Põhja-Tallinna ühisnimetaja

Kaidi Õis

Kui Jan Kaus kümme aastat tagasi mööda Vana-Kalamaja tänavat jalutas, jäid tema teele täiesti kokkusobimatud, justkui juhuslikult tänavale puistatud hooned ja vastutulevad eriilmelised inimesed. Ja ta tajus, et mingis mõttes on Vana-Kalamaja linnapoolsest otsast saanud Tallinna üks seni veel tähelepandamatu keskpunkt. Ta küsis endalt, millises suunas minek sobiks uue loo alguseks. Tänaseks on Põhja-Tallinn pealinna kõige kiiremini ja olemuslikumalt muutuv linnaosa. Muutuste katalüsaatorist – Kalamajast – on kujunenud Põhja-Tallinna vaste. Tegelikult ei ole Kalamaja sama, mis Põhja-Tallinn. Iga Põhja-Tallinna üheksast asumist on omanäoline, mitmekesine ja selge identiteediga.

Minu artikli eesmärk on heita õhku vastuseta küsimusi, kõigutada juurdunud arusaamu ning kutsuda üles laiemale diskussioonile, kuidas tagada Põhja-Tallinna positiivne areng. Üheksatuumalise Põhja-Tallinna vereringe on häiritud nii ruumiliselt kui ka sotsiaalselt. Kuidas linnaosa siduda, kasutades ühistegurina ruumi?

2013. aastal liitus eesti linnauurijate töörühm TÜ inimgeograafia professori Tiit Tammaru juhtimisel rahvusvahelise linnauurimise projektiga „Divercities“ ehk „Mitmekesised linnad“. Uuritakse 13 Euroopa linna ja Torontot. Projekti vahetulemustes tõdetakse, et mitmekesisus on väärtus, aga ka arengupidur, kuna sellega kaasneb näiteks linnade killustumine ja kasvav ruumiline eraldatus. Muu hulgas tahetakse rakendada mitmekesisus Euroopa linnade arengu hüvanguks. Projekti üks katselavasid on Põhja-Tallinn. Alljärgnevad küsimused ongi ajendatud projekti vahekokkuvõtetest ja vestlusringist.

Mille poolest erinevad Põhja-Tallinna asumid? Kui paljud mäletavad, et Tallinna esimest „Sügisballi“ ei tantsitud mitte Mustamäel ega Lasnamäel? Tallinna esimene paneelelamurajoon kerkis hoopis Pelguranda, mille linnaruumiline negatiiv on sellega asumipiiri jagav Merimetsa. Veidi liialdades võib väita, et elanike ja puude arv Pelgurannas ja Merimetsas on pöördvõrdeline. Merimetsa asumis on neli püsielanikku – vähem kui Aegna saarel. Kalamaja ja Pelgulinn on esmapilgul sarnased, kuid Pelgulinna Kalamajast ebamugaval kaugusel hoidev Kopli kaubajaam aitab säilitada ka erisusi. Kelmikülast ei teata üldiselt rohkem, kui et sealt saab trolliga läbi sõita. Koplit iseloomustab palju vaba ruumi ja jääktööstusmaastikku ning allpool vaesuspiiri elanikkond, kelle hinge toidab see-eest miljonivaade. Natura 2000 hoiualal Paljassaare poolsaare tipus elab ligi 230 liiki linde. Siin ületab eluslooduse mitmekesisus inimmaailma oma. Puudub kõiki linnaosasid ühendav, ühiselt omaks võetud ruum – ühisruum, mida saaks pidada Põhja-Tallinna keskmeks.

Kas Põhja-Tallinn on multikultuuri­line linnaosa? Põhjatallinlane ei ole identiteet, mille abil siinne elanikkond end defineeriks, identiteet on asumipõhine või rahvuslik. Rahvuskoosseisu poolest jaguneb linnaosa laias laastus pooleks: 46% on eestlasi, 45% venelasi. Teiste rahvuste osakaal on väike: 4% valgevenelasi, 2% soomlasi, alla poole protsendi juute ja tatarlasi, kuid kokku siiski 68 rahvuse esindajaid. Põhja-Tallinna rahvastiku paiknemise määrab ennekõike ruumiline piir Merimetsast Miinisadamani. See lõikab linnaosa laias laastus risti pooleks: eesti ja vene päritolu elanike maailmaks. Kõigi erinevuste eesti-vene päritolu vastandusele taandamine on siiski liialt lihtsustatud käsitlusviis. Kuivõrd saab enam üldse vastandada nn teist kultuuri ja oma, kui 77% elanikest on sündinud siin? Ka välispäritolu rahvastikust moodustab juba üle poole teine ja kolmas siin kasvanute põlvkond, kelle puhul pole päris selge, kellena nemad ennast näevad.

Siiski, kas Põhja-Tallinna rahvuslik mitmekesisus on üldse tajutav maailmalinnadega võrreldes? Ja kuivõrd tolerantne on Põhja-Tallinna elanikkond tegelikult? Kas saaksime erisused lahendada ehk Telliskivi loomelinnaku eksperimentaal-supiköögi happening’i abil?

Kas Põhja-Tallinna on ainulaadne? Pealinna kontekstis on Põhja-Tallinna arengus palju ainulaadset. Telliskivi loomelinnakus on kohvikuid nii palju, et kõigis neis käimine pole ka kõige pühendunumale kõhuorjale jõukohane. Kuid järjekordses hubaselt korratus kohvikus istudes, bruschetta’t süües ja flat white’i juues tekib kahtlus, kuivõrd autentne on see palju kiidetud piirkond. Kuivõrd seisneb iseomasus asjade teisiti nimetamises, kuivõrd olemuslikes muudatustes? Me küll kiidame nn kestlikke eluviise, kuid ühismeedias on kuulda rohkem kurtmist värskete saiakeste puudumise pärast kell kaheksa Rimi pagarileti valikus, kui jooksuradade puudumise üle. Mida on siinsel (uuel) elanikkonnal tegelikult vaja? Autentsuse küsimus kripeldab.

Kas elanikkond on ikka drastiliselt muutunud? Võib väita, et Pelgulinna ja Kalamaja on vallutanud hipsterid. Samavõrd võib väita, et ühtegi hipsterit ei ole olemas. „Hipsterist” on saanud termin kellegi autentsuse kahtluse alla seadmiseks. Hipsteriks on lihtne ka kogemata muutuda, kui osta oma riided keskmise hinna­klassi kiirmoepoest, juua jala pealt latte’t, olla võib-olla juba kolmekümnendate alguses, kuid oma elukulgemises alles alustamas projekte „pere”, „kinnisvaraost”, „autoliising” ja „lapsed”. Muutusi suhtumises siiski on. Suur osa uuest elanikkonnast on sealse linnaruumi väärtuste kasutajad, mitte selle kujundajad või aktiivsed kaasarääkijad. Kuidas kaasata linna arendamisse inimesi, kes ei soovi olla kaasatud?

Kuidas planeerida mitmekesist linna? Praegu maksab linnaplaneerimises rusikareegel. Kui vaadata Põhja-Tallinna kõigi asumite läbilõikena, koondada kõik andmed ühtsesse statistikatabelisse, planeerida linna linnulennult, siis erinevused ühtlustuvad ja ekstreemsustest saab väheütlev keskmine. Kui rääkida linnade mitmekesisest arendamisest ja mitmekesisuse väärtustamisest, on selge, et seosed sotsiaalsete ja ruumiliste süsteemide vahel on komplekssemad kui nn klassikaline linnaplaneerimine välja kannatab. Vaja on uut lähenemist linnaplaneerimisele. Pragmaatiliselt on justkui lihtsam, kui asumid ühele kaardilehele mahuvad, kuid ehk aitaks erisusi rohkem mõista ja väärtustada asumite käsitlemine praegustest linnaosa piiridest sõltumatult, olemuslikult sarnase linnaruumi ja elanikkonna järgi. Tallinna kontekstis võiks võrdlevalt käsitleda näiteks Kassisaba, Kelmiküla, Uut Maailma, Kalamaja ja Pelgulinna?

Ja kuidas jätta alles kaduma kippuv poeesia? Kopli trammis suureneb Põhja-Tallinna veidruste osakaal suuresti, sõltuvalt sellest, mida kaugemas istmereas koht sisse võtta. „Kas keegi ütleks trammijuhile, et ta paneks natuke hagu alla?” hüüab ülemeelikus tujus kareda häälega vanahärra üle trammi. Ning ükski trammis ei kirtsuta kordagi nina, kuigi juhuslikult trammi lennanud kärbes kukuks hingematvast odekolonnilehast paari-kolme sekundi jooksul surnult maha. Vaatamata ilmsetele ebameeldivustele on siin siiski mingit laadi veider kogukonnatunne ja eriomasus säilinud. Tramm on täna veel koht, kus saavad kokku kõik linnaosa sotsiaalsed, rahvuslikud, eri ruumi asustavad kihid. Siinkohal kutsun Jan Kausi üles Kopli trammist avanevale vaatele tulevikku ennustama. Ning tutvuma fotokonkursi „Mitmekesine Põhja-Tallinn“ fotonäitusega, mille kohta leiab infot Tartu ülikooli rände- ja linnauuringute keskuse veebilehelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming