PEALELEND: Raul Vaiksoo

Margit Mutso

Suve hakul esitleti arhitektuurimuuseumis sinu uut raamatut „Aja lugu”. Sa oled arhitekt ja võiks arvata, et raamat räägib arhitektuurist, aga võta näpust – see on hoopis võimas teatmeteos ajaloost, mis algab suure pauguga ja lõpeb keskajaga. Sinu mitmekülgsus on legendaarne, aga mis sundis sind just ajalooraamatu kirjutama?          Kindlasti oli mul ajaloohuvi (ka kunsti- ja arhitektuuriajaloo huvi) juba ammu varem, kui ma asusin arhitektuuri õppima. Kõik algas sellest, et minu ajakirjanikust isa kinkis mulle toimetusest maha kantud murdunud J-tähega klikiaegse trükimasina. Olin siis kaheteistaastane.  Alustasin muust maailmast eraldatud pööningupunkris oma „traktaatide” väljatrükkimist esialgu hoopis geograafia, looduse ja astronoomia teemal, hiljem lisandus ajalugu. Muidugi olid mu uurimistööd veidi lapsemeelsed, kuid mõni neist oli üpris mahukas ja on senini mu arhiivis tallel. Olen neid hiljem sirvinud ja häbeneda pole midagi. Süsteem on täiesti olemas ja iga puuduv J-täht on vahele kirjutatud pliiatsiga. Seejärel tekkis mul äkki  muusikahuvi, saagisin vineerist välja kitarri, õppisin sellel mängima ja laulma. Hiljem esinesin ka lavadel. Keskkooli läksin aga hoopis Nõosse füüsikat ja matemaatikat õppima. Oli hipiajastu ja hääletamistega alustatud rännakud mööda „suurt kodumaad” tekitasid kirgliku reisimishuvi, millest pole lahti saanud siiani. Kaugeis paigus sain aru, et tegelikult on maailm ikka veidi teistsugune, kui laua taga masinal toksides paistab. Reisida ongi vaja  eelkõige selleks, et tunnetada seda kohta, millest räägin-kirjutan. Mingil hetkel avastasin, et oskan joonistada, ning tekkis kunsti- ja arhitektuurihuvi.

Pärast pikki eksirännakuid (Tartu ülikool, vagabund, eeluurimisvangla, sõjavägi) leidsingi end äkki kunstiinstituudis arhitektuuri õppimas. Tolleks ajaks oli mul joonistatud juba patakate viisi kõikvõimalikke kaarte ja skeeme nii Eesti kui ka maailma ajaloo kohta. 1987. aastal andsin välja Eesti kirikute  kaardi. Kogu materjal ei mahtunud kaardile ära ja ma tegin käsitsijoonistena kiledele hulga lisakaarte ja skeeme. Tahtsin anda välja neist kaartide kogu, aga läks teisiti. Villem Raam tuli minu kogutud „kirikuarhiivi” üle vaatama, nägi jooniseid ja leidis, et see materjal tuleb välja anda raamatuna. Aasta oli siis 1989 või 1990. See andiski tõuke käesoleva raamatu alustamiseks. Esialgu ei leidnud ma kuidagi üles raamatu „algust”. Minu plaanide kohaselt pidi raamat algama Eestimaa ristiusustamisega XIII sajandil. Süvenedes leidsin aga, et kirjatööl peab olema proloog. Viimane läks aina pikemaks ja liikus järjest ajas tagasi, kuni jõudsin järeldusele, et algama peab ikka päris algusest, sellest, kuidas üldse Eestimaa tekkis. Veidi naljakas, aga see teema, millest alustasin, sellesse esimesse köitesse ei mahtunudki – raamat lõpeb aastaga 1204. Proloog venis  õige pikaks, eks kõik muu tuleb edaspidi …

Kellele ja millest teoses räägid?       

Olen lugematutest allikatest kokku kogunud kõik selle, mis puudutab Eestimaa ajalugu ja püüdnud seda seostada kogu maailma ajalooga. Eelkõige tegin kõike seda iseendale, et tunnetada aja liikumist maailmas. Minu tutvusringkond on suur ja tihtilugu Ku-Ku klubis viskiklaasi taga maailma asjade üle sõpradega arutades sain aru, et kõik räägivad omal teemal (ajaloolane, bioloog, arhitekt, kunstnik, muusik, kirjanik jne), kõike seda aga omavahel seostada ei osata. Ju ma siis tihtilugu olingi tahtmatult see „vahendaja”, kes nende jutu kindlatesse ajapiiridesse paigutas. Sealt tekkis mõte see eelnev jutt viia ühtsesse ajasüsteemi ja esitada „kirja kujul”. Muidugi on minu raamat vaid populaarteaduslik  teos, see oligi eemärk. Tavalugejat ei huvita ja ega peagi huvitama teaduslikud nüansid, sest see uinutab tähelepanelikumagi lugeja. Pikad traktaadid siin puuduvad. Rõhutud on visuaalsele, ehk pildilisele materjalile. Samas kinnitan, et siit puudub esoteerika. Kõik andmed-teooriad-hüpoteesid pärinevad tunnustatud teadlastelt nii Eestist, Lätist kui mujalt maailmast. Minu ülesanne oli see kõik kokku koguda ja lihtsalt  loetavaks teha. On kohti, kus olen suurtest, mitmeid köiteid maailma ajaloo tähtsündmusi haaravatest raamatutest sisse toonud vaid ühe lause. See polnud sugugi lihtne. Pole midagi lihtsamat kui kirjutada pikalt. Ääretult raske oli ajaga kaasas käia. Teooriaid, teisitimõtlemisi, dateeringute parandusi tuleb juurde iga minut. Mingil hetkel sain aru, et kõigega kaasa joosta ei jõua. Üks hetk tegin südame kõvaks ja jätsin lugematud mitmekordsed  parandused raamatus ära. Eks maailm läheb edasi ja kõik edasine on tegelikult vaid kokkulepe, millist teooriat või dateeringut lugeda „õigeks”. Tähtsam on hoopis muu: seosed ja veel kord seosed. Ärgem õppigem aastaarve ja ajastuid pähe – see ei anna midagi! Tähtis on, et vastav ajaloosündmus ei rutta ette ega jää taha mujal maailmas samal ajal toimunust. See on ka minu raamatu eesmärk. Soovitan kõikidele inimestele: ärge uskuge  seda, mida teile Internet kätte toob. Selleks, et asjast aru saada, peab ikka veidi rohkem vaeva nägema. Kõige usaldusväärsemad allikad kindla koha ajaloo kohta on kohaliku muuseumi teaduslikud väljaanded. Sellepärast ma nii palju maailmas ringi reisingi, et nendeni jõuda ja osta või vähemalt pildistada originaale algkäsikirjadest. Euroopas on vaid kolm riiki (piirkonda), kus ma veel käinud pole: Fäärid, Transnistria ja Adõgee. Neist kahes viimases olen isegi nõukogude ajal viibinud, kuid mitte nende hilisema kehtestatud konstitutsiooni ajal. Ka Eestis usaldan ma kõige rohkem kohalike muuseumide allikaid. Kui palju neid aga publitseerituna raamatulettidele jõuab? Vaatasin põgusalt oma raamatu üle: umbes 75–80% ulatuses olen siin kirjeldatud tähtsamaid kohti vanas maailmas külastanud või vähemalt nende tunnetuslikku ümbrust adunud. Eestis on see protsent muidugi tunduvalt  suurem. Sõbrad ütlevad, et tunnen Eestit nagu oma viit sõrme. Peaaegu õige, tunnen tõesti Eestimaad väga hästi, aga pea iga kord, kui taas väljasõidu teen, leian uue avastamata „kivikese”, mis varem on kahe silma vahele jäänud. Tunnen Eestit ikka veel vaid 4,9 sõrme ulatuses. Eesti lähiajalugu – see on vaid 20 aastat taasiseseisvumisest ja me ei suuda sedagi paika panna, ehkki oleme sel ajal elanud ja n-ö oma silmaga kõike pealt näinud. Mis siis  rääkida maailmast ja 3000 aasta tagustest sündmustest.

Mu raamat on mõeldud kõigile, kes  tahavad korraks ajas tagasi liikuda ja mõista, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me edasi liigume. See ongi aja lugu. Elagu aeg, mida füüsiliselt pole olemaski!

M. M.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming