Praktilisi küsimusi ruumist ja elust

Arutelu Eesti Sisearhitektide Liidu 25. aastapäeva künnisel

TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA

Vanas uuendatud Tuljakus (sisearhitekt Tarmo Piirmets) on taas mõnus omaaegne atmosfäär.

Vanas uuendatud Tuljakus (sisearhitekt Tarmo Piirmets) on taas mõnus omaaegne atmosfäär.

Tõnu Tunnel

Ruumikogemus aitab meil meeles pidada tähtsaid eluseiku. Nimetagem seda, mis jääb nelja seina vahele, interjööriks. Ruum on pidepunkt, mis aitab ajas tagasi minna, määratleda ümbritsevat keskkonda ja paigutada sinna iseend. Miks on ruum tähtis ja kuidas see ajas muutub, arutame Eesti Sisearhitektide Liidu 25. aastapäeva künnisel.

Kui Väino Tamme ja Vello Asi Tuljaku kohviku ruumikujundus valmis (arhitekt Valve Pormeister, 1966), oli see üks esimesi stiilipuhtaid modernistlikke interjööre nõukogudeaegses kultuuriruumis, mida osati selle mereäärse asukoha, innovaatilise ruumi, arhitektuuri ja maastiku sümbioosi toel väärikalt kasutada. 1990. aasta muutuste tuules Tuljaku kohvik uuendati Carina restoranina (sisearhitekt Rein Laur, ESLi asutajaliige ja esimene esimees), mis pälvis ESLi aastapreemia 1990. Kuid tallinlane mäletab ka aastateks nukralt hüljatud hoonet.

Nüüd on meil õnn istuda Eesti Sisearhitektide Liidu liikmete Tarmo Piirmetsa, Urmo Vaikla, Maarja Varkki, Taevo Gansi ja Ivi-Els Schneideriga jälle koos vanas uuendatud Tuljakus (sisearhitekt Tarmo Piirmets). Siin on jälle mõnus omaaegne atmosfäär.

Kuidas praegune (kohviku)elu oma vajadustega siia ajaloolise kihistusega ruumi sobitus?

Tarmo Piirmets: See sai valmis nagu ühe hingetõmbega, rohkem intuitsiooni pealt tehtud. Ma mõtlesin küll kogu aeg, et mida Valve (Pormeister – toim) arvaks. Mitu korda olen käinud ka Kristiines tema kodus. Olen selle hoolega üles pildistanud – selle ajastu sisearhitektuuri on nii vähe, et tahaks detaile täpselt teada. Tal on imepisike köök – umbes nii suur köök nagu see saar siin keset ruumi. See on hästi tore maja ja huvi selle ajastu vastu on mul kogu aeg olnud. Kui ehitaja siin tööd alustas, siis nädal aega hiljem olid vaid postid püsti, hoone ju koosnebki kolmest küljest klaasist. Ka katus oli omadega nii läbi, et tuli maha võtta. Kui hoonelt võetakse kolm külge ja katus ära, siis ei jää midagi alles, ainult veidi tellist ja lambid. Kõik on uus, absoluutselt kõik on uus! Vaid valgustid on vanad – need tegid ilusti korda needsamad mehed, kes ARSi majas töötavad. Alati on tore kaasata protsessi tegijaid, kes ka kuidagi võtavad tuld. Eks kompromisse sai ka tehtud. See lambirivi läks tegelikult edasi, aga meil said lambid otsa ja uut metallvormi raske teha … Lugesin lambid foto pealt kokku – peaks siiski sama olema.

Taevo Gans: Lillepaviljoni osa oli esimene ja see siin tuli kaks-kolm aastat hiljem. Mäletan kohe algusest Tuljakut kohvikuna, kus oli selline kerge toitlustus, põhiline oli ikka pidutseda. Praegu on tolleaegset miljööd siin väga hästi säilitatud, mis ongi põhiline. Isegi valgustite paigutus on hea. Kogu interjööriga on väga delikaatselt ümber käidud, ka esialgsete autoritega. Eks printsiibid ole kõik säilinud, aga lae ja põranda viimistlus on tehtud võrreldamatult paremate materjalidega.

Ivi-Els Schneider: Mäletan 1960ndaid – see oli sisearhitektuuri tõus Eestis, sest enne seda tehti 50ndatel Moskvasse näitusi. Kui ma võrdlen praegust interjööri sellega, mis oli … Siis oli vaene aeg, ei olnud muud kui ühesugused puittoolid ja -lauad, kõik oli hästi askeetlik ja lihtne, nii et sel ajal oligi stiil selline ja olidki umbes sellised interjöörid.

Piirmets: Ruum tunduski sel ajal tühi, aga see ei tähenda – midagi sellist ei olnud ju varem tehtud! Olen kogu elu tahtnud vasest letti teha, aga see on alati nii kallis olnud, nüüd lõpuks sain ära teha.

Eesti Sisearhitektide Liit moodustati 25 aastat tagasi. Miks? Sisearhitektuuri eriala oli saanud tugevad jalad alla, kateeder tegutses, jagati ruumikujunduse erialateadmisi nii teoorias kui ka praktikas. Peale eestlaste õppisid siin sisearhitektuuri ka lätlased ja leedulased. Nõukogude ajal valmisid modernistliku arhitektuurikeelega hooned rikaste kolhooside tellimusel, sisearhitektid projekteerisid akustilistest ripplagedest kuni pinutoolideni. Keerulisem oli materjalide kättesaadavus ja ehituse kvaliteet. Parimad näited on juba aastaid hüljatud, näiteks Tsooru kolhoosi administratiivhoone, või hingitsevad vaevaliselt, nagu Rapla KEKi hoone.

Millised olud (sise)arhitektuuri alal valitsesid ja kust ammutati inspiratsiooni?

Schneider: Meid ühendas kunstnike liidu kujunduskunstnike sektsioon, aga kunstnike liitu oli raske saada, ega sinna ei võetud. Ja kuna meie ainukene aken oli Soome, siis soomlased käisid meil külas juba 1960ndatel. Tamm (Väino Tamm – toim) käis ju ka Soomes stažeerimas ja meil tekkisid Soome sisearhitektidega kontaktid. Juba ammu oli juttu, et mujal maailmas on sisearhitektidel oma ühendus, et meil võiks ka olla. Kui laulev revolutsioon hakkas, siis soomlased kutsusid mu 1989. aastal Põhjamaade sisearhitektide kohtumisele Göteborgi ja valgustasid mind, kuidas nad töötavad. Panime siis kokku asutajaliikmete pundi, meid oli 14, ja asutamine toimuski 1990. aastal raekojas.

Gans: Oluline moment asutamise juures oli see, et sisearhitektid olid kahes liidus – nii kunstnike liidus kui ka arhitektide liidus, näiteks Väino Tamm, Vello Asi ja Leila Pärtelpoeg. Põhiline eesmärk oli meil saada kõigist organisatsioonidest sõltumatuks, sest seal me olime vaid üks osake, üks mutrike.

Eesti Sisearhitektide Liitu kuulub praegu ligi paarsada liiget, ESL suhtleb Euroopa erialaliitude ja maailma ülikoolidega, püüab tuua kolleegide loomingulist kogemust Eestisse erialasümpoosionide kaudu ja publitseerida siinset loomingut levitamiseks kaugemale.

Kas sisearhitekti osa ajas kasvab või kahaneb ja kuidas säästlike muudatuste mõjuväljas edasi liikuda – sõltumatult või koos?

Urmo Vaikla: Eesmärk oli saavutada iseseisvus. Nüüd peab edasi arutama, kas sisearhitektuur on täiesti eraldiseisev distsipliin või tuleb ühel hetkel, selleks et olla ratsionaalsem, kokkuhoidlikum jne, ühineda arhitektide ja maastikuarhitektidega.

Piirmets: Ressursse on aina vähem ja maailm on aina enam ja enam valmis ehitatud. Teoorias peaks arhitektuurset materjali aina vähem juurde tekkima ja järjest rohkem on ümberehitamist või ühendamist. Meie ametil on kindlasti väga suur tulevik – kogu ruum on juba täidetud arhitektuuriga. Isegi kui on vaja arhitekti, siis lahendus on pigem sisearhitektuurne.

Nii nagu arhitektuur, peegeldab ka interjöör ühiskonna muutumist. Milline on tänapäevane elutuba? Avalik ruum kui tõmbekeskus? Kuidas inimese muutumine mõjutab ruumi ja mida peaks hea ruumi loomiseks ära tegema uus põlvkond? Kus on noorte sisearhitektide kriitika?

Schneider: Kõik on üle pakutud! Mulle meeldib lihtsam eluviis, sest inimene saab ju väga vähesega hakkama. Asjade maailm on üle kõigest, nii et elus nagu muid väärtusi enam ei olegi. Kui meil on mingi interjöör, mis on sisse töötatud ja toimib, siis ei pea seda ära viskama ja uut juurde ostma. Ühiskondlikus interjööris on see ju väärtus, et meil on oma ajalugu.

Maarja Varkki: See, millest räägid, sai väga populaarseks viis aastat tagasi. Ma oleksin õnnelik, kui mu lapsepõlve külmkapp poleks õhku lennanud ja ma saaksin seda edasi kasutada. Mu sõbral on kodus kadestusväärne vana külmik, mida ta kasutab asjade hoidmiseks, sest see näeb nii vinge välja. Vastupidi, selline vanade asjade hoidmine ja kasutamine on tohutult moes ja praegu vähegi disainiteadlikumad noored põhimõtteliselt võitlevad 1970ndate diivani eest, millel ei ole kordagi katet vahetatud, et saada endale kvaliteetset Skandinaavia mööblit.

Vaikla: Kas te ei ole mõelnud, kus on sisearhitekti vastutus? Kuhu me siis lõpuks jõuame ja kui palju me ise oma projektidega toodame rämpsu? Kui ettevaatlikud me sellega peaksime olema?

Piirmets: Muidugi olen mõelnud. Meie oleme see käsi, mis ulatab kataloogi, kanga- või uksenäidise. Mina küll annan endale aru, et ma olen osa masinavärgist.

Schneider: Näiteks Moskva kohvikut on 25 aasta jooksul mitu korda ringi tehtud ja aina hullemaks. Kas peab kogu aeg kõik jälle ära viskama ja uuesti tegema? Mulle meeldib, kui midagi vanast on ka alles, meil on ikka kultuurilugu ka, me pole ju eile tööle hakanud.

Vaikla: Seesama Tuljak, kus me istume, on üks väheseid kohti, mis on nii pika ajalooga ja siingi olid vahepeal uksed kinni. Kui palju on üldse Tallinnas kohvikuid, kus võib ajas 50–60 aastat tagasi minna nagu Brüsselis ja Pariisis? Võib-olla on meil alles lastehaigus, mis on vaja läbi põdeda, selleks et aru saada, et sellel, mis on säilinud, on omaette väärtus.

Varkki: Ehk on see avalik interjöör, mis ei säili? Minu lapsepõlvekodus on interjöör 50 aastat seisnud peaaegu samasugusena. Interjöörist on saanud samasugune moeasi nagu kõrgmoest tänaval. Tänapäeval tuleb eraklient alati mingi pildipaketiga, tahab moodsat interjööri, et külla tulnud sõbrad ütleksid vau!. Interjöör on muutunud heaks pintsakuks, mida on tore peol kanda, et teised vaataksid.

Piirmets: Tellija peab oma valikutes olema enesekindel. Me ei saa luua kodu, kus elatakse kahtlustega – siis lõpuks tehaksegi remont. Kodu loomine ei ole autoost: minnakse automüügisalongi, pannakse seal kõigile lisadele ristid taha ja ongi olemas.

Gans: Üks probleem on nii ühiskondlikus hoones kui ka kodus. Selleks et luua püsiinterjöör, on vaja väga häid materjale. Näiteks Saksamaal heades hotellides, kus vastuvõturuum on 40–50 aastat vana, on kõik materjalid väga vastupidavad. Kui tõesti on vaja olnud, on neid veidi ja väga viisakalt parandatud.

Meilgi on väga palju head uut arhitektuuri juurde tulnud – nii individuaale kui korterelamuid, väga hea planeeringu ja viimistlusega, autoriteks näiteks Kalle Vellevoog ja Tiiu Truus, Emil Urbel, Raul Vaiksoo …

Ruumikäsitlus on keerukas, kuid vajalik teema. Meedia paiskab süüdimatult avalikkuse ette edevaid, igavaid, korduvaid, kohmakaid ruumilahendusi, mis ei peegelda säästlikku suhtumist keskkonda. Millised on (sise)arhitektuuri põnevad objektid ja kriitilised punktid? Kuhu on kadunud sisearhitektuuri kriitika?

Vaikla: Kui räägime sisearhitektuurist, siis kriitika peaaegu puudub. 4. detsembril anname galaõhtul 38. korda välja Euroopa vanima interjööriauhinna, seekord koos arhitektide ja maastikuarhitektidega. Omal ajal päädis žürii töö asjatundliku kriitikaga. Mäletan, et ilmus artikleid, Mart Kalm tegi kriitilisi märkusi selle, teise ja kolmanda kohta. Praegu promotakse küll objekti, aga analüüs puudub täielikult.

Gans: Üks asi, mida me pole üldse praktiseerinud, on see, et autorid ise räägivad oma projektidest.

Piirmets: Ajakirjanduses ei taheta objekti autoriga siduda. Autorsus on selline … piinlik asi, jah.

Vaikla: Nii kipubki autori vastutus ära kaduma. Ma mõtlesin just samal teemal natuke teise nurga alt. Kas või seesama Tuljak või Viru hotell, millest palju räägitakse, Pegasus … Kas tänapäeval on enam tähtobjekte? Kas on mõni objekt, mis on ehitatud sel või eelmisel aastal ja millest me räägime veel viie või kümne aasta pärast?

Gans: Lennusadam on number üks, väga uhke objekt – terviklikult läbi mõeldud ja ta töötab! Mingi ühiskondlik huvi peab olema, ega muidu need objektid tähelepanu ärata. Kui on ikka väga hea arhitektuur, siis minnakse ka vaatama.

Piirmets: Ei tasu sisearhitekti rolli üle tähtsustada. Küsimus on ruumi funktsioonis. Me saame sellele kaasa aidata, aga kui puudub funktsionaalne sisu, siis ei aita ka sisearhitektuur. Kunagi rääkis üks tuntud kinnisvarakonsultant, kui Solarist rajati, et keegi ei hakka seal käima, et see on kaugel ja noh, seest kole ka. Aga vastupidi, hoolimata sisearhitektuurist on see ülimalt edukas äriprojekt ja kõik tahavad sinna minna. Õnnestunud arhitektuur? Ei, selles ma kindel ei ole.

Eestlasel on väga palju ruumi, selles mõttes elame väga hästi – meie kodud on nagu meie templid. Praegu on maailmas sadu tuhandeid inimesi liikvel. Mis me nendega teeme ja kas me saame üldse midagi teha?

Kas olete asjatundja pilguga käinud vaatamas neid vanu kuulsaid modernistlikke kolhoosi- ja puhkekeskusi, mida enam ei kasutata? Kas kujutate ette, et nendest võib vajaduse korral kohandada ajutise peavarju ja hüljatud koht elustada?

Gans: Tsooru on erandlik koht kusagil pärapõrgus, tõeline ääremaa Läti piiri ääres. Seal kasvavad juba kased majast läbi. Kunagi üks investeerimishuviline pöördus arhitekt Toomas Reinu poole, kas ta oleks valmis seal midagi ümber tegema. Toomas oli nõus. Tähtis on, et fassaad säiliks, funktsioon võib muutuda.

Vaikla: Sinna saaks hea hotelli teha.

Gans: 1990. aastatel, kui toimus privatiseerimine, sattusid paljud sellised objektid juhuomanike kätte, kes said need odavalt, aga kellel ei olnud ühtegi ideed. Selles see õnnetus on, et funktsiooni ei ole! Kõige rohkem on mul kahju linnahallist, mis on tõesti uhke oma aja märk.

Piirmets: Kui ma seal lapsepõlves käisin, siis kõik need asjad – mida tahaksin sisearhitektina, et mõjuks –, olid seal olemas: oli pidulik, ilma erilise vau-efektita, aga erutas alati!

Gans: Tehniliselt on seal kaks superasja: ülestõstetavad seinad ja lavaosa – tagurpidi pööratud koonus ja lamellidest valguspark. See kõik on suurepärane ja põhimõtteliselt ajatu. Usun, et kui on mõistev arhitekt ja sisearhitekt, kes võrdselt tajuvad ja loevad seda ruumi, siis … Põhifunktsioon on ju olemas.

Vaikla: Peab taastama, kuna Eesti riigil ei ole jõudu sellist arhitektuuri enam ehitada. Suur pluss, et see on ikkagi säilinud ja ruumielamuse saab sealt ka praegu kätte. On oht, et kui linnahalli hakatakse nüüd taastama või restaureerima, siis keeratakse see tuksi, tehakse liiga ilusaks.

aa_sirp_15-46_0031__art_r2

Kui Väino Tamme ja Vello Asi Tuljaku kohviku ruumikujundus valmis (arhitekt Valve Pormeister, 1966), oli see üks esimesi stiilipuhtaid modernistlikke interjööre nõukogudeaegses kultuuriruumis, mida osati selle mereäärse asukoha, innovaatilise ruumi, arhitektuuri ja maastiku sümbioosi toel väärikalt kasutada.

Kui Väino Tamme ja Vello Asi Tuljaku kohviku ruumikujundus valmis (arhitekt Valve Pormeister, 1966), oli see üks esimesi stiilipuhtaid modernistlikke interjööre nõukogudeaegses kultuuriruumis, mida osati selle mereäärse asukoha, innovaatilise ruumi, arhitektuuri ja maastiku sümbioosi toel väärikalt kasutada.

Eesti Arhitektuurimuuseum

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht