Planeerimise ebamugavad tõed

Kaarel Tarand

Üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+” ettevalmistamisel on küllap ära kasutatud kogu  oskusteave, parimad eksperdid ning välismainegi tarkus. Arutelud, sealhulgas avalikud, on aidanud kaasa planeerimise, mis iseseisvuse taastamise järel hästi ära unustati, kui vajaliku tegevuse rehabiliteerimisele. Meie oludes võib tunduda planeerimiseks valitud ajalõik 20 aastat Eesti kohta erakordselt julge, kuid see valik võimaldab oma ajalises lühiduses ikkagi mõnest üliolulisest, kuid ebamugavast küsimusest mööda minna või siis peita probleem  eufemismide rägastikku.   

Planeering hargneb kolmes põhisuunas (asustus, transport ja energeetika), millest kaht iseloomustab suur tehnoloogiline määramatus.  Siiski võib öelda, et energeetikas ja transpordi alal kahekümne aastaga juhtuvat saab ennustada märksa paremini kui inimkäitumist (kui me oma lähiminevikust selle kohta kinnitust ei leia, siis sobib näiteks kas või värske „araabia kevad”). Samas on tehnoloogiaga seotud valdkondades hoopis julgem ja mugavam olla visionäär, sest masinaid ja taristuid ei koorma traditsioonid ja uskumused, millele põrgatakse ikka, kui on  himu hakata kirjeldama võimalikke muutusi inimkäitumises. Kuigi linnastumisprotsessid on Eestis kestnud kaua, tuksub rahva romantilistes kujutelmades ikka veel elujõulisena pilt eestlastest kui maarahvast. Ja maarahvas, nagu nimigi ütleb, peab soovitavalt elama maal (kus tehtavat ainsat õiget ja ausat tööd; alles hiljuti hooples näiteks kaduma kippuv erakond nimega Rahvaliit: „Meie toidame rahvast!”). 

Et poliitikud teevad mitmesugustele iganenud kujutelmadele järeleandmisi, on paratamatu, sest iga hääl loeb. Seda enam peaksid eksperdid ennetavatest kompromissidest hoiduma ning püstitama ülesande võimalikult teravalt. Tähendab, planeeringus tuleks öelda, et Eesti areneb kooskõlaliselt globaalsete rahvastikutrendidega, millest tähtsaim on linnastumine. Inimkond tervikuna on otsustanud asuda elama linnadesse ja see on  ka hõredama asustusega piirkondade saatus. Ja kui nii, siis milleks olla sabassörkija? ÜRO rahvastikuprognoos aastani 2050 pakub aastal 2050 linnastumise määraks Eestis 80%, mis on tunduvalt väiksem Põhjamaadel selleks ajaks saavutatud üle 90% tasemest. Vähemasti lootma ja uskuma peaks, et suudame Põhjamaadest arengus mahajäämuse kaotada lühema ajaga kui 40 aastat. Selleks aga on vaja otsuseid teha ning samme astuda,  mitte ajada udujuttu „hajalinnastumisest”. Kui ekspertsoovitus oleks linnastumist igati riiklikult tagant kiirustada, siis küllap poliitikud sellest osa väge välja kraabiksid. Kui otsustamiseks pakutakse lahja või pehme ekspertarvamus, siis kujundavad poliitikud sellest dokumendi „Elame vanaviisi edasi”, mis on täiesti kasutu.     

Planeeringu asustuse peatüki üks eeldusi on, et senine asustuse struktuur jääb lähikümnenditel  enam-vähem samaks. Muidugi on nii lihtne väita, kui ei pea väidet rahaga katma ehk eelarvestama. Kui eelduseks on ka inimeste põhiõiguste säilimine Eestis ning piirideta Euroopa/maailma edasine arenemine, siis on perifeersetes kohtades inimeste paigalhoidmine üha lootusetum ja kallim ettevõtmine. Ja perifeerseks ei pruugi osutuda ainult nn kohalikud ääremaad, kust saavad lisarahvastikku mõned elujõulisemad linnad.  Praegusi töö järele jooksmise trende arvesse võttes võib terve Eesti piirideta Euroopa parematele piirkondadele kaotada märkimisväärse osa linnarahvastikustki. Viimast on siiski lihtsam paigal hoida, sest mitte kuskil „pilve” peal ega soid ja metsi katvas juhtmestikus, vaid linnade läbikäimis- ja meelelahutustsoonides sünnivad nn teadmistepõhist majandust toitvad geniaalsed ideed. Üks tõehetki rahvastiku ja asustuse osas saabub  meile sügisel rahvaloenduse andmetega. Selgub, kas välismaale on juba alalisemalt ankurdunud 5 000 50 000 või 200 000 Eesti kodanikku ja kui paljud neist kas või mängivad kodumaale naasmise mõttega. Enne rahvaloenduse tulemuste selgumist ei maksaks planeeringu asustuspeatükki küll sulgeda. Teine suur teema, milles selget seisukohavõttu planeeringut koostavad eksperdid paraku väldivad, on Eesti halduskorraldus. 

Lonkavast, ebaefektiivsest, korruptiivsest ja eesmärgitust omavalitsussüsteemist on saanud küllap Eesti suurim tööhõiveprojekt ja seda eriti end „poliitiliselt määratlenud” inimestele, mistõttu lootus haldusreformi saabumisele poliitilisel initsiatiivil on niikuinii kasin. Seda enam tahaks ekspertidelt ses küsimuses selget seisukohavõttu. Parema puudumisel võiks ju pakkuda kas või üleriigilise koolivõrgu pikaajalise näljutamisega  saavutatud aeglase korrastumisega sarnast tegutsemismudelit haldussüsteemi jaoks, kuid on palju mõistlikumaid ja tõhusamaid mooduseid.       

Õigupoolest ju polegi ühtki ratsionaalset põhjust, miks peaks riik ümberjaotamise  kaudu kallist hajaasustust kuidagi eriliselt „väärtustama”. Mida see üksteisest kaugel elamine inimesele kui sotsiaalsele loomale nii väga juurde annab üksikisikuna, mida ühiskonnana, mida rahvuskultuurile ja majanduslikule heaolule? Kaua on usutud, et rahvastiku ühtlasel paiknemisel üle maa on suur tähtsus rahvusliku julgeoleku seisukohalt. Praegu räägime küll veel ehk totaalkaitsest, kuid mitte territoriaalkaitsest. Potentsiaalselt ohtlik naaber  ei suuda omagi territooriume asustada, sh eriti piiritagust Pihkva oblastit, nii et lähikümnenditel pole tema rahumeelset üle piiri valgumist küll ette näha. Kuritegevuse eest tuleb piiri loomulikult kaitsta. Ja mõistagi peab riik suutma ka uute tehnoloogiliste vahenditega aidata kaasa kodanike vara (eeskätt metsa) säilimisele asustamata piirkondades. Julge küsimuseasetus planeeringule aastateks 2030+ kõlaks: mitmes linnas elab Eesti  elanikkond ühe inimpõlve pärast? Tulemus sõltub sellest, millise vastuse edasise tegevuse aluseks võtame. Kui näiteks 4+8, siis nii jääb. Planeerimisotsuse täitmine on Eestis suhteliselt lihtne seetõttu, et suurem osa omavalitsustest, lisaks ülemaaline transporditaristu on niikuinii riiklikult ülalpeetav või doteeritav. Rahakraan on mõjus reguleerimisvahend ja seda ei peaks kartma kasutada ka kodus, kui rahvusvaheliselt ollakse (ja soovitakse  ka edaspidi olla) range praktilisuse musternäide.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming