Protsessid, sümptomid ja institutsioonid

Triin Ojari

Kalendriaastasse mahtuv kokkuvõte arhitektuurimaastikust on paraku üsna kaheldava väärtusega ettevõtmine: uued hooned ja keskkonnad sünnivad alati väga aeglaselt, otsused on ammused, valmivate majade tegelik algus – olgu buumiajal riiulisse jäänud projektilt tolmupühkimine või käepigistus võistluse auhinnatseremoonia prožektorisäras – jääb sageli aastate taha. Arhitektuuris on kõik seotud pikemate protsessidega, võib öelda, et täna on juhuslikkust vähem, samuti raha. Pilt arhitektuurist joonistub välja vastasmõjus avalikkusega, erinevate sündmuste varal: nii oli tänavu Veneetsia biennaali aasta, huvitavate võistluste aasta, aga näiteks ka Ülemistel Eesti suurima kaubanduskeskuse avamise aasta ja Kalaranna ning Kultuurikatla ümber käiva jätkuva poleemika aasta. Positsioonisõda linnaruumis on vana teema, ent aina enam on märke ka piiride kompamisest arhitektuuri institutsionaalsete organisatsioonide vahel – kool, liit, keskus, muuseum, kõik peavad end pidevalt tõestama nii valdkonna sees kui sellest väljaspool, projektipõhine rahastus kurnab elujõudu ja takistab sihtide seadmist. Kui ikkagi aasta formaati jääda, siis tundub, et 2014 oli mitmeski mõttes vaheaasta.

Suva sukavabrikust Kalamaja servas rekonstrueeritakse Kuu arhitektide kavandi järgi säästlik ja ruumiliselt kohanduv, mitte visuaalselt domineeriv õppehoone.

Suva sukavabrikust Kalamaja servas rekonstrueeritakse Kuu arhitektide kavandi järgi säästlik ja ruumiliselt kohanduv, mitte visuaalselt domineeriv õppehoone.

Maja-aasta

Ehkki maja-aasta kokkuvõtteid tehakse tavaliselt pärast kulka preemiate selgumist, siis on selge, et tihe avamiste aasta on olnud Kadarik Tüür Arhitektidele (KTA). Päris eelmise aasta lõpus valmis Viljandi laululava, tänavu aga kaks suurt avalikku hoonet: Tondiraba jäähall Lasnamäel ja ülikooli füüsikahoone Tartus, lisaks tegi Ott Kadarik kevadel arhitektuurimuuseumis linnateemalise personaalnäituse. Nii jäähall kui füüsikahoone esindavad uusasjalikku, range joonega arhitektuuri, mis avaliku raha eest rajatud asutusele kohaselt tõstavad kilbile kasinuse ja nappide vahenditega saavutatud monumentaalsuse, rütmi, masside geomeetria – ühesõnaga põhiväärtused, mitte ülemäärase edevuse ega eristumise. KTA majad, mis on juhuse tahtel valminud just tänavu, on pigem märk laiemast suunamuutusest. XXI sajandi esimene kümnend on selgelt seljataha jäänud, palju kritiseeritud neoliberaalne individualistlik vabaduseprintsiip asendub arhitektuuris aina enam vabaduse piiride tajumisega, enesekehtestamine ratsionaalse ja kalkuleeritud meeskonnatööga, majanduslike ja tehnoloogiliste aspektide arvestamisega. Kohati tajutakse seda lootusetu tupikuna, arhitekti kui eriala marginaliseerumisena ülenormeeritud ja turujõudude meelevallas ühiskonnas – sellest rääkis tegelikult ju tänavuse rahvusvahelise arhitektuuriaasta sündmus number üks, Rem Koolhaasi kureeritud Veneetsia biennaali näitus „Põhitõed” („Fundamentals”). Efektse ehitusnäituse tüüpi ekspositsiooniga tehti selgeks, et moodne arhitektuur on tootmise ja tehnoloogia arengu summa, ei nimesid, ei staarobjekte. Siiski, enesekriitilisus on elujõu märk (Koolhaasi enda karjäär on selle elav tõestus), marginaliseerumise asemel on arhitektuuris pigem tajuda arhitekti rolli muutust, koostööd, lokaalsemaid ja spetsiifilisemaid lahendusi, aga ka haakumist valdkonna sidusaladega nagu disain või digitaalne tehnoloogia. Võib arvata, et eksklusiivsete villade afišeerimise aeg on läbi, samuti arusaam arhitektuurist kui populistlikust wow-faktorist, turundatavast lisaväärtusest ettevõtte nähtavakstegemisel. Kõlab moralistlikult, aga arhitekti kui professiooni mitmekesist ekspertiisi tuleks paremini esitleda ja kasutada – jah, arhitekt lahendab probleeme, aga neid peaks ka laiemalt avalikkusele visualiseerima ja nende üle arutlema.

Sama arhitektuuri imagomuutuse teemaga haakub ka tänavuse võistlusaasta saak. Oli mitu märgilist sündmust. Läbi sai kunstiakadeemia uue hoone loo teine vaatus: endisest Suva sukavabrikust Kalamaja servas rekonstrueeritakse Kuu arhitektide kavandi järgi säästlik ja ruumiliselt kohanduv, mitte visuaalselt domineeriv õppehoone. EKA maja eelmist projekti ja koolile katteta antud lubadusi jääb meenutama taani arhitektide meelas arvutipilt keset öist Tallinna tuledesäras kiiskavast kõrgest majast. Üsna lihtne on öelda, et kunst ja kultuur lugegu raha ja arvestagu oludega. Ka hoonete taaskasutus on aktuaalne XXI sajandi teema ning häälestab avalikkuse kunstikooli suhtes soodsamalt kui uushoone kallil kesklinna krundil, kuid uus asukoht on linnaruumiliselt siiski teise tähendusega: piirid ja koht on kätte näidatud ning kultuur taas kord rahamajanduse liistule tõmmatud. Ja teine vaatus on koolil alles üsna algusjärgus … Kohalik ja rahvusvaheline ühteaegu oli Arvo Pärdi keskuse Laulasmaale rajatava uue hoone võistlus, mis lõppes suve hakul. Keskuse ja Pärdi perekonna soov oli saada looduskaunisse kohta väike ilus asi, arhitektuuri ja muusikat kõige tundlikumal moel ühendav hoone. Sellisena pakkus ülesanne arhitektidele meie asjalike võistluste hulgas unikaalse loomingulise võimaluse. Võistluse kaheetapiline süsteem, kus avatud portfoolio­ringile järgnes tegelik mõõduvõtt vaid kahekümne väljavalitu vahel, on suures enamikus ukse taha jäänud Eesti arhitektidelt ka kriitikat pälvinud. Tellijal on aga õigus oma riske maandada ja mitte oodata ootamatut. Võistlus läks korda ja Laulasmaa mändide alla saadi projekt nooblilt Hispaania büroolt Nieto & Sobejano, kelle loomingut arhitektuurimuuseumis algaval aastal näitusega ka tutvustatakse.

Muuseumi roll

Milline on ühe muuseumi roll nendes protsessides, kuhu asetub võrdlemisi konservatiivse imagoloogia ja etteantud piiridega riiklik institutsioon arhitektuuri ja avalikkuse suhtes? Kui muuseumide seadusega ette nähtud agenda on lühidalt „koguda, säilitada, näidata ja harida”, siis tänapäeval on pigem küsimus selles, kuidas seda teha. Muuseumid konkureerivad vaba aja veetmise turul, kus teadupärast valitsevad inimese põhivajadused: söömine, ostlemine ja surfamine. Näitustest saab taust elamuspakettide ja ürituste tootmisel, nii muuseumi programmide kui ka ruumiliste ümberkorralduste käivitavaks jõuks on vajadus haakuda hetkega nüüd ja praegu, millegagi, mida teoreetikud nimetavad aja paineks. Kui palju on muuseumide muutumisvõime ja mis tuleb järgmisena, peale neid lõputuid moenäitusi? Üheks riigi käimasoleva muuseumireformi argumendiks on paranev koostöö valdkonnaga, suurem paindlikkus, majandamis- ja otsustusprotsesside lihtsustamine. Mündi teiseks pooleks võib aga sama hästi olla senise suveräänsuse kadumine (tuleb ju sihtasutuseks liituda!), senisest veelgi viletsam rahastus, kasumimarginaali aina tähtsam roll, organisatsiooni kasvu tõttu ka paindlikkuse ja kiiruse vähenemine. Kõike seda kirjutan muidugi oma mätta otsast, mööduva aasta töiseid läbielamisi meenutades, sest „arhitektuurimuuseumi küsimus” on kultuuriministeeriumi tööplaanis ja nelja disaini- ja arhitektuurivaldkonna asutuse ühinemine endiselt õhus.* Tegelikult on see kõige kõrgema taseme küsimus, küsimus riigi visioonist arhitektuuri- ja disainivaldkonna tuleviku kohta, tahtmises selles edu võtit näha. Seniks aga on igal neist asutustest omad probleemid, püüd need kõik ühe liigutusega lahendada, ilma et keegi riigi otsest majanduslikku või sisulist tuge lubaks, ei vääri ilmselt küünlaid. Arhitektuur ja disain on üsna konkreetselt taandatavad ka teenuseks, äriks ja majanduslikuks huviks ning selles valguses ei pruugi muuseumi ja arenduskeskuse liitmisel kõik nii lihtsalt minna, riigi kultuuripoliitiline sõnum muuseumidele ja teistele kultuuriasutustele rahastamisel aina suuremat nutikust ja projektipõhisust üles näidata võib aga ühendorganisatsioonis lõpuks mõjutada näituse- ja kogumispoliitika otsuseid. See ei tähenda, et koostöö ei võiks parem olla, nii nagu arhitektuuris üldisemalt, peavad ka institutsioonid oma tugevusi efektiivsemalt kasutama ja aeg-ajalt küsima, kelle jaoks üht või teist asja tehakse, ametikohta hoitakse, arvamust avaldatakse. Energia ju ei kao, vaid võtab uusi vorme. Arhitektuuri kui distsipliini kohanemisvõimes ning suutlikkuses pakkuda visioone praegusel pildisõltlaste ajastul peitub ka tema tugevus. Ehkki väike ärevus hinges, võib aasta siiski rahuliku südamega ära saata.

* Vt Veronika Valk, Vabatahtlikult arhitektuuri ja disaini sihtasutuse alla. – Sirp 9. VII 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming