Popstaararhitekt Bjarke Ingels ja arhitektuuriteater

Mait Väljas

Eelmisel nädalal väisas Tallinna taani arhitekt Bjarke Ingels, kes pidas arhitektuurikeskuse kutsel avaliku loengu „Arhitektuuriteatriks” ristitud üritusel ja osales ühtlasi sügisel toimuva Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) visioonivõistluse žüriis. 38aastane Ingels ja tema 2006. aastal asutatud büroo BIG (Bjarke Ingels Group) on tähelepanuväärne fenomen viimase kümnendi arhitektuurielus: jätkuvalt üsna noor arhitekt, kes juhib üliedukat, võistlustel võite noppivat ja ohtralt tellimusi saavat bürood (Kopenhaageni kontoris töötab 100, New Yorgis 70 inimest, hiljuti avati harukontor ka Pekingis), kes samal ajal loob aktiivselt ja teadlikult enesekuvandit näituste, trükiste, loengutega jne. Kuvandit juurde toota ja kindlustada aitab alati uudistenäljas massimeedia, kus Ingelsit esitletakse arhitekti-visionäärina, kellel on ajada mingi täiesti oma ja täiesti uus asi. Kui isegi rahvapäraseid postmoderniste iseloomustas teatud tõsidus (lad k gravitas), mis tulenes suhestumisest ajalooga – ajaloo koorem on ikka raske, isegi kui sambad on neoonvärvides –, siis BIGi populism on hoopis teist masti: dünaamiline, nüüdismeedia, kultuuri ja arhitektuuri keelest ja meelest tõukuv loosunglikkus, mis võimalikult lihtsa ja arusaadavana on taandatud vähimale ühisnimetajale nagu mõni hüüdlause (moto „Yes is More!”), kontseptsioon (pragmaatiline utopism, hedonistlik jätkusuutlikkus, arhitektuuri alkeemia) või maja selgitavale ja tegelikult ka vormi määravale diagrammile. Kui nüüd liialdada, siis on see sex, drugs and rock’n’roll, aga arhitektuuris. Pole küll ühtegi vettpidavat staararhitektide edetabelit, aga kui oleks popstaararhitektide edetabel, siis paneks Ingels selle kinni ilmselt lõdva randmega. Järgnevalt vaatan veidi lähemalt paari BIGi teoreetilist lähtekohta, lisaks paar märkust ürituse kohta, kus need autori enda loengus selgitust said.

Avalikkuses, nii erialaringkondades kui ka laiemalt, siunatakse staararhitekte, kes tellimuste saamiseks mõnikord liigselt flirdivad korporatiivkapitalistide või küsitava režiimiga riikidega, neid süüdistatakse formalismis ja kosmilise maksumusega ehitiste loomises. Samal ajal imetletakse nende loodud julgeid vorme ja innovaatilisi tehnilisi lahendusi: kui saaks, siis ehitaks endalegi mõne staararhitekti majakese õue peale, kas või väikese. Ka needsamad sümpaatsed ja ontlikud taanlased, keda Bjarke Ingels ise ehedal kujul esindab, ei saa muidu hakkama, kui et tellivad Taani arhitektuurikeskuse uueks koduks ühe haltuura-Koolhaasi, kuigi endal on kodus häid büroosid lademes. Enamik praegu juba tugevas 60+ vanuses staararhitektid olid noorpõlves kas hilisavangardistid (Koolhaas, Hadid, Eisenman), tehnoradikaalid (Foster, Rogers, Piano) või USAs möllanud postmodernistid (Venturi, Graves), kes kõik omal viisil võitlesid Teise maailmasõja järgsete kivistunud põhimõtetega steriilse ja labastatud modernismi vastu. BIG leiab, et säärased oidipaalsed vastandumised eelkäijatega on mõttetud ja selle asemel, et öelda võimalikult palju „ei”, tuleb kõigele ja kõigile öelda „jah” – jaatuse radikaliseerimine, millest sünnib uus kvaliteet („Yes is More!”). Naiivse utopismi (klassikaline avangard) ja jõhkra pragmatismi (tänapäeva ärimaailm) vahel eksisteerib BIGi arvates veel kolmas võimalus, mis arvestab kahe diametraalse vastandi omavahel kattuva osaga: „Pragmaatiline utopistlik arhitektuur, mille praktiline eesmärk on sotsiaalselt, majanduslikult ja keskkondlikult täiuslike kohtade loomine” (Bjarke Ingels). Ehk teisisõnu, pakkuda konkreetsetele küsimustele-probleemidele konkreetne vastus, mille eesmärk on saavutada suurim heaolu suurimale hulgale inimestele.

Pragmaatilise utopismi kõrval on kaks BIGi lemmikmõistet hedonistlik jätkusuutlikkus ja arhitektuuri alkeemia. Kui lühidalt kokku võtta, siis tähistab esimene kontseptsiooni, mille kohaselt jätkusuutlikku arengut ja energiasäästu ei tule käsitleda kärbetena või senisest elustandardist loobumisena, vaid võimalusena arukate otsuste tulemusena elukvaliteeti isegi parandada. Lihtsaim näide: autode asemel jalgrattaid eelistades ja korraliku jalgrattateevõrgustiku planeerimisega saab tagada jätkuvalt kiire liikumise ja parandada nii ühtlasi inimeste tervist. Arhitektuuri alkeemia on traditsiooniliste elementide kombineerimine ebatavalisel moel loomaks mingit uut väärtust (sümboolset või reaalset kulda?), näiteks Kopenhaagenis Ørestadi linnaosas paikneva mägielamu (2008, hinnati samal aastal maailma arhitektuurifestivalil parimaks elamuehitusprojektiks) puhul parkimismaja ja terrasselamu tavatu ühendamine. Kuna BIGi projektid lähtuvad programmi lahtikirjutamisest ja analüüsist diagrammina, siis on sellel alkeemial suur mõju ka arhitektuuri vormile: maja näebki välja nagu selle diagramm, meetod, mille Ingels oma mentori Koolhaasi heaks töötades väga hästi omandas.

See kõik on suurepärane, kuid siin leidub kaks tõsist „aga” (neid on rohkem, aga piirdun kahega). Esimene „aga”: BIGi kehtestatud mängureeglitega arhitektuuri praktiseerimine on võimalik ainult sellises keskkonnas, kus leidub kapitali elik Lääne-Euroopa, Põhja-Ameerika, edukad Aasia riigid ja n-ö küsitava režiimiga riigid, kus (tavaliselt) maavarade poolest rikka riigi rahakott on koondunud väikese võimulolijate sekti kätte, aga lõhe ülejäänud ühiskonna elatustasemega on katastroofiline. Pole vahet, kas tegemist on „poolsotsialistliku paradiisiga nagu Taani” (Bjarke Ingelsi väljend) või Ameerika korporatsioonidega (BIGi esimese New Yorgi projekti West 57th arendaja on sama kes uuel Maailma Kaubanduskeskusel), aga raha on vaja, ja palju – BIGi seni suurim projekt, prügil töötav soojuselektrijaam, mille tipust saab alla suusatada, on plaanis avada Kopenhaagenis 2016. aastal. See on Kopenhaageni suurim ja ilmselt Taani kõige kallim hoone, maksumus – neli miljardit Taani krooni. See on mäng panga peale, kus nii projekt ise kui ka selle esitlemine tellijale ja avalikkusele on esitatud täiuslikuks lihvitud süsteem (siit ka BIGi suur huvi esitlustehnika ja -meediumi vastu, olgu selleks koduleht, konkursitöö seletuskiri või koomiks-monograafia). Arhitektuuri Jenga, kus pole võimalik enam ühtegi klotsi tornist ära võtta, sest kõik on nii ilusasti tasakaalus ja hästi läbi mõeldud, et ühe klotsi eemaldamisel kukub terve konstruktsioon kolinal kokku. Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja vaestes Aasia riikides pole säärase praktikaga suurt midagi peale hakata. Võib pareerida, et miks peaks ühe taani arhitekti ja büroo mure olema kogu maailma ehitatud keskkonna hädade parandamine. Loomulikult tegeletakse selle ruumiga, mida tuntakse rohkem. Samas oleks ülihuvitav näha, kas või mõtteharjutuse korras, mõnda BIGi Brasiilia favelasse või Mumbai slummi tehtud sotsiaalmaja, linnaruumi projekti. Igal juhul toestaks see nende holistlikku lähenemist ja oleks tõendiks selle kehtivuse/rakendatavuse kohta ka mujal. Pragmaatilises utoopias võiks ju kõik rõõmsalt koos elada. Või on see ikkagi piiratud Kopenhaageni äärelinna ja mõne New Yorgi gentrifitseeruva linnaosaga? Kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on võrdsemad kui teised.

Teine „aga” puudutab otseselt projektide arhitektuurilahendusi. BIG kasutab nagu hulk tänapäeva büroosid oma töös palju diagramme, graafilist abivahendit, mille abil esitada ja analüüsida projekti lähteandmeid selges, arusaadavas vormis. Siinkohal on mõju avaldanud büroodes nagu Koolhaas/OMA, MVRDV, FOA jt 1990. aastatel väljakujunenud praktika. Kuid BIG, jällegi nagu paljud nooremapoolsed bürood, on tööriista – diagrammi – fetišeerinud ning ülendanud arhitektuurile peaaegu ainsaks vormiloovaks algeks, ja seetõttu, nagu juba ennist mainitud, on arhitektuuri vorm peaaegu üks ühele vastavuses seda selgitava diagrammiga. Ühelt poolt tähistab see uutmoodi kontseptuaalset lähenemist, mis on asendanud seni ülekaalus olnud arhitektuuri kui kompositsiooni käsitluse (siia alla käib ka stiili mõiste kasutuks muutumine nii BIGi kui nüüdisarhitektuuri puhul laiemalt). Teiselt poolt, BIGi puhul sobib diagramm hästi kokku pragmatismiga, sest võimaldab tuua välja projekti mõjutavad olulised tegurid ja sellest lähtuvalt kavand valmis joonistada.

Arhitektuuriteosele kui tervikule tähendab see kolme võimalikku tulemust: a) parimal juhul muljetavaldav vorm ja programmiline mitmekesisus (8-maja Kopenhaagenis), b) diagrammi intellektuaalne ilu ületab valmisobjekti (VM-majad Kopenhaagenis), c) halvimal juhul anekdootlikkus või lihtsalt jaburus (pulgakommikujuline Big Pini vaateplatvorm Phoenixis). Probleem on selles, et BIGi ülitõhusa ja pragmaatilise lähenemise puhul puudub väline mõõdupuu peale süsteemisisese efektiivsuse ja tekib küsimus, kas see mitte ei tooda lõppkokkuvõttes ühelaadset keskkonda. Projekt võib olla energiasäästlik, luua sotsiaalset sidusust, pakkuda parimaid töö- ja elamistingimusi, kõik tulenevalt „Yes is More!” motost, aga täiesti puudu on arhitektuuri kvaliteedi näitaja. Diagrammis, erinevalt tavaliselt arhitekti töö aluseks olevast esialgsest visandist (plaan, lõige, vaade), pole arhitektuuril kuhugi peituda, sest see on alasti informatsioon. Vajadus otsustada, kas üks maja või ehitatud keskkond on parem kui mõni teine, võib tunduda igandina (võtan täiesti omaks, et esindan siinkohal arhitektuuriuurija, mitte praktiseeriva arhitekti positsiooni), aga arhitektuuri kui iseseisva distsipliini edasikestmise koha pealt on see ülioluline. Arhitektuuri kvaliteedi sõnastamine võib olla keeruline (kuidas kirjeldada Le Corbusier’ Ronchamp’i palverännukabelisse langevat valgust?) ja millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida; aga iga ehituskunsti veidi tundev inimene võiks olla näiteks nõus väitega, et Hans Scharouni Berliini filharmoonia kontserdisaal (1963) on suurem meistriteos kui sama arhitekti loodud selle kõrval seisev rahvusraamatukogu (1978). Asjaolu, mida kummastki majast tehtud diagramm ei suuda väljendada.

Lõpetuseks tagasi maa peale ja natuke ka „Arhitektuuriteatrist”, kus loengutega esinesid arhitektuurikriitik Triin Ojari ja Bjarke Ingels. Arhitektuurikeskus on avalikkuses seni enim silma paistnud väga populaarsete välkloengute korraldamisega, mis on toonud arhitektuuri tõesti massidesse ja toonud esinema kõige erinevamate eluvaldkondade inimesi. „Arhitektuuriteatriga” katsetas keskus uut formaati, millega seoses tekkis esimese hooga kaks märkust.

Esiteks, Vene kultuurikeskusesse kogunenud 450 kultuuritarbijale ei saanud märkamata jääda fakt, et esmakordselt küsiti arhitektuuriloengu kuulamise eest tasu – ja üsna krõbedat. Iseenesest pole see midagi ennekuulmatut, näiteks Londonis korraldavad tasulisi arhitektuuriloenguid Victoria & Alberti muuseum, RIBA ja kuninglik kunstide akadeemia, pileti hind jääb vahemikku 9–12 naela. Kahe käega toetan põhimõtet, et kultuur ei pea olema tasuta, aga me ei ela Inglismaal (kas EKA arhitektuuriosakond võiks äkki siis oma loengutele lausa sarjapileteid müüa?). Täpsemalt eelarve detaile teadmata (suure saali üür, esinejate loengutasu jms kulud vs. kopsakas kultuurkapitali eraldis) on säärase ürituse jätkusuutlikkuse koha pealt olulisem küsimus: kui palju on maailmas arhitekte, kelle loengu kuulamise eest on inimesed nõus maksma? Ja kui palju on nendel arhitektidel Eestis pooles vinnas projekte, et nad oleksid huvitatud siia tulema? Kui Bjarke Ingels loengul oma Tallinna uue linnavalitsuse hoone projekti tutvustamise lõpetas, esitas ta saalile poolnaljatamisi abipalve: kellel oleks poliitilist või majanduslikku võimu, et maja ikkagi valmis saaks? Sellele järgnes tähendusrikkalt pikk paus. Võib arvata, et ühelgi tol hetkel saalis viibinutest küll mitte.

Teine kommentaar on ürituse lavastuse kohta, mis ei andnud teatri mõõtu välja. Hoolimata ürituse tuunimisest, konferansjeeks pandud sisearhitekt Hannes Praksist ja kahe loengu vahele lisatud liig pikaks veninud Argo Valsi muusikalisest etteastest, millele ekraanil sekundeeris abstraktne videomontaaž Rotermanni kvartali ja uue linnavalitsuse hoone makettidest, oli tegemist siiski üsna tavalise loenguõhtuga, mis toimus lihtsalt uhkes stalinistlikus saalis. NB! Järgmine kord ootan, et esinejad oleksid ikka laval, mitte ära peidetud vahekäiku või rõdule (Ojari ja Vals). Bjarke Ingels on küll šarmantne esineja, aga kui internetiavarustest kergelt leitavates senistes loengutes on isegi naljad samad, siis mõistad, et sellise kaliibriga popstaararhitekt ei tulegi siia esitama uut väljastamata originaalmaterjali, vaid ikka vanu häid klassikuid. Pole hullu: ka Depeche Mode’il võib ju olla uue plaadi tuur, aga kontserdil ootavad ikkagi kõik, et tuleks „Personal Jesus”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming