Põhust ja ökoloogilisest ehitamisest

Margit Mutso

Mööda Euroopat tiirleb Euroopa Arhitektide Nõukogu juubelinäitus, kus esitletakse Euroopa ökoloogilist arhitektuuri. Eestit esindab seal arhitekt Rene Valneri põhust looming.          Põhk ehitusmaterjalina on tõusnud tähelepanukeskmesse seoses Salto arhitektide projekteeritud ajutise Põhuteatri avamisega Tallinnas Skoone bastionil. Rene Valner hindab põhku aga kõrgelt ka püsivate ehitiste materjalina. Selle kodumaise ehitusmaterjali ökoloogiline  jalajälg on väiksem kui imporditud materjali puhul, mille tootmiseks ja transpordiks kulutatakse palju energiat. Hoone ökoloogiline jalajälg kujuneb 2/3 ulatuses ekspluatatsiooni ning 1/3 hoone rajamisele kulutatud energiast. Mida suurem on ehitamise käigus kujunenud jalajälg, seda keerulisem on seda tasa teha ekspluatatsioonikulude arvelt, ehkki need on väiksed. Nii on vahtpolüstürooli baasil valmistatud isolatsioonimaterjalide ökoloogiline jalajälg  üle kuuekümne korra suurem kui orgaanilistel isolatsioonimaterjalidel (puitkiudvill, tselluvill), mineraalsete isolatsioonimaterjalide nagu klaasvill ja kivivill ökoloogiline jalajälg on kümme korda suurem orgaaniliste isolatsioonimaterjalide omast (www.elumaja.ee).   

Margit Mutso: Kuidas sa jõudsid põhu kui ehitusmaterjalini? Tavaliselt üks arhitekt end materjalivalikuga ei piira. 

Rene Valner: Ega see põhuvärk tegelikult olegi kõige olulisem. Majasse peab suhtuma nii, nagu me suhtume näiteks riietesse: igaüks saab aru, et on vahe, kas soe pesu on sünteetilisest materjalist või meriinovillast. Matkajad inimesed mõistavad seda eriti hästi. Kui sõidad kaks nädalat näiteks süstaga, seljas sünteetiline pesu, siis on hais selline, et seda ei pese saunas ka enam maha. Seevastu kui sul on villane pesu – tunned end väga hästi. Maja puhul on ümbritsev kest lihtsalt inimesest natuke kaugemal. Mulle on väga oluline, millest maja on tehtud,  ja oluline on ka see, mis jääb järele pärast maja lammutamist. Lihtsalt arhitektuuri teha ei ole huvitav, vorm mind niipalju ei köida. Ma ei suudaks elu lõpuni nautida seda, et teen ühe valge lamekatusega maja teise järel, aga tegelikult on kogu mu looming kahjulik elaniku tervisele ja ka keskkonnale.       

Millal valmis su esimene põhust maja? Aastal 2001, see oli üks saun. Kuidas ta praegu elab?       

Tänaseks on see ammu lagunenud. Tahtsin tookord lihtsalt katsetada, kas on võimalik üldse põhust ehitada. Sauna eelarve oli umbes 20 000 krooni. Korralikku katust maja ei saanud. Viis aastat käisime seal saunas ja siis hakkas katus läbi sadama. Tänaseks on meie firmas Ultrakub OÜ tehtud umbes 30 ökoloogilist maja, kõik need ei ole põhust. Viimasel ajal  oleme päris palju kasutanud ka näiteks tselluvilla, mida on kergem paigaldada.     

Kui paks on energiasäästliku maja põhust välissein?     

50 cm. Seina materjaliks on nii- öelda vana kooli kandilised põhupakid (uued on rullis). Viimasel ajal oleme teinud liimpuidust karkassi,  mille vahele surume põhupakid. Kahele poole lüüakse laudis, viimased majad oleme teinud ristkihtpuitplaadiga. Põhk on sisuliselt ainult soojustusmaterjal. On võimalik krohvida ka otse põhupinda, aga see on väga töömahukas. Siis peab hakkama kuskil mai alguses pihta, et septembri lõpuks lõpetada krohvimine. Kui tulevad esimesed öökülmad ja krohv on veel märg, siis see kukub lihtsalt maha. Valdavalt kasutame savikrohvi. Vundament on betoonist  plaat-, lint- või postvundament. Katus on enamasti plekk-katus, aga võib kasutada ka teisi materjale.   

Ega väljast saagi aru, et tegemist on põhumajaga?   

Ei saa jah. Ja see ei olegi tähtis. Tähtis on, et kõik materjalid on otsast lõpuni looduslikud: värvid, karkass, soojustus jne. Kui maja ükskord ära lammutatakse, siis saab selle seintest näiteks küttepuid, mitte ei jää järele ehitusjäätmed, mis tuleb kuskile jätkutöötluspunkti viia, sest need on mürgised ja neid pole kuskile panna.   

Kuid plekk ja betoon jäävad ikkagi alles?   

Kui teha postvundament, siis kulub betooni suhteliselt vähe. Pleki võib suunata taaskasutusse.   

Mulle tundub, et põhumaja ei ole sugugi mitte odav ehitis, nagu esialgu võiks ju oletada – mis see põhk, tühi, ikka maksab.   

Odav on see siis, kui teed endale põhumaja ise. Aga ma kahtlen selles, et esimese korraga kohe väga hea asja saab. Kõike võib ju ise teha – riideid, mööblit, auto võid ka ise mingitest juppidest kokku panna … Ega maja peagi odav olema. Kui lähed särki ostma, siis mõtled ka, et millest ja kuidas see on tehtud ja kas on mugav  kanda. 

Kas põhust ehitis peab lihtne olema või võib ka keerukamate vormidega mängida?   

Mida keerulisem maja teha, seda rohkem on võimalusi eksida. Ja seda rohkem tööd tuleb  majaga teha. Mina tahan teha nii vähe tööd kui võimalik. Sellepärast ma üritan hästi lihtsad majad teha – teha hästi vähe vigu. Kui on vaja katsetada, siis katsetan ühe või kahe asjaga.   

See tähendab, et su arhitektuur on suhteliselt ühetaoline ja lihtne?   

Arhitektuur ei ole üldse nii tähtis. See on totter klaaspärlimäng – teha maju, mis kindlasti  peavad sattuma ajakirja. Mõned neist võivad olla ju väga head, aga enamik … Kui lapsel on magamistuba kuskil klaaskatuse all, siis talvel võib ju seda kütta, kui raha on, aga kui on suvi, siis on pärast lõunat toas juba oma 50 kraadi sooja. Milleks? Et oleks lahe ja et keegi saaks kuskil ajakirjas kirjutada, kuidas voodist saab tähti vaadata. See on tobe kapriis. Kõik me elame siin ühe palli peal, minu meelest on kriminaalne raisata ressursse sellepärast, et oma  ego sellisel kujul välja elada. See ei ole aus, see on vastutustundetu! Kõik elavad samal maakeral ja tulevik sõltub sellest, kui kaugele inimene vaatab. 

Kui kaua põhumaja vastu peab?   

Eks ta kestab seni, kuni katus on peal. Põhk on umbes sama materjal mis puit, mis ei ole aga mitte palgi vaid kõrre kujul – seest tühi –, mis tähendab seda, et on rohkem õhku ja ta juhib  soojust halvemini. Materjal ise on sama ja võib seista lõputult nagu palk, kui ei lähe mädanema või ei tule seen sisse. 

Kui kõrgeid maju saab põhust teha? 

Põhimõtteliselt on need puitkarkasshooned, nii et neil on samad piirangud nagu puithoonetel.

Millist kütet põhumajas kasutatakse? 

Kui on väga energiasäästlik maja, siis võib piisata õhkküttest: ventilatsioonipumba sees on väike õhksoojuspump, millega köetakse ventilatsiooni õhku. Pea kõik aga tahavad ka oma majja ahju, mis on selles mõttes õige, et kui sul pole elektrit, siis on võimalus ikka maja soe hoida.         

Kas lesod on ka taas moes?       

Neid ikka tehakse, jah. Kuna see on käsitöö, siis see on päris kallis. „Põhumaja” kõlab rohkem maamaja tüübina. Linnas on ruumi nii vähe, et poolemeetrised seinad tunduvad liigse priiskamisena, kasulikku pinda jääb väheks. Tõsi ta on. Seinte osas võib muidugi valida: kas teed väga õhukesed seinad ja maksad kütte eest või teed kohe soojapidavad seinad, mis on aga paksud. Mulle tundub, et mõtet on maksta ühe korra, mitte elu lõpuni.         

Võib-olla tuleb ühe korra eest maksta nii  palju, et elu lõpuni ei tasu selline ehitis end ära? Oled sa põhumaja tasuvuse välja arvestanud?       

Jah, me oleme maju võrrelnud: kui meil on n-ö tavaline keskmine maja, siis tuleb viiekümne aasta jooksul maksta selles elades ekspluatatsioonikuludeks teise samasuguse maja hind. Energiasäästlikus majas, mis on näiteks pool miljonit krooni tavalisest kallim, aga tarbib kümme korda vähem, on ekspluatatsiooni kulud palju väiksemad. Kahekümne viie aastaga  on see end kuhjaga ära tasunud.     

Kui inimesed tellivad energiasäästliku maja, siis on nad ilmselt üsna ökoteadlikud. Kas  sinna juurde tahetakse ka päikesepaneele ja tuulegeneraatoreid?     

Me alati vähemalt arutame, mida on mõtet juurde panna, arvestades näiteks sellega, et elekter on krundil olemas. Sel juhul ei ole ilmselt mõtet hakata seda ise tootma. Seda enam, et praegu võib elektrit toota vaid akudesse,  energiavõrgule kogutud energiat müüa ei saa. Loogiline oleks, kui saaks aasta läbi kasutada oma energiat: kui on palju tuult ja päikest, siis müüd selle elektrivõrkudele, kui jääb puudu, saad sealt juurde. Sooja vee tootmine päikesega tasub küll ära: umbes märtsist võib juba üle poole soojast veest soojendada päikese abiga.   

Siis on eriti ökonoomne see suvemajadele teha?   

Jah, aga küsimus on jälle – kui palju sa seal suvemajas oled? Kui vaid nädalalõputi, siis võib-olla  ei ole mõtet.   

Kuidas sa vihmavee kogumisse suhtud? Kas see on mõistlik?   

Vihmavee kogumine on kõige odavam asi üldse, mida kokkuhoiu mõttes teha. Niikuinii vesi ju kogutakse, lihtsalt vahe on selles, kas sa paned vahele suure anuma, kus see vesi seisma  jääb, või lased selle lihtsalt kanalisatsiooni või maha imbuda.   

Kas murukatuseid ka tahetakse?     

Me teeme tavalisi maju, me ei ole mingid ökohullud. Normaalsed inimesed ei taha tavaliselt murukatust – mitte et mul midagi murukatuse vastu oleks.     

Ega põhk üksi vist energiat säästa ei aita.  Kui on ikka põhja poole suured aknad, siis läheb see paksude seintega kokku hoitud soojus sealt ka välja.   

Tavaliselt modelleerime kõik oma majad spetsiaalse passiivmajade projekteerimiseks mõeldud programmiga. Selle puhul võetakse arvesse orientatsiooni, geograafilist asukohta, tuuli, akende avanemise suunda jne. Energiasäästliku majaga kaasneb päris palju piiranguid, ei saa laotada aknaid siia- ja sinnapoole, et avaneksid ilusad vaated.       

Ilus vaade mõjutab igapäeva emotsioone, võib-olla tasub selle eest maksta? 

Algusest peale, juba krunti valides peab vaatama,  et kõik need asjad oleksid paigas. Aga planeeringutest – kui võtta mingi juhuslik kehtestatud planeering, siis seal on pahatihti maju ja tänavaid puistatud tont teab mille järgi. Põllu peale on tõmmatud lihtsalt meelevaldsed kriipsud. Neid võiks ju tõmmata nii, et kõikidele majadele jääb lõuna poole mõnus hoov. Sellele tuleb enne maalapi tükeldamist mõelda. 

Planeeringuid teevad tihtipeale inimesed, kes pole arhitektid ega oska sellise pilguga vaadata. 

Ega arhitektile sellest orientatsiooni teemast ka liiga palju räägitud ei ole. Kui ma mõtlen oma koolihariduse peale, siis see oli üsna arhitektuurikeskne. Kui pead elukeskkonda kujundama, siis peab aga arvestama, et see ei ole selline ühemõõtmeline asi, mille puhul  võid hinnata vaid välisilmet.       

Mis puudutab arhitektide huvi säästliku arhitektuuri vastu, siis on see seotud otseselt ühiskonna huviga. Eestis on säästliku arhitektuuri teema aktiivselt üles kerkinud  alles viimastel aastatel. Valglinnastumise kui energiat raiskava elustiili soodustamise vastu on aga sõna võetud aastaid, kuid paraku tulutult.       

Eks keegi peab inimesed õigele teele juhatama.  Ja kui need ei ole arhitektid, kes need veel olla võiksid? Poliitikud?       

Miks mitte? Ja nad on seda ka tegelikult  teinud. Kohati tundub, et nüüd suundutakse täie hooga teise äärmusesse: ma ei imestaks, kui üks hetk leitakse, et näiteks kogu see sundventilatsiooni nõudev sooja õhu tagastamissüsteem, ilma milleta nõuetekohase energiamärgisega maja praegu teha ei saa, on vale ja inimese tervisele kahjulik.       

Alati on maailmas mingid mainstream’i ideed nagu see ventilatsiooni asi on praegu – sa pead ostma mingi masina kuskile nurka sumisema, mis su soojenenud õhu tagasi küttesse suunab. Helged pead leiutavad aga pidevalt uusi asju ja juba on kuulda, et toodetakse ka sooja tagastavaid loomulikul ventilatsioonil töötavaid seadmeid.       

Me ei tohi teha enam maju esiisade kombel. On see päris õige? Ahiküttega rehielamu  on välistatud.     

Ma arvan, et see on tõesti läinud liiga keeruliseks. See keerulisus peaks olema diferentseeritud. Näiteks võiks lubada rehielamut, kui kasutad selle kütmiseks taastuvaid kütteallikaid, kui kütad seda puudega, mida võtad maja tagant lepikust.     

Elamise standard on viidud väga kõrgele. Kas me soovi korral ei võiks elada palju askeetlikumates tingimustes? See on hämmastav, kui vähesega tegelikult inimene võib hakkama saada.     

Muidugi, elu peaks lihtsam olema. Mõtle, mis hiljaaegu toimus: kõik võtsid laenu, ehitasid endale maja ja põhimõtteliselt on nad nüüd elu lõpuni ennast pangale pärisorjusesse müünud. Minu meelest ei ole see normaalne.     

See on ju veel päris hästi, kui ollakse n-ö pärisorjuses. Hullem on variant, kui inimene on laenates ja rämpsu ostes täielikult laostunud: ostnud põllu peale kallilt maja, kuid nüüd on selgunud, et kunagi  makstud summat enam selle eest ei saa ja ise ka ei jaksa sellises majas elada.     

Loomulikult jääd ise süüdi, kui oled tobedaid  otsuseid teinud. Kui aga vaadata viie aasta tagust valimisloosungit „Eesti viie maailma rikkaima riigi sekka”, siis ütleb see ju üsna otse, et võtke laenu, elage mõnusalt, elu läheb järjest paremaks! Pigem õhutati laenama, sest tarbimine on majanduskasvu alus. Majad osteti eemale taristutest, koolidest ja töökohtadest. Sellega kaasneb meeletu energiakadu, mis tekib igapäevasest autosõidust, et liigutada ennast või lapsi  ühest kohast teise. Vähestel oli oidu mitte sellega kaasa minna. Milline on riigi vastutus, kui massiliselt ehitatakse energiat raiskavat saasta?     

Küsinud Margit Mutso

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming