24/women-art-great-artists-men.