Pealelend: Maarin Mürk, Ingrid Ruudi

Sirp

2. detsembril sulges uksed projektiruum März Tallinnas Olevimäel. Mida tähendas Märzi projektiruum ja miks tegevus lõpetati? März sulgus eelkõige asjaolude kokkulangemise tõttu. See, et kaotame ruumid mingil hetkel kinnisvaraarendusele, oli teada algusest peale, ent ajutised lahendused on tavaliselt need kõige püsivamad. Seekord siis mitte. Põhjused, miks me ei otsi praegu uusi ruume, on seotud ka meie isikliku eluga, nii et kokkuvõttes muster, mis „saab saatuslikuks” väga paljudele omaalgatuslikele ettevõtmistele. März oli poolteist aastat kestnud katsetus, kuidas toimib mujal nii levinud projektiruumi formaat Tallinnas ja millega seda on mõttekas täita. Sellised algatused vastavad iga koha ja aja vajadustele, März oligi katse algatada erinevaid formaate tajutud tühimike täiteks nagu lugemisgrupid, portfoolionäitused, kitsama fookusega filmi- ja diskussiooniõhtud jms. Tundub, et eelkõige oli vaja lihtsalt hea asukohaga ruumi, mida saaks paindlikult ja lühikese etteteatamise peale kasutada. Oluline oli omavastutuse treenimine kõigi Märzi kasutajate puhul: me ei olnud „teenuste osutajad”, vaid lihtsalt teatud võimaluse ja infrastruktuuri vahendajad/jagajad. See oli ka katse end positsioneerida, püüd üle mängida etteaimatavaid mustreid, muutumist vaid ühe kuraatori/seltskonna ettevõtmiseks. Selle tulemuseks oli pidev balansseerimine kuraatori-administraatorilogistiku rolli vahel ja arusaamine, miks selletaolised ettevõtmised kipuvad kujunema ühe seltskonna kohtadeks, sest lihtsalt on vaja suuremat meeskonda kui kaks inimest.

März ei jõudnud praegu katsetuse faasist edasi, kuid on näha, et näiteks lugemisgruppe jms tekib juurde juba mitmes kohas. Loodetavasti julgustas März omaalgatuslikkust laiemalt, näidates, et kui läbi mõelda, millised on vajadused siin ja praegu, ning olemasolevaid ressursse rakendada, on midagi võimalik ette võtta. Seoses sellega, et mitmed grupid on hiljuti avanud n-ö oma koha, kerkib huvitav probleem: ühelt poolt on selline paljusus väga teretulnud, kuid teiselt poolt võib see tähendada ka iga seltskonna kapseldumist „oma urgu”. März kui „kultuurimaja” püüdis hoida oma läve võimalikult madala, et seda kasutaksid erinevad grupid ja et nende vahel tekiks ka tegelikke kokkupuutepunkte ja sünergiat. Mõte oli, et kui sattusid arhitektide vestlusõhtule, siis julged astuda sisse ka mõnele näitusele või queer-feministide üritusele vms, et tekiks oma-tunne, mis aga ei tähenda ühe seltskonna poolt omastatud ruumi, vaid kohta, mida sa jagad ka teiste sama laadi ettevõtmistega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming