Puitmajadest ülevaatlikult: kuurist kirikuni, keskajast tänapäevani

Maris Mändel

Oktoobris poelettidele jõudnud „Tallinna puitarhitektuur” on kogukas raamat, kus jätkub huvitavat lugemist mitmeks pimedaks sügisõhtuks. Juba põgusal sirvimisel on selge, et siit leiab puitmaju igale maitsele, räämas lobudikust nüüdisaegse timmi kortermajani. Püüd kogu kirevat Tallinna puitarhitektuuri spektrit katta on kindlasti üks teose tugev külg ja selle üle saab vaid siiralt rõõmustada. Käsitletava materjali ring on lai, ulatudes ühelt poolt kronoloogiliselt keskajast tänapäeva ning hõlmates väga erinevaid hoonetüüpe suurtest avalikest hoonetest argise elamuarhitektuurini. Raamatu ülesehitus on meeldivalt süsteemne ja loogiline. Iga perioodi juhatab sisse üldisem, konteksti loov artikkel, millele järgnevad juba kitsamad käsitlused. Esindatud on möödapääsmatud peavooluteemad, nagu näiteks nn Lenderi ja Tallinna maja, mis, tõsi küll, mõjuvad juba ilmselt tänu Tallinna kultuuriväärtuste ameti üllitatud samateemalistele brošüüridele veidi äraleierdatunagi, millest aga Tallinna puitarhitektuurist kõneldes üle ega ümber ei saa. On ka lausa nišitootena mõjuvaid käsitlusi nagu vabariigiaegsete puitkirikute artikkel. Selle puhul võib isegi küsida, kas nii perifeerse teema puhul lausa eraldi peatükki ikka oli vaja. Tänuväärne on eraldi puitmaja detaile käsitlev teemaplokk ning täpi i-le lisab muinsuskaitselisest vaatevinklist puitarhitektuuri kui pärandit kokku võttev lõpuartikkel.

Detail ja üldistus

Kuna artiklite autoreid on palju, kõigub pisut ka peatükkide tase. On ladusama sulejooksuga tekste ning neidki, millele võib ette heita ehk liigset ja kuivavõitu kirjeldamist. Selgelt huvitavam oli lugeda suurema üldistusastmega käsitlusi kui üksikute majade detailsele lahkamisele keskendatud tekste. Lausa lati alt pole läbi jooksnud siiski keegi ning artiklid kõlavad üheskoos kokku kena tervikuna. Sisutoimetaja Leele Välja on suutnud ka enam-vähem vältida seda, et autorid oma teksti sissejuhatuses tarbetult üldisi fakte üle kordavad, koondades selle informatsiooni, nagu juba mainitud, teemaplokki sisse juhatavasse artiklisse. Seejuures on iga artikkel ikkagi täiesti omaette terviktekst. Nii saab soovi korral huvipakkuvast teemast ülevaate ka ilma raamatut kaanest kaaneni läbi lugemata.

Puitpits ja tüüpmaja

Kõige suuremas mahus on raamatus käsitletud historitsistlikke hooneid (jaa, puitpitsi sõpradel on põhjust rõõmustada!) ning vabariigiaegseid ehitisi, aga eks tegemist ole ka Tallinna puitarhitektuuripärandis kõige enam esindatud kihistusega, mistõttu on selline rõhuasetus igati loogiline ja ootuspärane. Vastakaid tundeid tekitas nõukogudeaegse puitarhitektuuri artikkel. Selle algus pakkus põnevalt kirjutatud suurepärase ülevaate nõukogude perioodi esimeste kümnendite puitelamute tüüpprojektidest – RaKo majadest siin kasutatud üleliiduliste tüüpprojektideni. Kindlasti on see üks vähem publitseeritud ja seeläbi ka üks enim avastamisrõõmu pakkuvaid teemasid. Nõukogude perioodi teist poolt esindavad artiklis aga peamiselt suvilad, mille pealiskaudsevõitu käsitluse vabandab välja asjaolu, et enamik suvilaarhitektuurist jäi nagunii linnapiirist väljapoole. Ja sellega saabki nõukogudeaegne puitarhitektuur raamatus ootamatult otsa. Olen küll laias laastus nõus artiklis toodud väitega, et üldise tendentsina tähendas üleminek modernistlikule arhitektuurikeelele puidu taandumist viimistlus- ja dekoratiivmaterjaliks (siingi oleks võinud leida põnevamaid teemaarendusi kui pelgalt puitkarniisid või rõdupiirded, näiteks vineeri kasutamine interjööris). Just nõukogude perioodist leiab aga kõige põnevamaid puitkonstruktsioone, mis pole kindlasti ära teeninud mahasalgamist. Jaani seegi kõrval asunud EKE projekti maja puithüpar kui esimene omataoline Eestis oleks vähemasti võinud leida äramainimist.

Hea õppematerjal

Tallinna puitarhitektuuri raamat võiks kõnetada üsna laia lugejaskonda. See ei ole kindlasti vaid erialainimestele mõeldud rangelt teaduslik üllitis, vaid pigem n-ö igaüheraamat. Vaatamata lobedale sõnakasutusele ei saa seda siiski pealiskaudseks tembeldada, sest see pakub kindlasti vajalikke lisateadmisi ka puit­arhitektuuriga professionaalsel tasandil kokku puutuvatele inimestele – hea õppematerjal tudengitele. Ka tänuväärne infokogum restaureerimisarhitektile ja meeleolukas lugemisvara puitarhitektuuri huvilisele. Just viimast sihtgruppi arvesse võttes oleks hädasti ära kulunud üks Tallinna asumeid kajastav ülevaatlik kaart, sest ega ei saa ikka eeldada küll, et iga inimene peaks teadma, kus asus Kompasna piirkond. (Ega ka seda, kus paiknes Klaasingu tänav või et seda tänaseks enam alles pole.)

Kiita tuleb raamatu pildivalikut: pilte on rikkalikult, sealhulgas palju seni publitseerimata arhiivifotosid. Fotod on kõnekad ja hea kvaliteediga ning tasakaal nüüdisaegse ja ajaloolise pildimaterjali vahel kenasti paigas. Kes teksti süveneda ei viitsi, saab elamuse kätte ka ainult pilte vaadates ja pildiallkirju lugedes. Küll aga ajab kohati tigedaks fotode ja teksti seostamatus, seda eeskätt just varikatuseid ja uksi käsitlevates peatükkides, kus tekstis kirjeldatud näidetest on ka pildina esitatud vaid üksikud. Olukorda komplitseerib siin veelgi üsna hambutu kirjeldus ning uudisväljendite loome, mistõttu ilma illustreeriva fotota ongi mõnel juhul päris keeruline aru saada, et mida siis ikkagi täpselt mõeldud on. Nii näiteks toob väljend „pikaks venitatud püramiid” esmalt silme ette hoopis teist laadi geomeetrilise värdvormi, mitte sellise millest tegelikult jutt käib. (Vabandust, püramiid on siiski üsna täpselt defineeritud geomeetriline termin!) Kui arvestada, et kõnekad detailid on puitarhitektuuri juures kõige haavatavam ja kergemini hävima kippuv osa, siis oleks juba seetõttu tahtnud neist tekstis nimetatud kõige iseloomulikumatest või silmapaistvamatest näidetest fotot näha. Mine tea, kas selleks ajaks, kui lugeja jõuab kirjeldatut oma silmaga imetlema minna, on midagi vaatamisväärset üldse enam alles.

Uste, varikatuste ja puitdekoori käsitluse juurde tahan poetada veel ühe pipratera. Selmet püüda kramplikult Tallinna hoonetel leiduvad ehisdetaile suure stiiliajaloo raamidesse mahutada, oleks võinud märksa enam kajastada tehnoloogilist köögipoolt. Suur osa käsitletavast materjalist kannab nii ehk naa mitme moevoolu tunnuseid ning nende lahterdamine „historistlikuks” või „juugendlikuks” jääb paratamatult väga tinglikuks. Arusaam töövõtetest ja nende muutumisest ajas aitab samavõrd kui stiiliajalugu leida vastuseid küsimustele, miks sündis üks või teine kujundus just sellisena. Aga eks see ongi vist veel suhteliselt läbiuurimata valdkond.

Puuduva üle kurta pole tegelikult põhjust. Neist teemadest saab teha uue raamatu, nagu teose sissejuhatus lootust annab. Esialgu tasub rõõmustada olemasoleva üle ja seda siiralt, sest nii mahukaid, sisukaid ja ülevaatlikke arhitektuuriraamatuid meil just liiga tihti ei ilmu. Mida oodata jõuluvanalt sel aastal kingituseks, on küll teada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming