Parim noor arhitekt

Heldur Meerits

Eile kuulutati välja noore arhitekti preemia 2010. aasta võitja, kelleks valiti kümne kandidaadi seast Hanno Grossschmidt.  Tiitliga käib kaasas nelja tuhande viiesaja euro suurune maailmareis, ilmub ka arhitekti tööde kogumik. Preemiat annavad välja Eesti Arhitektide Liit koostöös Heldur Meeritsa ja reisibürooga Go Travel.          Eesti arhitektuur pole kunagi pidanud kannatama noorte arhitektide või värske mõtte puudumise pärast. Kunstiakadeemia lõpetajad lisanduvad aasta-aastalt tegutsevate arhitektide hulka ning põlvkonnad vahetuvad üsna sujuvalt. Siiski ei pea arvama, et kõik hästi toimiv jätkub automaatselt ja iseenesest. Seetõttu  polnud noore arhitekti auhinna asutamine sugugi lahtisest uksest sissemurdmine, vaid auhind on mõeldud alles hoidma ja tugevdama seda, mis on eesti arhitektuuris heas mõttes nooruslikku.       

Preemia asutamise ajal kolme aasta eest elas Eesti oma ajaloo üht jõukamat ja muretumat elu, vähemalt viimase sajandi ulatuses. Laenuraha voolas kasvava hooga kinnisvarasektorisse, peaaegu et üleöö kerkisid mitte ainult majad, vaid terved uushoonestusega piirkonnad. Räägiti enne ja räägitakse ka praegu põllule ehitatud pappmajadest, kuid pigem  tundub see olevat kõrvalejäänute kadedus või siis hoopis nende inimeste virin, kellele mõjub iga muutus ärritavalt. Ajalukku tagasi vaadates võime tõdeda, et ka Nõmme oli Nikolai von Glehni poolt põllule rajatud kinnisvaraarendus ning ka tolleaegses ehituskvaliteedis oli röögatuid puudujääke, võrreldes Tallinna kesklinna uhkete kivimajadega. Meie viimane ehitusbuum on andnud Tallinnale Rotermanni kvartali, Ülemiste City ning Veskimöldre. Nende  piirkondade ja veel paljude teiste objektide üle tuleb küll pigem rõõmu tunda kui pahandada. Ajalugu ei kulge aga sirgjooneliselt ning õnnestunud piirkonnad ja üksikobjektid ei sünni iseenesest. Ehitamisel kohtuvad paljud huvid ning tähtsusetu pole ka see, et mängus on suured rahasummad: arendajate kasumid, ehitajate käive ning lõppude lõpuks teeb maja- või korteriostja oma elu investeeringu, mis paneb ta tõenäoliselt pangaga aastakümneteks  paari. Kui vaadata seda protsessi arhitekti seisukohalt, siis peab ta tasakaalustama väga mitmeid soove ja tahtmisi. Kõigepealt tellija soovid: professionaalid nõuavad rohkem ruutmeetreid ja väiksemat ehitusmaksumust. Oma elu esimest maja tellivad inimesed aga alles õpivad oma soove ja tegelikke võimalusi tundma – mis tähendab tihtilugu arhitektile veelgi keerulisemat ülesannet. Siia juurde kuulub ka igas mõttes säästlikkus: nii ehitamisel kui  hilisemal kasutamisel. Arhitekti teine eesmärk on hea elukeskkonna kujundamine. Võib ilma suuremate uurimusteta öelda, et üle 90% inimestest veedab üle 90% oma elust kas majades sees või majade vahel. Looduskeskkonna järele me küll igatseme, kuid meie elu möödub enamasti ehitatud keskkonnas. Ning kolmandaks – kõik ehitatu peaks ka ilus olema.         

Kui aastatel 2007-2008 koostati noore  arhitekti auhinna reglementi, jälgiti ka žürii koosseisu määramisel, et oleksid esindatud erinevad kogemused ja vaatenurgad. Arhitektide liidu koostatavas hindajate kogus peavad olema kaks arhitekti, kaks ettevõtlusega seotud inimest ja üks kriitik. Ning et me oma kodusesse konnatiiki liigselt kinni ei jääks, peab vähemalt üks žürii liige olema ka välismaalt. Ajaloolise vahemärkusena tuleb öelda, et kaalumisel oli variant, mille kohaselt oleks  seda preemiat välja andnud sihtasutus Presidendi Kultuurirahastu. Selgus paraku, et sihtasutuse nõukogusse kuuluvad kinnisvara- ja ehitushuvidega Toomas Luman ja (Toomas Annuse huve esindav) Indrek Neivelt olid sellele tuliselt vastu ning auhinna väljaandjaks jäi Eesti Arhitektide Liit.     

Kõigil kolmel aastal, mil auhind on määratud, võib konkureerijate taseme hinnata kõrgeks. Teoreetiliselt on võimalik tõmmata mõtteline joon sinna, kus lõpeb aktsepteeritav arhitektikvaliteet, ja kui žürii arutlused oleksid läinud kuidagi teisiti ning väljavalitute asemel oleks osutunud võitjaks mõni teine kandideerinuist, poleks pidanud piinlikkust tundma – põhimõtteliselt vääriksid seda austavat tiitlit  kõik senised osalejad, keegi neist pole nn kvaliteedijoonest allapoole sattunud. Võitjaid saab olla muidugi vaid üks ja raskustele vaatamata on see alati ka välja selgitatud. Mõistagi pole arhitektide töö hindamine spordivõistlus, kus loetakse sekundid või kilogrammid üle ning võitja ongi selgunud. Põhimõtteliselt võiks ju üritada mingeid kriteeriume paika sättida, määrata neile veel osakaal ja vastavalt sellele siis punkte jagada. Kuid elu  kunstivallas tugineb pigem maitse-eelistustele, mida on keeruline Brüsseli bürokraatide kombel koostatud tabelitesse pressida. Ning kõik see vaev ei annaks lõppkokkuvõttes teistsugust tulemust (kui eeldada ausa mängu reeglitest kinnipidamist). 

Kuigi skaala „meeldib – ei meeldi” on sellistes arutlustes määrav, võib siiski välja tuua mõned tähelepanekud, eriti viimase noore arhitekti auhinna valikust, sest see on kõige  värskemalt meeles. Kõigepealt tuleb tunnistada, et planeeringuid selliste võistluste puhul alahinnatakse. Materjali on palju ning kellelgi pole aega ülearu. Erinevalt hoonetest on planeeringu keskset mõtet palju keerulisem tabada, saati veel üles leida teravmeelsed ideed ning keeruliste olude kiuste hästi toimiv lahendus. 

Teine teema, mis vajab veel edasimõtlemist, on arhitekti tegevusvaldkonna laiahaardelisuse hindamine. Viimasel korral tekitasid kõige rohkem selleteemalist arutelu Jaan Tiidemanni ja Veronika Valgu kaustad. Mil määral peaks kandidaatidele  mõttelisi lisapunkte andma tudengitega tehtava töö eest, mille käigus valmivad väga huvitavad ja inspireerivad objektid? Või kui koostatakse analüüs Kalamaja elukeskkonda ähvardava detailplaneeringu kohta? Või kui arhitekt täidab lisaks igapäevasele ametitööle ka laiemat rolli ühiskonnas? Kas installatsioonid ja lavastused, mis oma teravmeelsuses tekitavad rõõmsa ohhoo-tunde, on ikka „õige ja päris” elukeskkonna kujundamine? Žürii  sedapuhku väga rammusaid lisapunkte nende eest ei andnud, tähelepanu pöörati pigem traditsioonilistele väärtustele. Kui nüüd kolmele aastale tervikuna tagasi vaadata, siis tuleb tõdeda, et hinnatud on head arhitektuuri ning vähem on pööratud tähelepanu nooruslikult uljastele või isegi hullumeelsetele ideedele.       

Vahest on tegemist ajastu märgiga: kui kinnisvarabuumi ajal suudab arhitekt jääda ausaks, luua tugevast pragmaatilisest survest hoolimata esteetiliselt väärtuslikku keskkonda ning on seejuures ühtlasi ka keskkonna- ja rahakotisõbralik, siis tuleb seda kindlasti tunnustada. Kuid midagi jääb siit kripeldama küll. Aga vesi on tammi taga tõusmas ja tulevikus peaks tõepoolest veidi rohkem tähelepanu pöörama ka julgetele ja enneolematutele ideedele.     

Heldur Meeris, 2010. aasta noore  arhitekti preemia žürii liige

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming